Eesti on ilmalik riik, kuid see ei tähenda, et me ei peaks muret tundma salaseltsiliste varjatud tegevuse pärast meie riigivõimus ja aktsepteerima nendest ära rippuvate isikute ja organisatsioonide tegude kinnimätsimist ja salastamist, kirjutab Ivan Makarov.
Inimesed, kes on mures Eesti riigi ja eesti keele, rahvuse ja kultuuri pärast seoses põhiseaduse väänamise ja eiramisega valitsuse poolt, seostavad seda hävitustööd täiesti põhjendatult süvariigi tegevusega. Sellest probleemist on palju kirjutatud, see häda on sama aktuaalne ka USA-s, kus iga rahvaasemike poolt vastuvõetud seadus saab endale külge kümneid ja vahel ka sadu süvaametnikkonnas koostatud rakendusakte, mis võivad väänata seaduse sisu koostajatele vajalikus suunas. Eesti on siin eriti haavatav oma väiksuse pärast, seda enam et meie ametnikkond, seega ka süvategelaste salk, on võrreldes teiste riikidega eriti paisutatud.
Kuid vahel tundub, et üksnes süvariik ei suudaks ja ehk ei soovikski niivõrd põhjalikult ruineerida eestlaste kodu ja rahvusriiki, näiteks Eesti islamiseerimise teel, sest ka ametnikud on enamasti ikka eestlased, nende lapsed on eestlased ja kõik nad välja rännata ei jaksa ja ehk ei tahagi. Mitte ükski vanem, olgu ta kasvõi sajakordne süvariiklane, ei tahaks, et tema lapsed satuksid Suurbritannias tegutseva pakistanlastest lastevägistajate jõukude kätte. Ja meil ei sünnigi nii palju lapsi, kui on uhkete brittide Ühendkuningriigis metslaste poolt ära pilastatud.
Jääb mulje, et siin on mängus lisaks intellektuaalselt piiratud „maavillastele" süvariiklastele mingi veel hämaram ebainimlikult järjepidev jõud. Et selle olemasolu tajuda, ei pea olema mingi vandenõuteooriate jälgija. Sest jääb mulje, et inimkonna peal tehakse mingeid katseid.
Üks selline katse on üldteada: vaktsineerimine. Seekord katsetati vaktsiine mitte loomade, vaid inimeste peal. Ja mitte vabatahtlike gruppide peal, vaid lausa kogu elanikkonna peal ja sunniviisiliselt. Kasutades massiivset vaimset ja füüsilist vägivalda, ajades isolatsiooni terved rahvad.
Vaktsiinid on inimkonna ajaloos mänginud väga tähtsat positiivset rolli, kuid seni oli tegemist ikkagi hoolikalt väljatöötatud ja katsetatud preparaatidega. Hiljutise pandeemia ajal tunnistasid ka tootjad ise, et nende vaktsiinide edaspidine mõju ja võimalikud kõrvalnähud ei ole lõpuni läbi uuritud, kuna aega on vähe, sest inimkond seisab enda haua serval.
Hiljem selguski, et kiiruga tehtud vaktsiinidel olid ka üsna tõsised negatiivsed kõrvalmõjud, aga seniajani ei tea me täpselt, millega on tegemist. Kõige selgem ja kindlam tulemus on see, et inimesi saabki kaasaegse demokraatliku maailmakorra tingimustes ajada miljonite kaupa süstima ja sulgeda nad koduaresti, ajal kui väljavalitute klass koguneb vabalt võimude poolt sanktsioneeritud üritustele nagu näiteks liberaalide filmifestival või homofilmi esitlus, sealhulgas ka kaasatoodud väikeste laste jaoks. Seda nägime me Eestis küll ja küll.
Selgus, et maailma vägevate omanduses olevad sotsiaalvõrgustikud saavadki reguleerida inimeste „vaba sõna" ja isoleerida ülejäänutest arvajad, kes töötavad vastu Suurele Eksperimendile. Neid inimesi lihtsalt ei nähta – nad võivad uurida välja asju, kirjutada geniaalseid ja muide täiesti seaduslikke sõnumeid, aga keegi neid ei kuule ja ei näe. Ja kui paljud Eestis arvavad, et selle sajandi suurim valetaja Eestis on peaminister Kaja Kallas, siis see ei ole nii: kõige küünilisem luiskaja meie kandis ja laiemaltki (oma reisipöörasuse tõttu) on euroametnik Kersti Kaljulaid, kes pani selga särgi „Sõna on vaba" ja nii ilmus riigikokku skandaalitsema ja oma torsoga inimesi šokeerima.
Just sealt algas meie parlamendi lõhkumine ja labastamine, ning istungitesaalis ja komisjonides peatäit väljamagav Juku-Kalle Raid on kõigest Kaljulaidi alter ego, kes näitab tõelist isikuvabadust. Rahva poolt valitutele esindajatele ei anta sõna, lülitatakse välja nende mikrofonid, aga ei ole sellist jõudu, mis keelaks Eesti 200 liikmel Riigikogus pummeldada ja põõnata tootmistööd katkestamata.
Nii et janu on vaba, ka parlamendis.
Nii et sanktsioone rikkuv vene äri on vaba, ka peaministri perekonnas.
Nii et oma väikeste kasutütarde palja jalgevahe pildistamine on vaba, iseäranis võimuerakonnas.
Nii et valetamine on vaba, eriti valitsusjuhi suus.
Nii et alluvate sundimine geiparaadile on vaba, näiteks sotsiaalministeeriumis.
Nii et suurvarguste salastamine on vaba, kui oled võimu juures.
Nii et Eesti üleujutamine vene sisserändajate ja Aafrika libapagulastega on vaba.
Nii et riigi ja rahvuse alustoe ehk perekonna patoloogiline ärasolkimine on vaba.
Vaenukõneseaduse vastuvõtmise järel aga saame me veenduda selles, et ülalloetletud asjade kritiseerimine ei ole vaba. Enamgi veel: vaba sõna lausumine võib võtta lausujalt vabaduse. Kui sul just Kersti Kaljulaidi higist tekstiga maikat seljas ei ole.
Ühel tekib küsimus „kaua võib", teine toriseb „kas sellist Eestit me tahtsimegi", aga kõik need küsimused oleksid nagu vähekeevaliste vaimsete impotentide ja argpükste poolt spetsiaalse kuklas oleva klapi kaudu väljalastavad gaasid. Nagu ka too meeleavaldus ERR-i ees, kuhu tulid kõik Raadio 2 kuulajad.
Kus äkki astuti apoliitistele DJ-dele varba peale: see, et Allikmaa aja lõpupoole alanud eestimeelsete represseerimine riigimeedias paisus suure vasakpoolse küüruga väikse Roose ja tema käsilaste jultunud valitsemisel mittekaasajooksikutest ajakirjanike genotsiidiks, ei pannud te kõik need aastad tähele, seni kuni teid ei puututud.
Kus te kõik olite, kui R2 peatoimetajaks oli määratud Heidi Purga, kes hakkas professionaale alatul kombel tänavale viskama? Näiteks Allan Roosileht nõudis raadiojaama reformimise küsimuses avatust ja lendas kohe tänavale, nagu ka Märt Rannamäe, Koit Raudsepp aga „ei kommenteerinud" ja jäi tööle. Ja muide ka nüüd jääb. Ta on vinge vana, mul on hea meel, et ta jätkab, aga ta jätkab mitte sellepärast, et on vinge. Ja ise teab seda väga hästi.
Kus te kõik olite, kui vanad kommunistid tahtsid pikendada Roose ERR-i juhi volitusi ilma igasuguse konkursita? Urmas Vaino võttis sel teemal sõna, ja kus ta nüüd on? See on ju naeruväärne, missuguste rääkivate nukkudega ta asendati. Miks eestimeelsed EV kodanikest professionaalid puksitakse ERR-ist välja, võttes asemele homosid, vasakliberaale, multikultilasi ja kõige rõvedamaid kollase meedia tegelasi? Miks aastaid juhib ETV+ Putini alam, kes on küll ostnud sisse vene sõjaseriaale, küll palganud Kremli agente. Ja pangu siis juba sinna toimetusse eraldi laud Yana Toomi jaoks. Ta teeb seal kõvasti rohkem tööd, kui nii mõnigi koosseisuline.
Aga kellele ikkagi seda kõike jama vaja on, ja veel nõnda perverssel kujul? Sellist televisiooni, sellist peavoolumeediat, selliseid p.residente, ministreid, hääleraasukestega lauljaid, meie tänavatele naeruväärseid monstrumeid püstitavaid „skulptoreid"? Umbkeelsetest vägistajatest taksojuhte, boltivolti savannide poegi? Ah et on vaja eestlastele söögid koju viia? Me ju kõik puha sandid ja laiskloomad, tööl ei käi ja poode väldime… Te paiskasite meid meelega pandeemia ajal isolatsiooni ja tõite sisse tuhanded üle mere ujunud tööpõlgurid, et meid teenindada? Kui lahke teist!
Jah, pandeemia koduarestidega lõite te selle nõudluse.
Tekib küsimus – kes on need „teie"? Kas me teame vastust?
Kes teeb kontinentidevahelisi eksperimente, hävitades euroopaliku kultuuri, ujutades noored üle vägivaldse räpiga? Katsudes ristata eri rassidest rahvamasse, lüüa elevandiluust mikseris vahuks Mozarti ja Mukumba-Gumba? Kes on need kitlites ja kummikinnastes uusmengeled?
Kas „liberaalidest" eestlased tõsiselt tahavad, et nende kodud ja lapsed oleksid võõrgängide poolt ohustatud, et isegi liberid ei saaks kartmatult väljendada oma mõtteid, et eesti keeles rääkimise eest antaks iga kord peksa, et autot ei oleks võimalik pidada, et nugilistepulbrivaba naturaalset toitu ei saaks osta, et igal ülemjõugule vajalikul ja sobival hetkel saaks meid kõiki kamandada pankadele kuuluvatesse korteritesse istuma, nagu koera kuuti? Et meie koolides ja lasteaedades valgustaksid meie lapsi pervoaktivistid ja nokulaulu tädid?
Äkki peaksime me küsima nõu salaorganisatsioonilt, mis on esindatud igas maailma paigas nii, nagu ei ole esindatud isegi LKA mitte? Ja isegi mitte FSB?
Ei tahaks nüüd mitte kellelegi näpuga näidata, seda enam et need asjad on salastatud mitte isegi 75-ks aastaks, vaid lausa sajanditeks. Aga Äripäev avaldas 9. märtsil 2012. aastal loo „Kes kuuluvad vabamüürlaste seltsi?", mis algab sõnadega „Eesti Vabamüürlaste Selts on vältinud oma liikmete avalikustamist".
Seal on peaaegu kõik Rahvusooper Estonia juhid, v.a. Aivar Mäe, mis ilmselt saigi temale saatuslikuks. Suurettevõtjad, pankurid, ja meeletult palju endisi kuritegelikke kommuniste, nagu oleks see selts mingi EKP õigusjärgne pärija.
Aga mõned poliitilise võimuga seotud nimed: Harri Tiido, Tunne Kelam, Jaak Allik, Indrek Tarand, Siim Kallas (meie pankade lünkliku mäluga Copperfield, reformierakonna looja ja praeguse peaministri isa)…
Kas on küsimusi? Kui on, siis nendele ei vastata.
Paar nädalat tagasi kinnitas Vatikan taas, et kristlik usk ja massoonlus ei sobi kokku, dokumendile kirjutas alla paavst Franciscus vastuseks ühelt Filipiinide piiskopilt tulnud pöördumisele, kus kurdeti, et kogukonna liikmed astuvad massiliselt massoonide organisatsiooni.
Esimesena mõistis massoone kui kristlusele vastuvõetamatute ideede ja rituaalide propageerijaid hukka 1738. aastal paavst Clemens XII.
Eesti on ilmalik riik, kuid see ei tähenda, et me ei peaks muret tundma salaseltsiliste varjatud tegevuse pärast meie riigivõimus ja aktsepteerima nendest ära rippuvate isikute ja organisatsioonide tegude kinnimätsimist ja salastamist. Perekond Kallased tegutsevad omaenda ja lähikondlaste mahhinatsioone salastades nagu kuritegeliku taustaga salaklann.
Ma ei usalda salaseltse ja nendega seotud isikuid absoluutselt, nad meenutavad KGB salaagentide võrgustikku. Ühiskonnategelastel ei tohiks olla valgustkartvaid saladusi. Salastatakse midagi häbiväärset, võigast, kuritegelikku. Arvan, et selliseid salatsejaid ei tohiks olla demokraatliku riigi võimu sees. Või ma eksin ja just nemad peavadki olema iga demokraatia kohustuslik koostisosa, nagu varsti on kohustuslik kiip meie ajus? Jään minagi vastuse võlgu.
Aga siin värske uudis naabruses asuvast Läti Vabariigist: väljaanne Baltijas Balss avaldas 20. novembril uudise „Ekspert: Riias töötab massoonide eriloož diplomaatidele".
Läti sotsiaalmeedias arutatakse praegu palavalt Läti Ülikooli professori Gvido Straube intervjuu üle, kes tunnistas, et ta on massoon, ja ütles lisaks:
„Lätis on ametlikult kusagil viis looži, nendest kolm väga mõjukad. Ühte, mis töötab inglise keeles, kuuluvad põhilised diplomaadid ja välismaalastest ettevõtjad. Kaks ajaloolist looži – „Põhjatäht" ja „Jaannuguns" – töötavad šoti rituaali alusel. „Ankur" Liepajas kasutab Yorgi rituaali, Riias tegutsev „Mõõk" – ordeni rituaali. On veel üks, mis tegutseb ebaregulaarselt ja on prantsuse süsteemi põhine. Mina olen „Mõõga" looži liige."
Küsimusele – kas võimuesindajate hulgas on massoone – vastab professor Straube: „See on tavaline küsimus, millele mul pole õigust vastata. Soovi korral võin ma rääkida mu enda kuuluvusest massoonide hulka, kuid mitte teistest vendadest."
Gvido Straube oli Läti riikliku heraldikakomisjoni liige ja Läti rahvusajaloo komitee liige, 2020. aastast on ta Läti Ajaloomuuseumi direktor. Tema isa Friedrich Straube-Strauss oli tuntud tšekist, NSVL KGB ohvitser.
Jääb selline mulje, et endise NSVL territooriumil on massooni loožid üle võtnud endised kommarid ja kagebeelased, kes osalevad ka Balti riikide riigivõimu teostamises.
Vabamüürlaste loožide peareegel kõik salastada meenutab kangesti reformierakonna kirge salastada salateenistuse abiga kõik oma valgustkartvad teod ja ka näiteks e-valimiste kulgu, salastada lausa mitme põlvkonna eluajaks.
Seda süsteemi, nagu näitas 1917. aasta, ei kanguta ei proletariaadi kuvalda ega hambuni relvastatud madrused ja nende kõigi punane terror.
Mul tekkis selle loo kirjutamise ajal mingi lootusetuse tunne. Jah, lootus sureb viimasena – aga see tähendab, et me sureme enne teda, ehk lootusrikkalt.
Eesti riik, eesti keel, eesti kultuur, eesti rahvus.
Aga äkki paneks vastu?
Lootust ju on.