Paljud, kes olid lõpetanud Klaus Schwabi maailma haldusjuhtimise kooli, olid Covidi ajal mõjukatel kohtadel. Nemad õigustasid sulgemisi ja olid üle maailma toimunud valitsuste võimuliialduste taga. See on põhjus, miks ma arvan, et Covidi "pandeemia" ei olnud ühestki otsast õnnetusjuhtum, tõdeb iiri poliitik ja jurist Una McGurk Objektiivile antud intervjuus.

Markus Järvi (MJ): Me näeme paljudes valdkondades, alates Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) lepingutest ja Euroopa Liidu järjest demokraatiavaenulikematest poliitikatest, kuni meie koduriikide valitsusteni, kuidas levib totalitaristlik mõtteviis. Ideoloogiate ja poliitikate massidele peale surumiseks kasutatakse üha enam vägivalda. Selle näiteks olid Covidi aja süstikohustused ja piirangud. Miks on see nii, et nõndanimetatud "lääne demokraatiad" meenutavad igal tasandil üha enam orwelliaanlikku diktatuuri?

Una McGurk (UM): Jah, tegemist on põneva ja väga kaugele ulatuva teemaga. See on päriselt kuue miljoni dollari küsimus, nagu selliste asjade kohta öeldakse. Kas pole? Ma pole kindel, kas üldse on kedagi, kes oskaks sellele lõplikult vastata. 

Kõigil võib olla arusaamine selle pusle mõnest tükist. Mina oskan rääkida niipalju, et tegemist on mitmetasandilise probleemiga. Võib väita, et paljud riigikorrad, mida me nägime kehtimas 20. sajandi alguses ja selle esimeses pooles – enamlus, kommunism, natsionaalsotsialism ja fašism – ei ole tegelikult kuhugi kadunud. 

Inimesed mõtlesid, et nimetatud riigikorrad on maailmast haihtunud, kuid need tulevad täna erineval kujul tagasi. See oli Mussolini, kes väitis, et fašism tähendab riigi ja suurettevõtete (korporatsioonide) ühist võimu (korporatismi). Täna me võime avalikus elu paljudes valdkondades näha era- ja avaliku sektori koostööprojekte. Selline koostöö moodustab väga suure osa kavandatavast WHO pandeemialepingust, millest te rääkisite minu kolleegidega.

Minu hinnangul oli 2020. aastal alanud Covid teatud pikka aega suunatud arengute kulminatsioon. Covid ei juhtunud kuidagi äkki.

Mida võis näha ja mida ma nägin eriti Iirimaal, siis kuskil kakskümmend aastat tagasi hakati tähtsatele kohtadele määrama teatud tüüpi inimesi. Imekspandav oli asjaolu, et need inimesed ei saanud oma kohti teadmiste, kogemuste ja teenete eest ning nad ei olnud inimestena väga toredad. Iirimaal on kõrgetel kohtadel inimesi, kes väärivad seda ja on selle välja teeninud. Samamoodi on mitmetel kõrgetel kohtadel inimesed, kes seda ei vääri. Paratamatult tekib küsimus, kuidas nad selle töökoha said ja miks just need inimesed sellele kohale määrati. 

See jäi minu jaoks saladuseks ajani, kui saabus Covid. Siis ma sain aru, miks "nemad" pidid "oma" inimesed sellistele kohtadele sokutama. 

Kui keegi tahab näiteks saada töökoha Iirimaa avaliku teenistuse süsteemis, seda juhul, kui inimene ei ole poliitik ja on täiesti sõltumatu, mis puudutab avaliku teenistuse igat valdkonda, siis inimene peab olema võimeline kriitiliselt mõtlema. 

Ma olen sellega isiklikult kokku puutunud ja mis mind koos Covidi saabumisega tõeliselt imestama pani, siis toona puudus võimupositsioonidel olevatel inimestel igasugune kriitiliselt mõtlemise võime. Seda ei olnud näha mitte kusagil. 

Kriitiline mõtlemine oleks pidanud olema ametikoha saamise vältimatuks eelduseks, kuid ilmselgelt said nad oma ametikoha, kuna nad sobisid sinna. Seda põhjusel, sest nende puhul eeldati, et nad ei hakka "paati kõigutama" ja ei kasuta oma töö tegemiseks kriitiliselt mõtlemise võimet. Ei esita ametlike jutupunktide – "Tähtsa Narratiivi" – kohta küsimusi. See oli põhjus, miks Covidi ametlikke jutupunkte Iirimaal mitte kunagi võimupositsioonidel olevate inimeste poolt kahtluse alla ei seatud.

Teiseks saatis Covidit meeletus koguses hirmu ja paanikat. See puudutas kõiki.

Kolmandaks põhjuseks võib tuua Maailma Majandusfoorumi (WEF) ja selle juhi Klaus Schwabi mõju. WEF korraldab noorte juhtide koolitusprogrammi. Minu arust on see märkimisväärne, kui palju Covidi ajal ametis olnud riigijuhte olid "juhuslikult" samuti Schwabi maailma haldusjuhtimise kooli kasvandikud.

Näiteks Iirimaal oli ametis väga noor taoiseach Leo Varadkar. "Taoiseach" tähendab iiri (gaeli) keeles hõimujuhti elik peaministrit. Tema on WEF-iga väga tihedalt seotud. Maailma Majandusfoorumi maailma juhtide programmiga on seotud samuti Ühendkuningriigi poliitik Boris Johnson, Prantsusmaa president Emmanuel Macron, Angela Merkel Saksamaalt, Jacinda Ardern Uus-Meremaalt, Kanada peaminister Justin Trudeau ja Ameerika Ühendriikide California osariigi kuberner Gavin Newsom. 

Nemad on inimesed, kes olid Covidi ajal väga mõjukatel kohtadel. Nemad õigustasid ja reklaamisid sulgemisi, olid kõigi üle maailma toimunud valitsuste võimuliialduste taga. Mingil müstilisel põhjusel, tuleb välja, on nad kõik lõpetanud Klaus Schwabi maailma haldusjuhtimise kooli. See on põhjus, miks ma arvan, et [Covid] ei olnud ühestki otsast õnnetusjuhtum. 

MJ: Mida te saate rääkida Iirimaa Covidi aja ja tänase vastupanuliikumise kohta? 

UM: Mis puudutab toonast Iirimaa vastupanuliikumist Covidi sunnimeetmetele, siis seda väga palju ei toimunud. Enda kohta ma pean ütlema, et mina olin vastupanuliikumise osa ja ma maksin selle eest kõrget hinda. Minu karjäär sai lõpu, ma kaotasin oma sissetuleku ja selle põhjuseks oli asjaolu, et juristina võtsin ma sõna valitsuse võimuliialduste vastu. Kuid ma seisan ikka veel püsti ja võitlen edasi.

Minu hinnangul halvas hirm inimesed üle maailma, mitte ainult Iirimaal. Inimesed olid Covidi ajal päriselt väga hirmul. See on kohutav, kuidas valitsused ja eriti korporatiivne meedia õhutasid ja vormisid seda hirmu. See on hirmutav, mida nad korda saatsid ja kui suur hulk inimesi selle tõttu kannatas.

Samas täna võib huvitaval kombel näha meeleolu muutuseid ja midagi on paigast liikunud. Võib näha, kuidas inimesed ärkavad ja täna mõtlevad hulga kriitilisemalt Covidi ajal juhtunule ning toonasele valitsuse käitumisele. Võib arvata, et nad ei ole tagantjärele väga õnnelikud. Sellised arengud annavad lootust ja see kogemus oli ilmselt teatud mõttes vajalik.

MJ: Kui välja kuulutatakse järgmine pandeemia, kas inimesed reageerivad sellele samal viisil?

UM: Ma ei arva nii. Inimesed on täna palju teadlikumad ja ärksamad kui kunagi varem. Samuti ei usalda inimesed nii palju enam valitsusi, mida on näha muuhulgas Iirimaal. Hiljuti toimus näiteks referendum, millel valitsuse ettepanekud maha hääletati. 

Teisena võib välja tuua, kui palju sõltumatuid kandidaate soovib Iirimaa tulevastel valimistel saada rahvaesindajaks. Seitsmendal juunil toimuvad Iirimaal kohalikud ja Euroopa Parlamendi valimised. Mõlemal valimisel kandideerib märgatav hulk sõltumatuid kandidaate. Sealjuures mina ise kandideerin sõltumatu kandidaadina Euroopa Parlamendi saadikuks.

Väga põnev on jälgida, kuidas sõltumatutel kandidaatidel läheb. Üldine meelsus on siiski selline, et neil läheb hästi, kuna usaldamatus valitsuse ja selle parteide vastu kasvab jätkuvalt.

Osutatud rahvaküsitlus puudutas põhiseaduse muutmist. Iirimaal tuleb põhiseaduse muutmiseks korraldada rahvaküsitlus. Valitsus soovis põhiseadust muuta väga kummalisel viisil. Nad tahtsid sellest välja võtta sõnad "ema" ja "kodu". "Abielu" tähendust oleks laiendatud "teiste kestvate suhetega", sealjuures täpsustamata, mida need täpsemalt tähendavad. Valitsus ütles, et "kestvate suhete" sisu hakkavad määrama kohtud. Inimestele sellised mõtted ei meeldinud. Referendum lükati rohkem kui 70 protsendi sellel hääletanud inimeste poolt tagasi. See oli kõige suurem "ei"-häälte hulk, mis ühel rahvaküsitlusel on eales Iirimaal antud.

Minu hinnangul näitab see rahvahääletus väga olulist Iirimaa inimeste mõttemaailma Zeitgeisti nihet.

(MJ): Miks rahvusvaheline koproratiivne meedia sellest referendumist ei räägi? 

UM: See on jälle väga huvitav küsimus. Üheks põhjuseks võib olla, et meie korporatiivne meedia jäi ilmselt, ja õigustatult, nagu Covidi ajal toimunu pärast, suurde häbisse. Nii, nagu valitsuse puhul, ennustasid ka nemad [rahvaküsitluse kohta] kõike valesti. 

Inimesed on rääkinud ja ma loodan, et nad teevad seda edaspidigi.

MJ: See kõlab väga hästi. Siin Eestis seda referendumit ei kajastatud ja tänud teile teabe eest.

Tuleme tagasi Maailma Terviseorganisatsiooni teemade juurde. Sarnaseid arenguid, millest te rääkisite, võib näha uues WHO pandeemialepingus ja rahvusvahelistes terviseregulatsioonides (IHR). Millised on nende kahe dokumendi probleemid?

UM: Need kõik organisatsioonid teevad sisuliselt koostööd. Euroopa Liit (EL), Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), WHO ja WEF – neist on saanud super-rahvusvahelised institutsioonid.

Väga raske on arvata, kes neid organisatsioone täpselt juhib ja milline neist on kõrgemal kui teised. Mõned inimesed arvavad, et WEF on üle teiste, aga kõik tegutsevad üheskoos [ühise eesmärgi nimel]. Kõik nende tegevuskavad (agendad) lepitakse kokku ja on omavahel seotud. Need kujutavad endast ühte ja sedasama.

EL-i puhul võib näiteks tuua hiljuti kehtima hakanud digiteenuste seaduse, millega te peaksite siin Eestis olema kursis, sest see kohustab kõiki liikmesriike võtma vastu vihakõne seaduseid, mis kattuksid nende üle laotuva EL-i digiteenuste seaduses nõutuga.

Teiste sõnadega, kõik need super-rahvusvahelised organisatsioonid tegutsevad ühel meelel, nende agendad sobituvad üksteisega ühes rütmis kokku. Sellistele järeldustele olen ma jõudnud oma uurimistöös ja vaadates, mis ümberringi toimub.

Kui me kohtusime riigikogu liikmetega, siis üks teema, millest ma rääkisin, kuna minu hinnangul on see Eesti inimeste jaoks äärmiselt oluline ja Eesti on koos Iirimaaga EL-i liikmesriigid, on Euroopa Liidu üha kasvav võim liikmesriikide üle. 

Euroopa Liit on WHO pandeemialepingu ja kogu maailma rahvatervisetööstuse ühtse haldamise algataja. Seda on väga huvitav jälgida ja see näitab, kuidas need üli-institutsioonid on omavahel seotud. See kõik algas minu mäletamist mööda 2021. aasta veebruaris toimunud EL-i nõukogu kohtumisel. EL nõukogu on liikmesriikide valitsusjuhtidest moodustatud EL-i kõrgeim võimuorgan, kus pannakse kokku EL-i poliitiline tegevuskava. Sellel kohtumisel otsustati, et vaja on ülemaailmset rahvatervise haldamise skeemi, mille rajamiseks tuleb teha koostööd WHO-ga. 

Mõned kuud hiljem asutas WHO Valitsustevahelise Läbirääkimisorgani (Intergovernmental Negotiating Body; INB). EL ja WHO on selle asutamise järel töötanud paralleelselt erinevate kokkulepete ja vastastikuse mõistmise memorandumite nimel. Lepiti kokku, millal EL teeb oma ja millal WHO endapoolse liigutuse, et need kattuksid. Mingil hetkel jõuti selleni, et EL kehtestas 2021. aasta juunis Covidi passi seadusandluse ja loodi seda toetav taristu. Seda nii seadusandlikus kui tehnilises mõttes.

Kaks aastat hiljem, 2023. aasta juunis teatasid WHO ja EL, et hakkavad tegema koostööd Covidi passiga sarnase üle maailma kehtiva digitaalse dokumendi nimel. Uus digipass on seotud kõigega, mis puudutab maailma tervist. Lisaks on see seotud paljude muude valdkondadega. Võib järeldada, et seda dokumenti soovitakse kasutada palju enamate asjade jaoks kui ainult maailma tervis.

Minu ja paljude teiste inimeste hinnangul võtab WHO üle algselt EL-is välja töötatud Covidi passi süsteemi, millest saab peale seda väga suur osa kõigi inimeste igapäevaelust. Lõpuks on kõigil vaja digitaalset isikutunnistust, et pääseda ligi ükskõik millisele teenusele, olgu selleks siis toidu ja ravimite ostmine või reisimine. Seda kõike tehakse tervise ettekäändel.

Peale seda võetakse kasutusele keskpankade digivaluutad ja lõpuks jõutakse enda normikohase ülalpidamise eest jagatavate punktide süsteemini (sotsiaalne krediidisüteem). Seda kõike võib näha Hiina Rahvavabariigis, kus kõike, mida inimene teeb, kontrollitakse. Kontrollitakse inimeste ligipääsu rahale. Kui inimene pole ennast vaktsineerinud või teinud midagi muud, mida riik nõuab, siis võib inimene avastada, et ta ei saa enam oma raha kasutada.

Sellised on digitaliseerimise, keskse andmete haldamise ja jagamise ohud. Alles jääb kas üks või mõned üksikud suured agentuurid, mille käes on kõik inimeste elusid puudutav teave. Need saavad seda kasutada inimese elu kõigi valdkondade kontrollimiseks. See on tõeliselt suur oht, millest kõik inimesed peaksid olema teadlikud.

MJ: Absoluutselt. hea on kuulda, kuidas inimesed kriitliselt mõtlevad. Tänud intervjuu eest.

UM: Pole tänu väärt. Oli meeldiv.