Mõnu ja hüve ei lange paraku mitte alati kokku. Üldise hüve nimel tuleb inimesel sageli loobuda isiklikust mõnust. Selleks ongi kultuurrahvastel moraal ja eetika, et õpetada inimest maast madalast oma mõnuihalusi või kiusatusi mõistuse kontrolli all hoidma, kirjutab Malle Pärn.
Iga inimene elab omas maailmas. Ta ehitab selle endale elu jooksul, valides variandid pakutavatest kategooriatest, suhtumistest, eelistustest, tabudest.
Inimese valikutest sõltub, kas see tema maailm on igav ja üksluine või kirev ja huvitav. Need, kelle maailm on igav, püüavad seda välispidiselt huvitavamaks muuta, vägivalla, lollustega.
Igal inimesel, nagu ka riigil, on mingi eetiline alus, sisemine eetiline skaala, filter, mis hoiab teda vastavuses oma maailma sisemiste reeglitega, millest lähtuvalt teeb ta oma elus valikuid.
Mõistus areneb vastavalt inimese valikutele, niisiis, ikkagi tuleb öelda, et inimese rumalus on tema enda valik. Tal on võimalus valida, uskuda ja kuulata tarkust, aga ta ei vali, ta valib rumaluse, sest rumaluse tee on lihtsam. Ta ei pea ISE mõtlema, talle öeldakse kõik ette, mida ta peab tegema ja millesse uskuma või mitte uskuma. Ja omakorda edaspidised valikud sõltuvad tema mõistuse arengust.
Arukas inimene saab aru, mida ta teeb, ja vastutab oma tegude eest, ta teab, et igal tegevusel on tagajärjed, tunneb huvi selle vastu, missugused on tema tegevuse võimalikud tagajärjed, ja arvestab ka mõistliku kriitikaga, sest kriitika on ju hoiatamine ohtlike tagajärgede eesst. Mõistlik kriitika on seega pooldav, mitte vaenulik. Hariv, mitte solvav.
Targemad suudavad ette näha võimalikke ja loomulikke tagajärgi, nähtavatest rääkimata. Egoismist pimestatud inimene ei näe isegi nähtavaid tagajärgi, ta eitab neid, kui tema tähelepanu nendele juhitakse. Ta ei põhjenda, ta vaid ütleb: see ei ole nii. Ta ei vaevu seda isegi kontrollima, seda võimalust kaaluma.
Rumal ei mõtlegi tagajärgedele, ta on piiratud ja enesekeskne, hetkemõnu on talle olulisem kui mingi igikestev väärtus.
Kui tahate teada inimese või erakonna ühiskondliku tegevuse väärtust, siis vaadake, kes teda pooldavad ja kiidavad ning kes vihkavad ja laidavad. Ja KUIDAS nad seda teevad. Kas mõistlikult, põhjendades, või loobivad lihtsalt loosungeid ja kive. Igaüks valib poole vastavalt sellele, milline ta ise on, kumb on talle omasem – kas mõistlik analüüs või egoismist tingitud afekt.
Tänapäeval jagatakse poliitikat konservatiivseks ja liberaalseks. Konservatiiv austab traditsioone ja oma eelkäijate tarkust. Liberaalide meelest on konservatiivid tagurlikud ja kurjad.
Liberaal tahab traditsioone lõhkuda, ta ei austa eelkäijate tarkust, talle tundub, et praegune põlvkond (tema ise) on ainsana tark. Konservatiivide meelest on liberaalid lühinägelikud, ülbed ja isekad.
Konservatiividest ma siin pikemalt ei räägi, küll aga liberaalidest, sest nemad on läänemaailmas praegu võimupositsioonidel.
Tänapäeva poliitikas vist enam klassikalisi liberaale ei ole, sest erinevate klasside omavahelised vastuolud on paisunud väga suureks. Tänapäeva liberaalid on pigem võltsliberaalid, libaliberaalid, egoliberaalid.
Võltsliberaalid ja libaliberaalid on need, kes valetavad, et nad on liberaalid, ilmselt selleks, et mõistmatute inimeste hääli püüda. Et endast head muljet jätta, selleks kasutavad nad liberaalide loosungeid, mis paljudele inimestele meeldivad ja neile head elu lubavad. Nad ei süvene nende loosungite sisusse, neile piisab siltidest. Ka ei kavatse nad ise nende loosungite järgi elada ja tegutseda.
Egoliberaal on see, kes nõuab kõiki temale (ja tema väljavalitud eelisgruppidele) meeldivaid vabadusi, ühiskonna üldine hüve ei huvita teda.
Egoliberaalide liberaalsus piirdub vaid konkreetse kontingendiga: MINA ja kõik need, kes MULLE meeldivad, kes mõtlevad nii nagu mina. Kõik, mis on teistmoodi, on VALE, ja seega taunitav. Tuleb vaigistada, välja juurida, maha tampida, rumalate siltidega üle kleepida, kui muu ei aita, siis koguni vangi panna. Ära likvideerida. Kõik peavad mõtlema ühtmoodi, ei mingit rikastavat erinevust! Rahvas peab olema üks hall mass, mille kohal särab eliitgrupike, keda keegi ei tohi solvata.
Egoliberaal lepib ainult nendega, kes teevad tema tahtmist. Paraku kasvab süües isu, nagu öeldakse, need tahtmised aina võimenduvad, "vulavad ja virdavad", pole lootustki, et kuskil tuleb sellele õgardlusele piir ette. MINA TAHAN on tema ainus oluline argument. Miks tahan, mida see mulle annab, mis sellest tuleneb, kuidas see tahtmine mõjutab ühiskonnaelu – see ei lähe temale korda.
Egoliberaalid räägivad, et ka "teistsugustel" on õigus elada "päikese all". Ometi tunnistavad nad ise õigeks ainult omasugused, kelle maailmavaade ja suhtumised on samasugused nagu nendel, niisiis, vaid samasugused egoliberaalid.
Konservatiivid on ju "teistsugused", tõeline liberaal peaks niisiis ka konservatiivil "päikese all" elada lubama, mitte teda vaikima sundima ja "parketilt" maha lükkama?
Ka liberaal, nagu kõik poliitikud, peaks oma poliitilises tegevuses lähtuma üldisest hüvest, mitte isiklikust eelistusest või kasust. Liberalism ei peaks tähendama kõigi inimlike mõnude võrdseks kuulutamist, ka liberaalil peaks olema inimlik eetiline alus, ka liberaal peaks austama üldisi, ühiskonnas väljakujunenud moraalireegleid. Või kuidas? Kas tänapäeva liberaalia tähendab inimkonna vabastamist "tagurliku" moraali kammitsaist?
Iga uuenduse puhul tuleks enne selle ühiskonnas juurutamist tõsiselt kaaluda, mida see ühiskonnale annab, millises suunas seda arendab, kuidas see ühiskonnaelu mõjutab, kas paremuse või halvemuse suunas. Kas harmoonilisemaks, ausamaks, sõbralikumaks, üksteisega enam arvestavaks, – või hoopis vastupidi: ajab rahva omavahel tülli, sunnib valetama, õhutab üksteist oma huvides ära kasutama, lõhub ära klassikalised moraalireeglid, vabastab inimese instinktid mõistuse kontrolli alt. Ühesõnaga, kas mõjub inimesele ja ühiskonnale tervendavalt või hoopis hävitavalt.
Mis on areng? Kas igasugune muutumine on areng? Arengu all mõeldakse liikumist EDASI, mitte ükskõik mis suunas. Tagasiminek on ju taandareng. Ka paigalkõnd on liikumine, aga mitte areng. Hüpe kõrvale on liikumine, aga mitte areng.
"Erinevus rikastab", egoliberaalide loosung, ei tähenda ju teistsuguste aktsepteerimist, – sest just sealt sai alguse paljude normaalsete inimeste "homofoobideks", seega vaimuhaigeteks kuulutamine. See loosung tähendab lubatud lihalike mõnude mitmekesistamist, seni kahtlaseks või kahjulikuks peetud mõnude vabastamist traditsiooniliste tabude alt.
Mõnu ja hüve ei lange paraku mitte alati kokku. Üldise hüve nimel tuleb inimesel sageli loobuda isiklikust mõnust. Selleks ongi kultuurrahvastel moraal ja eetika, et õpetada inimest maast madalast oma mõnuihalusi või kiusatusi mõistuse kontrolli all hoidma.
Ühiskonna areng on liikumine harmoonia ja tarkuse suunas.
LGBT-seksuaalid on oma nõudmiste ja propagandaga rahva tülli ajanud, nad ei lepi enam mingi kompromissiga, sest mujal maailmas on nad suuresti juba oma eelisõigused kätte saanud. Miks ei tee nad endale eriseadusi, miks ei loo nad endale oma süsteemi, miks on neil vaja abielu kallale minna? Miks on vaja kirikut kividega loopida, miks ei või nad teha oma iseseisvat LGBT-kogudust väljaspool EELK-d?
Kas nende tegelik eesmärk on inimliku moraali hävitamine? Kas nad üldse teavad, mida nad teevad?
Ikka räägitakse LGBT-seksuaalidest kui tõrjututest ja tagakiusatutest, tegelikult on nad ise just kõige suuremad tõrjujad ja tagakiusajad. Neid, kes nende tahtmist ei tee, jälitatakse ja kaevatakse tühiste asjade pärast kohtusse. Sõimatakse, halvustatakse, sildistatakse, ähvardatakse.
See on alandav, mitte nendele, keda nad sõimavad, sest kõik nende sildid on VALED, – vaid sõimajatele endile. Inimesed näitavad ennast inetust küljest. Kujundavad pealtvaatajates negatiivse suhtumise LGBT-seksuaalidesse.
Seega: nende tegevuse tulemus on vastupidine nende ootustele. Narri silt ei muuda narriks inimest, kes ei käitu narrina, kellele see silt ei sobi, pigem näitab end narrina see, kes narri sildi valesse kohta kleepis.
Meil ei ole homofoobe, ksenofoobe, rassiste, putiniste – need, kes neid silte teistele kleebivad, näitavad vaid omaenda õelust ja sallimatust teistsuguste vastu. Isekust, pahatahtlikkust – ja võimetust viisakas mõistlikus ja ratsionaalses vormis oma erisust teistele vastuvõtlikuks teha. See peaks ometi võimalik olema. Me oleme tegelikult ju väga sallivad ja suuresti ka ükskõiksed teiste erisuste suhtes. Mis see mulle korda läheb, küsib enamik inimesi.
Olen täiesti kindel, et enne seda kooseluseaduse karusselli keerlemapanekut ei kiusatud homoseksuaale meil sugugi rohkem kui ükskõik missuguseid teisi inimgruppe. Konfliktid tekivad ju ikka konkreetselt isikute vahel. Justnimelt geiagenda pealesurumine on tekitanud ühiskonnas LGBT-seksuaalide vastu üsna suure sallimatuse. Ja see ongi ilmselt kogu selle liikumise eesmärk. Ajada inimesed tülli kõige madalamal tasandil, seksuaalsuse pinnal.
Armastust ei ole selles agendas mitte kuskil näha. Isegi ennast nad ei armasta, sest kui nad armastaks, siis ei nõuaks nad kõigilt enda SALLIMIST, seaduse ja võimu abiga, vägivallaga, kuni kohtuni välja. Siis ei identifitseeriks nad ennast selle järgi, kuidas nad oma intiimelu korraldavad. Siis nad püüaksid ühiskonnale näidata või propageerida seda, millega nad ühiskonnale ja kaasinimestele kasulikud on, mida ilusat ja head nad luua suudavad. Et teised neid – mitte sallida – vaid austada ja armastada võiksid. Nagu paljusid homoseksuaale nii meil kui mujal maailmas austatakse ja armastatakse, neid, kes ei kuuluta maailmale oma intiimelu, vaid pakuvad oma loomingut või kätetööd. Nagu kõik teisedki.
Intiimelu on kahe inimese vaheline hurmav saladus, vaieldamatu tabu, oma magamistoa saladusi ei ole viisakas avalikkusele kuulutada. Tegelikult on see lausa solvav, sest ükski normaalne inimene ei taha teiste saladusi kuulda ega näha. Intiimelu saladuste avalik propageerimine on pornograafia, ja see peaks kultuurses riigis küll keelatud olema. Võrdselt narkomaaniaga. Riik ei tohi lubada inimese ALANDAMIST, ei tohi uue inimese loomise pühadust rüvetada, võrdsustades abielu ükskõik millise mõnupõhise viljatu kooslusega.
Ei teagi ajaloost sellist aega, kus meie omavaheline sõnasõda nii hull oleks olnud. Kas me pääseme sellest kunagi välja?