Poola ajaloolane Łukasz Adamski selgitab Poola ajaloolisest nägemusest lähtudes portaalis Polish History ilmunud intervjuus tänast Venemaa sissetungi Ukrainasse. Vladimir Putin peab venelasi ja ukrainlasi üheks rahvuskoosluseks ning ennast Vene impeeriumi taastajaks. Adamski on mõttekoja Poola-Venemaa Dialoogi ja Mõistmise Keskus asedirektor ja teda intervjueeris Natalia Pochroń.
Polish History: Kas Vladimir Putin on tänaste Euroopa poliitikute seas kõige suurem historiograafia kummardaja?
Łukasz Adamski: Kindlasti mitte. Ma tean mitut Euroopa riigijuhti, kes osutavad ajaloole õigesti ja kes, erinevalt Putinist, saavad sellest päriselt aru. Vladimir Putin on pseudo-ajaloolane, ta arvab, et ta tunneb ajalugu ja oskab kirjutada uurimusi ajaloost – nagu näiteks Stalin arvas, et ta võib kirjutada teadustöid lingvistikast. Mõlema inimese artiklite tase on üpris sarnane. Seega ta pole kindlasti suurim ajaloo armastaja, kuid võib öelda, et ta on väga suurel määral ajalooga sisse mähitud. Tal on sellest vale ettekujutus, mis põhineb paljudel müütidel ja väärtõlgendustel. Ta ei võta arvesse erinevate ajastute muutuvaid olusid, ega kogemust, mille rahvad ja riigid said Esimeses- ning Teises maailmasõjas.
Kas Putin toetub oma tegudes 19. sajandi tsaristlikele käsitlusviisidele, või pigem 20. sajandi Vene kommunistide omadele? Kas sellel on ajaloo seisukohalt üldse tähtsust?
Kindlasti on, kuid ma arvan, et me peame vaatama veel kaugemale ajalukku. Vene identiteedi vundamendiks, mis on hulk sajandeid vorminud laadi, kuidas venelased mõtlevad oma kultuurist ja poliitikast ning lõpuks iseendast, on eeldus, et vanaaja Ruteenia oli Vene riik. (Ruteenia oli tuhatkond aastat tagasi kaugetel idaslaavi aladel eksisteerinud riikide konglomeraat.) Vaadake ainult vene keelt, vene keeles ei tehta vahet "ruteenlusel" ja "venelaseks olemisel" (русинизм ja русскость), need on üks-ühele võrreldavad kontseptsioonid. Ainuüksi see teeb venelaste jaoks keeruliseks mõista, milles seisneb Putini viga. Enne Putinit on veel olnud palju selliseid Vene poliitikuid, kes ei tunnustanud Ukraina iseseisvust.
Vene riik, mida sajandeid nimetati Moskoovia (Moskva suurvürstiriik) riigiks või Moskoovia tsaaririigiks, on pikka aega pidanud ennast ainsaks õiguspäraseks Ruteenia riigi/riikide pärijaks, mille tõttu on sellel õigus kõigile kunagistele Ruteenia aladele. Sellist poliitikat hakkas juba 15. sajandil ajama Moskva suurvürst Ivan Suur, mida jätkasid Ivan Julm ja temale järgnenud tsaarid.
Selle ideoloogia kohaselt oli Kiiev esimene Ruteenia pealinn ja selle tõttu, tsaaride arusaamise kohaselt, esimene Venemaa pealinn ning selle tõttu on Vene riigil kohustus ühendada kõik endised ruteenlased ühe riigi alla.
propagandaplakat. Pilt: Wikipedia
Kas see käib kaasas "Vene kolmikrahva" ideoloogiaga?
[Vene kolmikrahvas; vene ühisrahvas; общерусский народ.]
Täpselt nii. Koos 19. sajandi Vene rahvusluse tõusuga kerkis esile ka ühtse Vene rahvuse idee, mis väitis, et olemas on ainult üks rahvas: venelased ja ruteenlased. Olemas on üks rahvus, mis koosneb kolmest suguharust – suurvenelased, väikevenelased ja valgevenelased. Tänases mõistes on "teised" venelased, ukrainlased ja valgevenelased. Selline usk on tugevalt mõjutanud Vene identiteedi, poliitika, territooriumite, milline peaks olema Venemaa koht maailmas, nägemust. Probleem on selles, et sellesse ideoloogiasse uskusid ainult venelased, seda ei tunnistanud märkimisväärne osa tsaariaja Ukraina eliidist ja veelgi vähem tahtsid sellest teada Ukraina talupojad.
Kunagi ma lugesin ühe Venemaa ametniku kahesaja aasta taguseid mälestusi, kes reisis mööda Läänekalda Ukrainat. Tema jaoks oli suur üllatus, et väikevenelased – tänased ukrainlased – ei nõustnud temaga ja käsitlesid ruteenlasi kui eraldiseisvat rahvust ning hirmutasid oma lapsi moskoviitidega. Teine hea näide on Tarass Ševtšenko, kes on kõige kuulsam Ukraina poeet, Ukraina rahvusliku identiteedi sümbol ja samal ajal Ukraina talupoegade eestkõneleja. Üks tema tuntumaid luuletusi "Katerina" algab sõnadega:
Armuge, tumepruunide juustega neiud,
kuid mitte moskoviitidesse,
nad teevad teie südametele ainult haiget …
Nendes ridades pole jälgegi armastusest venelaste vastu, pigem vastupidi. Samal ajal osutavad mitmed allikad, et "isandaid", ehk Poola aadlikke, käsiteldi Ukraina talupoegade poolt mitte võõrastena, vaid kodumaiste teguritena.
Kellega siis Ukrainlased ennast samastavad kui mitte venelastega?
Ukraina rahvuse idee, mis sündis 19. sajandi esimesel poolel, nõudis tänase Ukraina alade asukate – sel ajal kutsuti neid Poola keeles ruteenlasteks ja Ukraina keeles ruteenlasteks, väikevenelasteks, või ukrainlasteks – tunnustamist eraldiseisva rahvusena. Selline arusaamine oli suunatud nii poolakate kui venelaste vastu. 19. sajandil oli vahekorras Poolaga – kes olid Jaanuariülestõusu ajal ruteenlasi juba eraldi rahvusena tunnustanud – suurimaks küsimuseks sisuliselt, kas kaks rahvust saavad tulevikus elada üles ehitatud Poolas koos – kas siis föderatsiooni, või vähemalt konföderatsioonina – või lähevad nende teed riikidena lahku. Lahkarvamused venelastega olid samal ajal eksistentsiaalset laadi: kas Venemaa impeerium koosneb kahest rahvusest, mis mõlemad põlvnevad vanast Ruteeniast (russidest) ja kuhu kuuluvad suurruteenlased (venelased) ja väikevenelased (ukrainlased). Kahekümnenda sajandi alguseks jõuti aruteludega maani, kas Ukraina peab olema iseseisev, või kas kõik ida-slaavi rahvad moodustavad ühtse Vene/Ruteenia rahvuse.
Impeeriumi bürokraatia üritas repressiivsete vahenditega Ukraina rahvuslikule liikumisele lõppu teha. Näiteks 1863. aastal teatas siseminister Valujev: "Sellist asja, nagu väike vene keel ei ole olemas olnud, seda ei ole täna olemas, ega saa tulevikus olemas olema." 1876. aastal keelas tsaar Aleksander II Ukraina keeles ilukirjanduse raamatute välja andmise, mida tohtis erandkorras teha ainult Peterburi peatsensori loal. Samal ajal Austria valduses olevas Galiitsias pidasid ruteenia rahvuslased vihast võitlust Moskoovia liikumise vastu, mis kuulutas esmalt, et ukrainalsed/ruteenlased moodustavad koos venelastega kultuuriliselt ja poliitiliselt ning hiljem väideti, et ka rahvuslikult ühtse rahvuse kogukonna.
Peale 1905. aasta revolutsiooni sai paljudele kainema mõistusega Venemaa juhtidele selgeks, et Ukrainlastest on saamas eraldi rahvus ja Vene riik peab sellega leppima ning tagama neile autonoomia. Imperialistid, Vene rahvuslased ja eriti mustsajalised olid sellisele lähenemisele jätkuvalt vastu. Paraku Lenin ja tema järglased juhtisid Venemaa Euroopa tsivilisatsioonist eemale ning mustsajaliste ideed, mis seitsmekümneks aastaks külmutati, äratati 1990. taas ellu.
Tuleb ära märkida, et Ukraina poliitiline kultuur ja suures osas mentaliteet, on sarnane sellega, mis arenes välja enne Poola-Leedu Uniooni lagunemist. Venelased sellest aru ei saa, nad ei mõista, et neil on tegemist täiesti erineva riigiga. Seda mitte ainult poliitiliselt, vaid ka rahvuslikult ja tänu sellele on Ukrainas põhimõtteliselt teistsugune poliitiline kultuur kui Venemaal. Venelasi, kas siis rohkem, või vähem teadlikult, juhib "kõik on ühed venelased" ideoloogia. Sellesse pole kammitsetud ainult Putin ja tema nõunikud, vaid ka suur hulk intellektuaale ning opositsionääre, kes igatsusega kuulutavad "vennasrahvaste" loosungeid.
Kuid Putin tunnistas kord, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli [Venemaa] "suurim 20. sajandi geopoliitiline kaotus".
Jah, Vladimir Putin hindab Nõukogude Liitu, kuid seda peamiselt selle tõttu, et see oli impeerium. Ta ei pea lugu selle süsteemist, või vähemalt tema avalikest väljaütlemistest ei saa kiindumust nõukogude süsteemi vastu välja lugeda. Pigem vastupidi. Ta on korduvalt kurtnud enamlaste (bolševike) lühinägelikkuse üle, kuidas ajalooline Venemaa kaotas osa oma territooriumist ja loodi Ukraina riik; küll liiduvabariigina, aga siiski eraldi administratiivüksusena. Ta pole kriitikast säästnud ka Stalinit ja usub tõenäoliselt, et tänu Galiitsia ja Volõõnia annekteerimisele levis sealne "rahvuslus" ülejäänud Ukraina aladele. Mingi maani soovib Putin loomulikult taastada Stalini aegse impeeriumi ja kehtestada endistes liiduvabariikides taas Venemaa võimu. Siiski, kõige olulisem on tema jaoks kahtlemata Ukraina.
Oma propagandas on Putin korduvalt öelnud, et enne nõukogude aega ei olnud sellist asja kui venelastest eraldi seisvat ukraina rahvust olemas ja need rahvad, vaatamata tänastele vastuoludele, on omavahel igavesti kokku aheldatud. Samal ajal on ta korduvalt väljendanud veendumust, et Ukraina ei tohiks olla iseseisev riik. Kuidas on see võimalik, et Ukraina on ühelt poolt talle nii lähedane ja teiselt nii kauge ning vaenulik?
Tegemist on ilmselge paradoksiga. Putin ei pea ukrainlasi vaenlasteks, vaid peab neid pigem ühtse Vene rahvuse osaks, mis on ainult ajalooliste eksituste tõttu lahku aetud. Kui üritada Putinit psühholoogiliselt analüüsida, siis on ta pahane ainult Ukraina "rahvuslaste" peale. Millest aga see kurjategija aru ei saa, on asjaolu, et kuskil kuu aega tagasi said enamustest ukrainlastest, ja tänaseks ilmselt kõigist ukrainlastest, "rahvuslased".
Kremli vaatepunktist on Ukraina riigi loojad separatistid, kelle kütsid alguses üles poolakad ja sakslased ning hiljem Lenin, kes oma lühinägeliku rahvuspoliitikaga takistas ühtse Ruteenia-Venemaa riigi loomise lõpule viimist. Putini arusaamise järele on ukrainlased ajalooliselt venelased ja neil pole õigust oma riigile. Kui üldse, siis seda ainult väga piiratud ulatuses, mis on allutatud Venemaa mõjule. Ukraina valitsus pole sellega nõus, Ukraina rahvas pole sellega nõus, ja see on Putini vaenu ning viha põhjus.
Kuid Venemaa rünnakud on üha suuremal määral suunatud tsiviilelanike vastu? Putin ründab rahvast, kelle kohta ta usub, et need kuuluvad samasse rahvuskogukonda?
Putin on ilmselgelt oma tegudega seadnud endale lõksu. Ta kordab jätkuvalt, et Ukraina ja Vene rahvus on üks, mis teeb tema jaoks järjest raskemaks avalikkuse ees põhjendada, miks ta tapab ja represseerib massiliselt oma enda inimesi. See on põhjus, miks sissetungi alguses oli Venemaa vägede sõjategevus suunatud peamiselt sõjaliste objektide vastu. Samas sõja pidamine läheb tema jaoks iga päevaga järjest kallimaks, mis tähendab, et see saab lõppeda ainult kõikehõlmava terrori, sõjakuritegude ja tsiviilelanike heidutamisega. Tekkimas on kurjuse ring, mis üha enam tühistab venelaste endi silmis tema narratiivi usutavust.
Tasub samuti meeles pidada, et Putin on võrreldes kahe aasta taguse Putiniga täna väga erinev inimene. Toona oli Putin rahvusvaheline huligaan, kelle kuritegusid, nagu Gruusia ründamine, Krimmi annekteerimine ja Donbassi sõda, ei nähtud üldiselt ohuna tervele rahvusvahelisele julgeolekusüsteemile. Täna on meil tegemist kurjategijaga, keda võib liialdamata võrrelda 1939. aasta Poola vallutamise järgse Adolf Hitleriga. See on vähem, või rohkem lava, millel ta täna esineb.
Kuidas näeb Putin oma suhteid Läänega? Juba 18. sajandil kasutas tsarinna Katariina II neid enda huvide ellu viimiseks ära.
Mingil määral kindlasti, kuid tuleb meeles pidada, et Putini maailmanägemus on tugevalt mõjutatud veendumusest, nagu maailma suunaks erinevate jõudude – majanduslike ja sõjaliste, mitte ideede – konkurents. Ta lihtsalt ei ole demokraat. Tema arust on rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelised lepped – mida tsiviliseeritud rahvad peavad rahvusvaheliste suhete aluseks – midagi topise, ehk väljamõeldise laadset. Rahvusvaheline õigus sätestab, toetudes tänaseks üldlevinud põhimõttelisele ideele, et riigid on suveräänselt üksteisega võrdsed, mille kohaselt on Venemaa täpselt samuti rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste subjekt, nagu seda on Eesti, või Luksemburg. Samal ajal on venelased näinud maailma alati võitlustandrina, mida juhivad konkreetsed võimukeskused, millel on õigus teatud mõjupiirkondadele.
See meenutab ohtlikul määral Külma Sõja perioodi…
Paraku jah. Putin, nagu ka tema eelkäijad, näeb maailma rivaalitsevate riikide areenina, kus on mõned võimukeskused, millel on õigus teatud võimupiirkondadele. Antud mõtlemise järele on Venemaa võimukeskus ja samal ajal ajalooline idapiirkondade hegemoon, sellel on õigus juhtida Ukraina elu, nii välis- kui teatud ulatuses sisepoliitilises mõttes.
Kas tegemist on nagu soometumisega – mis on Soomele peale Teist maailmasõda peale surutud lahendus?
Lahendus, mis toimis soomes Külma Sõja ajal, lubas Venemaal mitte ainult sekkuda Soome välispoliitikasse, vaid ka riigi siseasjadesse. Mitte kordagi ei pidanud nad oma tahtmist jõuga peale suruma, või mõnda poliitikut ära röövima. Soomlased talusid seda hambaid kiristades, kuna teadsid, et alternatiiviks oleks kas sõda, või Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu satelliitriigiks muutumine.
Kas selline lahendus oleks täna võimalik? Alles hiljuti paistis, et see pole võimalik, kuna olukord maailmas on dramaatiliselt muutunud. Kuid sissetungiga Ukrainasse on Putin situatsiooni maailmas märkimisväärselt muutnud. Tema tegevus on tagasi toonud Jalta kokkulepete laadis mõtlemise ja see on põhjus, miks see [Ukraina sõda] on nii ohtlik. Tsiviliseeritud maailm, kellel on meeles 20. sajandi valusad kogemused, ei saa sellega mitte kuidagi nõustuda.
Venemaa propaganda on sajandeid õigustanud oma laienemisi ühtede ja samade müütide ning motiividega. Kas impeeriumi idee on Vene riiklusesse sisse kirjutatud?
Jah, Venemaa kultuur on suuresti imperiaalne. Seda võib ju õigustada teaduslike teooriatega, et [Vene impeerium] on kuidagi teatud rahvusliku idee lahendus. Maailma ja eriti ukrainlaste ning valgevenelaste seisukohalt – rahvuste, kelle naaber räägib neile, et nad on venelased ja tahab nende riike vallutada – on see imperialism. Muidugi ei ole kõik venelased imperialistid. Samas kui vaadata mõni aeg tagasi Poola-Venemaa Dialoogi ja Mõistmise Keskuse läbi viidud küsitluse tulemusi, siis 60–70 protsendi venelaste mõtlemine on imperialistlik.
Ma usun, et kõik venelased, kes hüüdsid "Krimm on meie" ja nõustusid selle annekteerimisega – selliseid inimesi on Venemaal 80 protsenti ja Donbassi piirkonnas tublisti üle poole – jagavad Venemaa režiimi vastutust Ukrainas toime pandud kuritegude eest. Samamoodi vastutavad need inimesed, kes ei ole üheselt neid kuritegusid hukka mõistnud, kes üritavad Putini tegusid mitte tähele panna, või neid kuidagi relativiseerida. See on põhimõtteline vajadus, miks tuleb kehtestada poliitikad, mis mõjutaksid kogu rahvast – see on ainus viis, kuidas iga üksik venelane tajuks vastutust, mis kaasneb Putini Ukrainas toime pandud kuritegudega. Käes on aeg, kus venelased tuleb panna mõistma, et imperialistlikul dinosaurusel pole imetajate maailmas võimalik ellu jääda. Seda eriti siis, kui impeerium kujutab tõsist ohtu oma naabritele.
Tõlkis Karol Kallas