"Me oleme rahvas, kellel on valitsus, mitte vastupidi". Nende sõnadega alustas oma valitsemisaega Ronald Reagan. Eestis on just see "vastupidi". Eriti halastamatult ilmneb see meie valitsuse ja parlamendi käitumisest seoses euro päästepakettidega.

Kõigepealt väike tagasivaade, mida meie võimurid on kõike kokku lubanud seoses euro ja euroliiduga. Krooni hävitamine rahva tahte vastaselt ja ilma selge loata suveräänilt oli vajalik, sest euro toob meile stabiilsuse, jõukuse ja investeeringud.

Stabiilsuse jutt ajab muidugi tänapäeval surnud ka naerma. Tõele au andes ajas stabiilsuse jutt naerma juba 2009. ja 2010. aastal, kui Eesti võimud alles tegid ohvreid lugemata pingutusi oma raha hävitamiseks ja eurokatlasse hüppamiseks. Võlakriis, millesse valitsus meid vägisi sisse on mässitud, möllas täistuuridel juba alates 2008.aastast. 2010. aasta lõpus oli euroala ja euro ise kõike muud kui stabiilne, viimase kahe aasta jooksul on ELis olnud kümneid kriisinõupidamisi krahhi edasi lükkamiseks. Tänaseks päevaks saab stabiilsusest rääkida ainult selles võtmes, et kriis on püsiv ja kestab veel kaua, tuues järjest vastikumaid ja rängemaid tagajärgi. Selle kriisiga sidus meid rahva tahte vastaselt ja ettevaatust tahtlikult hüljates Ansipi-Ligi fanaatiline eurolojaalsus oma rahva heaolu kõrvale heites.

Investeeringute osas on valitsuse lubadus osutunud taas reaalsuse karikatuuriks. Statistika näitab halastamatult, et peale euroalaga liitumist on meilt kapital hakanud hoopis kiiremalt välja jooksma, kui sisse tulema.

Ja kus on jõukus, mida euro pidi tooma? Ei saa jätta meenutamata valitsuse vannutamisi, et euro ei too hinnatõusu. Tõi, ja väga korraliku. Ei saa ka jätta meenutamata valitsuse lubadusi, et euroalas muutub meie inflatsioon edaspidi palju väiksemaks. Poolteise aasta võõra raha käibeloleku järel on fakt see, et Eesti on kõige kõrgema inflatsiooniga (pole päris sama asi kui hinnatõus, aga seegi on kõrgeim) euroala riik ja meie inflatsioon on muide pea poole suurem, kui oli krooni viimastel aastatel. Meid kõiki on juba praegu euroga vaesemaks tehtud.

Kõike seda arvestades on raske mõista, kuidas suudab keegi veel uskuda ainsatki sõna, mida Ligi või Ansip suust välja ajavad (või Michal, aga see on juba eraldi artikli teema). Meie valitsusel puudub mandaat anda ära meie raha võõraste võlgade maksmiseks – meil on valitsus, kellel on rahvas, mitte vastupidi. Meie valitsus ei pea oma suverääniks mitte eesti rahvast, vaid kogu tema tegevus põhineb arusaamal, et võim pärineb Brüsselist. Sisuliselt on meil võimul koloniaaladministratsioon ja kui ESM parlamendis heaks kiidetakse, siis kinnitab sama ka meie parlament.

Aga euro ongi meie raha ja me peame andma oma panuse, et teda päästa, kõlab vaesusepooldajate argument. Pealegi saame me eurorahasid, tasuta lõunaid polevat. Vale puha. Eesti võib end lõhki maksta ja pooleks laenata, euro päästmine pole iial meie võimuses. Meie võimuses oleks meie oma raha stabiilsena hoidmine ja riskide maandamine, et maailmamajanduse šokid meid võimalikult valutult tabaks. Selle võimaluse meie valitsus hävitas.

Kreeka, Iirimaa, Hispaania, samuti Prantsusmaa ja Itaalia on nautinud mõõtmatult suuremaid eurotoetusi aastakümneid kauem kui meie. Nende kõigi toetused on ka tänasel päeval oluliselt suuremad kui meil. Nende jõukuse tase on oluliselt suurem kui meil. Meie liitumise eel lubasid kõik meie euromüügimehed, et just sedasorti tasuta lõunat me saama hakkamegi – sest näe, teised on ka saanud. Ometi soovitakse nüüd, et vaesed eestlased maksaks kinni rikaste võlad, kuna me oleme saanud rikastest vähem ja lühemat aega abiraha. Meil pole mitte mingit moraalset ega juriidilist kohustust seda teha.

Aga kõige rängem röövimine seisab veel ees, sest ükskõik kui palju püütakse kokku klapitada ESFSide ja ESMide kaudu, sellest ei piisa eurosotsialismi pankrotist päästmiseks. Vaja on muid meetmeid. Euroopa Keskpangas ongi otsustatud Berliini vastuseisust hoolimata asuda piiramatult raha trükkima, et rahastada Lõuna-Euroopa võlgu. Me teame, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Juurde loodud raha sadu tekitab alguses eufooria ja mullid, millele järgneb galopeeriv inflatsioon, mis kasvab ühel hetkel üle raha väärtuse kolinal kukkumiseks.

Lisaks juurde loodud rahaga riikide võlgade ostmisele on Euroopa Keskpangas valmis hautud ka salaplaan muuta maksumaksjate rahadega loodud ESM rahvusvaheliseks erapangaks, mis hakkab saama EKP-lt piiramatut laenu (juurdetrükitud raha), et osta kokku pankrotis riikide võlgu ja uppi läinud panku. Geniaalne skeem viib maksumaksjate ja juurde trükitud rahaga suured pangad ühe rahvusvahelise erapanga kätte, kellel on riikidevahelise lepingu järgi puutumatus oma tegevuses.

See kõik lööb sind, tädi Maali ja onu Oskar. Kõige vähem puudutab see jõukamaid inimesi, kelle varad on nagunii suures osas paigutatud asjadesse, olgu selleks kinnisvara, jaht, kullakang või naftaosak. Asjade väärtus ei lange lihtsalt selle pärast, et raha väärtus langeb, asjad jäävad ikka sama väärtuslikuks, lihtsalt nende hind numbrites muutub.

Küll aga väheneb kolinal teie vaevaga kõrvale pandud hoiuarve ostujõud ja aastatega tasapisi kokku kogutud pensionisamba väärtus. Selleks ajaks, kui te ükskord taipate, et peaks oma mõnetuhande eurose summa välja võtma ja millessegi kindlamasse paigutama, saate oma raha eest vaid pudi-padi osta. Samuti kaotavad oma jõukuses kõik inimesed, kes elavad ainult palgarahast. Inflatsioon kappab alati kiiremini kui palk või pension järgi jõuab ja teie elatustase hakkab vaikselt, kuid kindlalt vähenema sedamööda, kuidas õhust võetud raha reaalses majanduses laastamistööd jõuab teha.

Ainus pääsetee sellest on võimalikult kiiresti võtta käibele uuesti oma raha ja siduda see eurost lahti. Ja loomulikult ei tohiks me osaleda mitte üheski skeemis, mis viib eesti maksumaksa raha võõraste valitsuste või ettevõtete võlgade klapitamiseks. Seda teha tähendab näidata oma reeturlikkust oma rahva suhtes.

Artikkel avaldati algselt Õhtulehes ning on siin avaldatud autori loal.

Vt samal teemal: