Nelja aastaga jõuavad reformierakond, sotsid ja Eesti 200 viia Eesti sellisesse seisundisse, et ei pea ka e-valimiste tulemuste moonutamisega käsi määrima: vaimselt ja füüsiliselt mahasurutud eestlased ei lähe üldse valima või valivad nii, nagu ütleb peavoolumeedia, kirjutab Ivan Makarov.
Pärast seda, kui valimispühapäeva hilisõhtul värvus sinine Eesti kaart hetkega kollaseks, jäi selline tunne, et seda kõike on juba korduvalt nähtud. Ka hiljaaegu ja väga lähedal Eestist.
Kõigepealt see e-hääletamise akrobaatiline matemaatika: vaid mõned aastad tagasi kirjutas Eesti peavoolumeedia ise sellest, et e-valimised aitavad Jedinaja Rossijal ja Putinil püsida võimul. Kaldun arvama, et see eesmärk oleks saavutatav sealmail ka e-valimiste abita, aga on kujunenud nii välja, et e-valimised on kasutusel vaid sellistes totalitaarsetes riikides, nagu Venemaa, Venetsueela – ja ka nõnda eeskujulikult demokraatlikus riigis, nagu Eesti.
Kuidas meie vabariik sattus sellisesse seltskonda, on retooriline küsimus. Ju siis ei erine oravademokraatia väga palju putinlikust diktatuurist. Sest demokraatia on ju rahva võim, mida rahvas teostab tema poolt valitud esindajate vahendusel. Kui aga inimeste tahet moonutatakse või tahtlikult võltsitakse, siis on tegemist lihtlabase varguse abil võimule tulnud ebaausate tegelastega.
See Eesti kaardi silmapilkne värvimuutus meenutab Venemaa valimiste pretsedente, kui mõnes regioonis oli Putini poolt hääletanud üle 105 %, ja Jedinaja Rossija poolt – 103 % valijatest. Sellisteks regioonideks olid reeglina Kadõrovi Tšetšeenia ja, nii kurb kui see ka ei ole, Mordoovia, Mari El ja teised ugrilaste alad. Kuid pärast Venemaa presidendi staaži nulli keeramist ei pea nad seal enam isegi nii pingutama ja lolli mängima.
Sama siin: nelja aastaga jõuavad reformierakond, sotsid ja Eesti 200 viia Eesti sellisesse seisundisse, et ei pea ka e-valimiste tulemuste moonutamisega käsi määrima: vaimselt ja füüsiliselt mahasurutud eestlased ei lähe üldse valima või valivad nii, nagu ütleb peavoolumeedia, ja teadagi, kellele annavad oma hääled aina uued tekkivad muukeelsed kodanikud: loomulikult multikulti poolt ja eestlaste riigi vastu.
See, et kõik kolm vasakäärmuslikku koalitsiooni moodustavat erakonda peavad esmatähtsaks homoabielude seadustamist, räägib mitte ainult uue võimu prioriteetidest nii keerulisel ajal, vaid ka meenutavad Postimehe poolt mõni päev tagasi avaldatud uudist:
„Tuhanded Ukraina lapsed on oma vanemate juurest ära kistud ja viidud Venemaale ümberkasvatuslaagritesse, kus neid sunnitakse muuhulgas iga päev Venemaa hümni laulma. Kuni 300 000 Ukraina last on saadetud Venemaale laagritesse, et neid ümber kasvatada. Ukraina inimõigusaktivist Dmytro Lubinets ütleb, et paljud neist lastest on juba sunniviisiliselt Venemaa peredesse lapsendatud. On lapsi, kes on sattunud pedofiilide ohvriks," vahendas Postimees.
Aga Eesti lapsed on ju samuti „ümberkasvatuslaagritesse" saatmise perspektiivi ees. Sest kui võim ründab seadusandlikult ja sellest lähtudes ka täitevvõimu kaudu perekonda ja kavatseb meie normaalseid eluterveid lapsi lasteaedades ja koolides homoelu küsimustes valgustama ning homoeluks ette valmistama, siis muutub ju kogu Eesti selliseks ümberkasvatuslaagriks, kus kooliasutuste seintel on vikerkaarevärvilised plakatid ja täiesti vastutustundetud ja ei tea millest veel puudust tundvad „pedagoogid" laulavad laulukesi „kus on sinu noku, näidake", tundi kutsutakse ühiskonna silmapaistvaid liikmeid, nagu näiteks drug queen'e, feministeeriumlasi, elgebeteelasi ja 2640 häält kogunud lastepiltnikku.
Ka neid lapsi kasvatatakse väljaspool nende perekondi ümber – kui väikseid röövitud ukrainlasi vene vaimus, siis väikseid eestlasi homovaimus, mis on nende traditsiooniliste perede tõekspidamistega karjuvas vastuolus. Pestakse vanemate teadmata psühholoogide juures ajusid, tekitatakse huvi perverssuste vastu, süstitakse kontrollimata vaktsiine ja soovitatakse kasvõi soomuutmise operatsioone.
Kui Lubinets teatas, et paljud ukraina lapsed on sunniviisiliselt Venemaa peredesse lapsendatud ja mõned sattunud pedofiilide ohvriks, siis meil hakatakse normaalsete vanemate lapsi lapsendama ühesoolistesse peredesse – selleks tehaksegi meil nii ohjeldamatut propagandat veenmaks noorukeid, et nende oma pered on laste jaoks „kõige ohtlikum koht".
Loomulikult laiendatakse ka „surrogaatemaduse" praktikat, kui naist kasutatakse lehmana – kunstlikult seemendatakse, ta kannab endas 9 kuud last, keda pärast sünnitamist ostetakse välja ja viiakse korvis minema, nagu mingit tõukutsikat või vasikat. Tegemist on ühe võikaima inimkaubanduse liigiga, kui naist koheldakse kui looma, kel ei tohigi olla tundeid tema sees ärganud uue elu, tema enda lapse vastu, nagu oleks ta mingi inkubaator.
Kui te küsiksite näiteks meie õiguskantsleri Ülle Madise käest, missugune on siis tema hinnang „surrogaatemade" ekspluateerimisele, naiste keha sihtotstarbelisse kasutamisse, emaduse mõnitamisse ja imikutega äritsemisse, siis vastus oleks ilmselt nii teda ennast kui ka tema poolt esindatavat institutsiooni ning Eesti naisi ja üldse inimesi alandav. Sest kui ta pole seni mitte midagi teinud sellega, et meie peavoolumeedias populariseeritakse tuntud geipaari, kes on endale lapsi ostnud ja kes on just seetõttu meie seltskonnaajakirjanduse staarid, siis sealt ei tule enam mitte midagi ausat ega artikuleeritut. Unustagem ära õiguskantsler, sest tegemist on fiktsiooni või sotsiaalse töökohaga, mis läheb rahvale palju maksma.
Meie Eesti inimesi koheldaksegi praegu nagu tõpraid, vene sunnismaiseid või saksa feodaalide poolt rõhutud eestlastest talupoegi, kelle naisi sunniti toitma rinnaga mõisnike koeri.
Hea küsimus: mil moel vastutavad ausad Eesti inimesed näiteks sellise inimkaubanduse eest Eestis? EPL avaldas laupäeval Kadri Paasi loo „Valijad vastutavad Eesti riigi eest sama palju kui peatsed riigikogulased".
Ehk EV kodanikud vastutavad nüüd kõigi sigaduste eest, mida saadavad korda tegelased, kelle poolt need kodanikud ei hääletanud. Yana Toom rääkis otse europarlamendist üle kantud saates hämmastavaid asju – et näiteks Ida-Virumaal läksid tuhanded protestiks reformierakonna valitsuse tegevuse vastu Stalnuhhinile ja Petersonile antud hääled sellesamusele reformierakonnale, mis sai tänu sellele lausa lisamandaate.
Süvenegem: EV kodanikud protestisid reformierakonna vastu – ja just reformierakonnale nende hääled läksidki. Ja nüüd siis kõlavad vasakliberaalide võidust joovastunud aktivistide hääled: valijad vastutavad Eesti riigi eest sama palju kui näiteks Mihkelson! Kuidas võib nii mõnitada oma riigi kodanikke? Isegi neid, keda reformierakond sisuliselt sundis hääletama putinistide poolt sedamoodi, et võimaldas putinlaste erakonnal osaleda valimistel ja pidas kinni Koos/Vmeste ninamehed alles pärast, mitte enne valimisi? Oravate poliittehnoloogid tegid panuse sellele, et venelased ei hääletaks keskerakonna poolt, ja keskerakond kaotaski 10 mandaati. Kuid mis hinnaga? Nüüd peavad lojaalsed eestimaalased maksma Ukraina sõja jultunud toetajatele ja estofoobidest provokaatoritele 30 000 eurot aastas toetust.
Sellest kõigest on tuule tiibadesse saanud ka tuntud ülejooksikud ja muidutegelased: EPL avaldas keskerakondlase Janek Mäggi erakordse jultumusega kirjutatud kolumni „Eesti rahvas, unusta palgatõusud, toetused ja mugav elu ning hakka tööle!".
Kas tõesti on saabunud meie maile uuskubjaste aeg, kui iga muidumees võib visata töökale ja teda toitvale rahvale näkku selliseid sõnu?
Mis kasu on Mäggi toonud Eestile? Ta figureeris telenduses, panganduses, suhtekorralduses, saades Jüri Ratase käest koos riigihalduse ministri portfelli ja palgaga ka parteipileti ehk maailmavaate. Ta oli või on lastehaigla toetusfondi president, oli Ühispanga asepresident, Eesti Kabeliidu president, Euroopa Kabekonföderatsiooni president, Ülemaailmse Kabeföderatsiooni president, kiriku toetusfondi nõukogu aseesimees, kunstiakadeemia kuratooriumi aseesimees.
See inimene on nii palju kordi olnud millegi president, et ise vist ka enam ei mäleta. Kui nüüd rääkida tõsiselt, siis pole ta oma elu jooksul mitte mingit tõsiseltvõetavat tööd teinudki – ja nüüd kamandab eesti rahvast, et hakaku too tööle ja unustagu mugav elu.
Kui võtta seda mingi poliitilise satiirina, siis oleks selles ehk ivagi sees, kui mees parodeeriks iseennast. Paraku see nii ei ole, ta mõtleb seda tõsiselt.
„Efektiivne kulude kokkuhoiu võimalus on lõpetada ära arulage vanemapalk, mis on preemia lapse tegemise (loe: vastutustundetu seksimise), mitte kasvatamise eest," kirjutab Mäggi.
Ma ei nimetaks „vastutustundetuks seksiks" isegi seda, mis juhtus siis, kui teda ennast „tehti". Aga mõelgem, kuhu me oleme jõudnud ja kuidas teostus tuntud loosung „me võidame niikuinii": poliitikud tahavad nüüd kiirkorras seadustada loomuvastast seksi perekonna vundamendina, nimetades meie laste sündi „laste tegemiseks" ja „vastutustundetuks seksimiseks". Ja saades Eesti elanike enamusega võrreldes kümnekordset palka süüdistavad veel rahvast laiskuses ja mugavuses.
Ärge viige rahvast oma süüdimatu ülbusega seisundini, kui iga teise eestlase kõrvus hakkab kõlama viis „mõisad põlevad, saksad surevad". Igal asjal on piir – ka tüssatud inimeste kannatusel.