Repsi sünnipäev ja kohvimasin ning Ratase joogid autosse on efektne suitsukate, mille tagant ei paista enam välja see, et meil ei vastuta keegi mitte millegi eest, märgib Ivan Makarov.
Nägin 23. juulil Delfis pealkirja „OTSESAADE TÄNA | Yana Toom, millal Keskerakonna häbilood lõpu saavad?" Mitte et ma oleksin selliste saadete usin vaataja, aga annotatsioonid loen ikka läbi. Nii ka seekord: „Mailis Repsiga seotud pahandused on räsinud Keskerakonna mainet. Jüri Ratase teise valitsuse kukutas Porto Franco afäär ja ka erakonnajuhi enda "Joogid autosse" jätab halva mulje. Missuguse pitseri vajutab see lähenevatele kahtedele valimistele? Saates "Vilja küsib" on külaliseks Keskerakonna juhatuse liige, eurosaadik Yana Toom."
Minu ettekujutus talutavast vestlussaatest või intervjuust nõuab, et vähemalt üks osapool oleks intelligentne. Kuid kahe riiaka ja algeliselt väljenduva inimese vestlus ei paku reeglina mitte midagi muud, kui loosungid, süüdistused, sildikleepimised ja, võttes arvesse Toomi tavapärast leksikoni, ka kõigi oponentide otsesõnu lollideks sõimamine. Kiisler aga on oma tigeduse ja väljendusviisi poolest juba ammu muutunud meie väikseks Olga Skabejevaks.
Skabejeva on verbaalse kuvaldaga varustatud sõjaõhutaja ja patoloogiline ukrainafoob, keda nimetatakse ka „Kremli loputuskastiks". Kiislerit ja Toomi, kes mõlemad esindavad poliitiliselt küll erinevas suunas ülikallutatud ajakirjandust, ühendab suhtumine eestlastesse: nad on nagu leegid estofoobia peeru mõlemas otsas. Toom ootab avalikult eesti keele ja selle kandjate kadumist ühel viisil – vene keele, meele ja selle kandjate surve tagajärjel – Kiisler aga taotleb sama tulemust euroglobaliseerimise, LGBT ideoloogia ja agressiivsematest kultuuridest sisserändajate abil. Nagu ütlevad venelased, pole vahet, kas lüüa otsmikule või vastu laupa, sest teeb sama välja. Selles loos teeb ainult üks asi nalja: miks peab rääkima „keskerakonna häbilugudest" inimesega, kes ise esindab europarlamendis mitte teda valinud Eesti kodanikke, vaid nende suhtes vaenuliku võõrriigi huve ja kohtus korduvalt Süüria sõjaroimariga? Miks peab „Repsiga seotud pahandusi" (ehk vargusi) arutama Toomiga, kes hoopleb regulaarselt sellega, et ta on poest hakkliha varastanud? Ega sealt muud ei oodanudki kuulda, et EV presidendiks sobiks Toomas Sildam. No kui Toom sobis EV kodanikuks, miks siis mitte Sildam presidendiks – siis näeks ju Vene ja Eesti presidentide kohtumine välja nagu nõupidamine Lubjankal.
Aga Mailis Repsi sünnipäev ja kohvimasin ning Jüri Ratase joogid on muidugi hea efektne suitsukate, mille tagant ei paista enam ei see, et meil ei vastutagi keegi veerand miljoni vaktsiinidoosi riknemise eest, mis maksab mitte üksnes miljoneid eurosid, vaid ka inimelusid. Tanel Kiik ei vastuta üldse mitte millegi eest, kuigi miljoni euro eraldamine seksuaalvähemuste huviringidele oli seadusevastane, aga mätsiti ikka kinni. Me ei tea seniajani, mille eest määras Reps isiklikult tohutu palga Ulla Ilissonile? Kuid ka need summad kahvatuvad selle ees, kui palju raha on kõrvale kanditud EV pealinnas, kus keskerakond on aastaid ainuvõimul ja kus vaid osa korrumpeerunud parteilisi linnaametnikke on oma aja vanglas ära istunud, naastes pärast seda heale palgale samas korruptiivses süsteemis.
Keskerakonnal on kaks vapikuju: Edgar Savisaar ja Mailis Reps. Reps kehastab oma jultunult korruptiivse erakonna kõiki silmapaistvaid omadusi karikatuursel kujul: vassiti, valetati, ülbitseti ja varastati, kuni pihta sai pandud kohvimasin. Reps on võib-olla hoopis andekas parodist, kes naeris omaenda parteid täiega välja. Ta on teinud suure teene ka sotsioloogiale: nüüd võib asendada parteivapil ristikheina lehte kohvimasinaga, minna munitsipaalvalimistele ja teha kindlaks, kui palju Eestis elab haugi mäluga ja varastamist pooldavaid inimesi, kes keskerakonna poolt pärast kõike seda ikka veel hääletavad.
Ka see, et vargustega vahele jäänud Reps marsib tuima näoga mööda ajakirjanikest, ei vasta kõnedele ja sulgub majja ka parteikaaslaste eest, on ju võrdväärne Jüri Ratase käitumisega, kui ta vastas talle kui valitsusjuhile adresseeritud küsimustele sellise asjasse mittepuutuva segase plämaga, et ausam oleks Repsi moodi vait olla. Loomulikult ei ole Mailis Repsi käitumine ratsionaalne ja meenutab teatud mõttes kleptomaani oma: mõelge vaid, ta ju oleks äärepealt saanud auväärse demokraatliku riigi presidendiks, ta oli aastaid Eesti rahva ja keele jaoks ühel tähtsaimal ametipostil, olles haridusminister, ta oli uue koalitsiooni loomise niiditõmbaja ja on auline paljulapseline ema. Mailis Reps sai peale võimu ja kuulsuse veel ka ülikorraliku sissetuleku, mis praeguselgi veidi kärbitud kujul on keskmise eestimaalase seisukohalt ulmeline. Ja siis ühtäkki see õnnetu kohvimasin… Selline olukord on juba ammu kirjeldatud kuulsas „Kuldvasika" raamatus, kus „leitnant Šmidti poeg" Šura Balaganov saab Ostap Benderilt kingituseks tolle aja kohta kolossaalse summa – 50 000 rubla, ja nad istuvad trammi, kus oli väga palju rahvast. Ja siis tekkib meile juba tuttav „kohvimasina efekt":
Äkki kostis üle hariliku trammisõimlemise sealtpoolt, kus hõljus Balaganov, naisterahva ulgumine:
„Paljaks varastati! Украдено! Pidage kinni! Siin ta ongi!"
Kõik pöörasid pea. Uudishimust hingeldades hakkasid asjaarmastajad sündmuskohale trügima. Ostap nägi Balaganovi hämmeldunud nägu. Pardamehaanik ei taibanud ise ka veel, mis oli juhtunud, keegi hoidis teda kõvasti kinni käest, millesse oli pigistatud väikese pronksketiga punast krossi väärt naisterahva käekott.
„Bandiit!" kisendas naisterahvas. „Kohe kui selja pöörasin, oli ta…"
Viiekümne tuhande omanik varastas käekoti, milles polnud muud kui kilpkonnaluust puudritoos, ametiühingupilet ja üks rubla seitsekümmend kopikat raha. Vagun peatus. Asjaarmastajad tirisid Balaganovi ukse poole. Ostapist möödudes sosistas Šura nukralt:
„Mida see küll tähendab? Võtsin masinlikult."
„Ma sulle näitan masinlikult!" ütles pensneed kandev portfelliga asjaarmastaja pardamehaanikule rahuldustundega mööda kaela virutades.
Aknast nägi Ostap, kuidas militsionäär kiirel sammul grupi juurde astus ja kurjategijaga mööda sõiduteed minema läks.
Suur kombinaator pööras selja.
Keskerakond on alati olnud käsn (Porifera), mis tõmbas ligi ja siis sisse ümbritseva veekeskkonna orgaanilist soga ja viiruseid, kuid mitte filtreerides ühiskonda puhtamaks, vaid kasutades saastet enda huvides. Kogu aeg flirditi endiste internatside ja dozorlastega, anti EV pealinna aukodaniku keskärastatud tiitel isegi sellistele avalikult estofoobsetele tegelastele, nagu Aleksei Semjonov.
Muide, mõni päev tagasi toimus Tallinna maksumaksjate raha eest ülalpeetavas savisaarluse ja putinismi propagandalehes Stolitsa arutelu eesti ja vene koolist, kus jahuti segregatsiooni, diskriminatsiooni ja muudel sarnastel teemadel. Tähelepanu väärib veel ühe Tallinna aukodaniku, keskerakondlase Rafik Grigorjani lugu, kes kirjutab: „Parempoolsete poliitikute jõupingutustega üritatakse faktiliselt anda surmahoop mitte-eestlaste rahvusliku omapära pihta, jättes nad ilma õigusest valida õppekeel. See on vastuolus mitte üksnes rahvusvaheliste dokumentide vaimu, vaid ka reeglitega."
See on tegelikult hämmastav avaldus „rahvusvähemuste esindajate palati juhi" poolt, nagu on seal Grigorjani esitletud. Ausalt öeldes ei kujuta ette, missugustes „rahvusvahelistes dokumentides" figureerib termin „mitte-eestlased" ja missugust „rahvuslikku omapära" võib tähistada niivõrd laialivalguv mõiste, mis on vastandamist ja eitust sisaldav termin, millega väidetakse vaid üht – ükskõik mis rahvuslik omapära, ainult mitte Eesti oma. Mida peab silmas Grigorjan, kes võiks juba üle saada sellest, et elab Eestis – kas seda, et ta tahtis õppida ENSV-s armeenia keeles ja tema jaoks ei loodud eraldi kooli? Või näeb ta vene keelt kõigi rahvuste rahvusliku identiteedi säilitajana, ja eesti keelt – ainsa vaenlasena? Jah, (inter)natsism pole siit kuhugi kadunud. Veel 2006. aastal ei võtnud TÜ Narva kolledži direktor Katri Raik tööle rahvastikuministrite Andra Veidemanni ja Eldar Efendijevi nõunikuks olnud Grigorjani eesti keele ebapiisava oskuse tõttu ja ka tema keeldumise pärast pidada ka eestikeelseid loenguid („Tartu Ülikool põlgas õppejõu kesise eesti keele oskuse pärast ära", Postimees 17. mai 2006), kuid mees kaebas mitmesse kohta ja rektor Jaak Aaviksoo kaasabil võetigi dotsendi kohale. Veel mõistis Grigorjan Tartu halduskohtu kaudu „koduülikoolilt" 30 000 krooni kompensatsiooni. Sest see on ju solvav, kui sult nõutakse eesti ülikoolis töötamiseks piisavat eesti keele oskust.
Grigorjan viitab Sergei Dovlatovile, kes olevat öelnud, et „võõras keeles kaotame me 80% oma isiksusest. Me kaotame võime ironiseerida ja nalja visata." Selge see, et Dovlatov elas ajal, kui Vladimir Putin polnud veel visanud oma kuulsat eestikeelset nalja „tere-tere, vana kere". Grigorjani puhul tekkib vaid üks küsimus: mis keeles kaotab ta 80% oma isiksusest ja huumorimeele ning võimet nalja heita – kas armeenia või vene keeles rääkides?
„Võõras keeles" on aga lisaks emakeelele kirjutanud sellised kuulsad kirjanikud (exophonic writers) nagu poolakas Joseph Conrad (Józef Teodor Konrad Korzeniowski) – inglise, tšehhikeelne juut Franz Kafka – saksa, rumeenlane Emil Michel Cioran – prantsuse keel jpt. Aga Samuel Barclay Beckett? Vladimir Nabokov ütles 1946. aastal intervjuus ajakirjale Playboy: „Mõistus ütleb mulle, et kõige ilusam keel on inglise, süda – et vene, kõrv – et prantsuse keel." Kui Jossif Brodski sai 1987. aastal Nobeli preemia, rõhutas ta: „Olen juut, vene poeet ja esseist, kes kirjutab inglise keeles".
Eesti iseseisvust, elu ja ajalugu pidevalt pilastav ning eestlaste suhtes teostatud genotsiidiga seotud tähtpäevi mõnuga tähistav „eesti" portaal Sputnik-meedia pidas möödunud nädalal ENSV moodustamise 81-st aastapäeva, loomulikult oli selleks vaja kaasata ka mõned eestlased. Kust hankida Sputnikuga suhelda nõustuvaid „pärismaalasi"? No ikka keskerakonnast, kust siis veel. Nii ilmuski pidupäeva künnisel suur intervjuu „Poliitik ja pedagoog Märt Sults: Eesti NSV-s ma elasin ja kaifisin". Mees väidab, et nõukogude võimu aastail tegi seda, mida tahtis, „huligaanitses", „arendas riigivastast tegevust" – ja mitte mingeid piiranguid sealjuures ei tundnud, ning et need, kes väidavad, et pidid elama topeltelu, „lihtsalt ei osanud elada". Sults meenutab: „Ma vahel imestan, kui keegi räägib, et teda „löödi KGB-s naeltega seina külge". Nõukogude ajal kasutasin ma väljendit: lollid istusid vanglas, aga targad olid vabaduses."
Tark Märt Sults peab „vanglas istunud lollide" all silmas selliseid KGB poolt vangistatud inimesi, nagu Enn Tarto, Lagle Parek jpt. Ja kirjeldab värvikalt kõiki „okupeerimata" ENSV võimalusi ja hüvesid, mis puuduvad praeguses Eestis.
Aga olgem õiglased: mitte ainult keskerakonnast ei leitud eestlasi, kes nõnda nostalgitsevad ENSV järgi: järgmisel päeval avaldas Sputnik intervjuu „Eesti endine kultuuriminister Jaak Allik: mitte mingit koolide rusifitseeerimist ENSV-s ei olnud". Seal on kirjas: „Endine saadik ja EV kultuuriminister Jaak Allik jagas Sputnik-meediaga oma muljeid elust Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, mille reaalsusega oli ta kõrgel juhtival kohal olnud kommunisti pojana tuttav mitte kuulujuttude kaudu… Tema mälestused nõukogude perioodist on eriti hinnalised seetõttu, et ta on ENSV rajamises osalenud kuulsate eesti revolutsionääride Hendrik Alliku ja Olga Lauristini poeg."
Jaak Allik räägib Sputnikule: „Kahjuks toda sotsialismi, millest unistasid vanema põlvkonna esindajad ja minu vanemad sealhulgas, Nõukogude Liidus ehitada ei õnnestunud, ja see on muidugi kurb…" Kogu intervjuuga tasub tutvuda originaalis, Allik tuletab seal meelde ka seda, et Gustav Ernesaks oli Sotsialistliku töö kangelane, Lenini ja kahe Stalini preemia laureaat, et haridus ja meditsiin olid tasuta jne. Toimetus lisas intervjuule ka alapealkirja „Eesti tõelised kangelased", kus figureerivad Jaak Allik, Hendrik Allik; Johannes Lauristin ja Olga Lauristin ning nende edulood, pluss veel hunnik punast propagandat, mis isegi Venemaal kutsub täna esile homeerilist naeru. Pole midagi parata: siinsed Kremli ja „vene maailma" propagandatorud on ülimalt provintsiaalsed.
Kunagi ütles selline äärmiselt sallimatu, kuid samas hea hariduse saanud ja tihtipeale teravmeelne poliitik nagu Vladimir Žirinovski: koristage see Lenini muumia väljakult juba ükskord minema ja peske see koht furatsiliiniga puhtaks! Eestiski tasuks juba hakata varuma furatsiliini, sest meie enda leninlaste-kingissepplaste muumiad ikka veel nutavad taga sotsialismi, küüditamist ja „Edasit" Brežnevi näoga esikaanel.
Aga osatakse kaasata teatud maailmavaatega eestlasi küll. Kõige rohkem leidub selliseid teadagi keskerakonnas, nagu ka korruptiivseid tegelasi. Mõnes riigis, mille esindajaid nii oodatakse siin Eestis koos nende ürgsete tavadega, raiuti varastel käed maha. Selliste seaduste rakendamisel oleks Jüri Ratase partei juba ammu invaliidide erakond.
Ülekantud tähenduses ongi, sest kui ERR küsis Jüri Rataselt, kas Reps peaks ka riigikogust lahkuma, vastas erakonna esimees: "Ma arvan, et Mailis Reps ei pea nüüd ka maamuna pealt ära kaduma. Meil on olemas süütuse presumptsioon."
Esiteks ei ole ma kindel selles, et meil on süütuse presumptsioon, sest minister Marti Kuusiku suhtes see ju ei kehtinud. Teiseks ei teadnud ma seni, et riigikogu on maamuna. Aga siis on ju Ratas praegu selle esimehena maailmanaba.
Kogu maamuna keskerakondlased, ühinege! Teie Toompead rünnatakse!