Suurte sotsiaalmeedia ettevõtete nagu näiteks Facebooki ja Google'i teenuste tasuta kasutamise tulemus on ligipääsu võimaldamine enda andmetele, mille alusel meid pidevalt profileeritakse.
„Oma andmete loovutamise osas oleme lasknud platvormidel meile väga lähedale tulla. Kuna oleme sellega samm-sammult ja tasapisi ära harjunud, on paljudele tundunud, et lihtsam on vältida teemale mõtlemist," nentis Tartu Ülikooli meediauuringute kaasprofessor Maria Murumaa-Mengel ERR-ile.
Ettevõtted vajavad andmeid ennekõike kasutajate profileerimiseks, et mõista inimeste tarbimisharjumusi, meelsust, kasutajakogemust. Lisaks müüakse andmeid teistele ettevõtetele. Andmeäri on muutunud miljardiäriks ja seal liiguvad tohutud andmekogud.
Murumaa-Mengel lisas, et inimestes tekitab küsimusi, kuidas jõuti olukorda, kus ettevõtted, kes juhivad ja suunavad, nügivad ja müksavad tervete ühiskondade arengut, ei pea vastutama selle eest, kuidas nad andmeid koguvad ega aru andma, mida täpselt tehakse. „Ma arvan, et see, mis inimesi häirib, on võimu koondumine nii väheste kätte," märkis Murumaa-Mengel.
Suurematel platvormidel on võimalik laadida alla ülevaade jälgedest, mida kasutaja on endast netis käies maha jätnud. Murumaa-Mengel on koos kolleegidega palunud õppetöö raames oma tudengitel see protsess läbi teha.
„Ilmneb märkimisväärne erinevus selle vahel, mida tudengid arvavad, et nende kohta teatakse, ja milliseid andmejälgi nad päriselt maha on jätnud. Seda hoomates tunnevad nad sageli õudu ja õõva. Nad saavad aru, millise detailsusega on salvestatud iga nende postitus ja klõps, ka need sõnumid, mille me oleme ära kustutanud," tõdes Murumaa-Mengel.
Tudengeid hämmastas ka see, millises koguses hoitakse aastakümneid alles pealtnäha mõttetuid andmeid. Kaasprofessori sõnul olid mõned tudengid šokeeritud ka sellest, kui nad kohtusid omaenda minevikuga, mis võis esile tuua ebamugavaid tundeid ja mälestusi.
Ta lisas, et igal inimesel võiks olla harjumus laadida oma digiminevik alla ja vaadata, mis seal on. Nii näeb inimene, kui palju andmeid on suurtel sotsiaalmeediaplatvormidel, aga ka näiteks kohalikel ettevõtetel, kes paluvad inimestel liituda kliendiprogrammidega. „Kuigi see protsess on tüütu ja võtab aega päevi ja teinekord nädalaid, siis tasub see siiski ära," lausus Murumaa-Mengel.
Sageli arvavad inimesed, et neil ei ole midagi varjata ja digijälje pärast muretsema ei pea. „Inimesed unustavad ära, et privaatsus on midagi rohkemat kui pahategude varjamine. Näiteks on vaja privaatsust vaimse tervise hoidmiseks ja selleks, et reguleerida, kellele ja kui palju ma ennast näitan ja avan," osutas Murumaa-Mengel. Maailm on meie ümber muutunud ja kõik sotsiaalmeediasse paisatu ei pruugi enam mõnedele tunduda süütu seisukohavõtuna. Lisaks on eetiliselt problemaatiline inimese andmete kasutamine sihitud reklaamide saatmiseks – sest see eeldab inimese privaatsete andmete kogumist, profileerimist ja analüüsi.
Praegusesse süsteemi ei ole digitaalajaloo kustutamine sisse kirjutatud ehk seda pole võimalik teha, tõdeb kaasprofessor.
Toimetas René Allik