On vaja muuta kohalike valimiste seadust ja korraldada erakorralised munitsipaalvalimised. Eesti on juba ammu taasiseseisvunud, nüüd on järg Tallinna käes, mis peab lõpuks saama venemaameelsete korruptantide paradiisist vaba Eesti pealinnaks, leiab Ivan Makarov.
Olles Tartus sündinud ja „professorite linnakus" Tähtvere pargi ääres üles kasvanud, olen seal tundnud ennast alati kodus, kuid ühe erandiga: ma pole peaaegu kunagi läinud üle jõe, kui tudengiajal restoran „Kaunas" välja arvata. Sest seal olid uusehitised, garnison, ohvitseride maja, kus noored tantsulõvid olid väga agressiivsed „ülejõe" tulnukate suhtes. Ja seal tahtsid kord minu käest plaadikoti ära võtta proletaarlaste või sõjaväelaste pojad, kui ma sõbra sünnipäevalt koju üle mingi tühermaa kaarsilla poole sammusin. Lääne plaadid olid siis väga kallid ja mind päästis vaid see, et kotis olid need väärtused peidetud nõukogude LP-de ümbristesse. Millegipärast ei tahtnud sovetid nõukogude plaate, ainult pettunult irvitasid, et on sul ikka maitse.
Kui ma kolisin Tallinnasse ja mõned aastad õppisin ka Moskvas, siis peaaegu igal nädalavahetusel tulin kodulinna. Kuid aastatega kadusid kuhugi kõik sõbrad – kes suri, kes kolis teadmatusse, ja kodulinn muutus täiesti võõraks. Sest asi on mitte majades, jões, puudes, vaid inimestes. Võib-olla keegi on kogenud seda tunnet, et kõnnid mööda äratuntavaid tänavaid, ja sind embab kõle üksindus. Pilt oleks nagu veidi pimendatud ja kõik helid summutatud, nagu keegi oleks kõrged tämbrid jõhkralt maha keeranud. Ümberringi on tegelikult päris palju inimesi, aga sa oleksid nagu rõngasekraaniga ümbritsetud ja kinolinal liiguvad poolenisti varjud – poolenisti inimesed.
Tühjus ei ole see, kui mitte midagi ei ole. Tühjus on siis, kui sa ei näe inimesi, keda seal enam ei ole. Ja tahaks sealt lahkuda.
Harjudes aastatega Tallinna eluga, olin ma lõpuks meie pealinna patrioot. Käisin praktiliselt kõikidel muusikafestivalidel, rockkontsertidel, kirjutasin ajalehtedesse lugusid eesti muusikast, külastasin teatreid, nautisin Pirita randa, näitasin oma Venemaalt külla tulnud endistele kursusekaaslastele ja sugulastele vanalinna, kinkisin neile kohalikke suveniire ja plaate, tirisin kontsertidele… Nad nägid isegi noort Marju Kuuti, mis ei õnnestunud nii mõnelgi eestlaselgi.
Kes oleks võinud mõelda, et nüüd, 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, üritan ma olla Tallinnast eemal nii palju kui võimalik, ja iga kord, kui on vaja pealinna tööle sõita, vajun juba mitu tundi enne seda kergesse masendusse. Meil on Tallinnas poja poolt vapustavalt hästi remonditud kahetoaline kõigi mugavustega korter, kosmoselaeva moodi keeruline android-telekas, kiire internet, käepärast kümned maailmatasemel poed ja meelelahutusasutused, tasuta transport… aga iga kord, kui ma jään linna ööbima, toibun sellest mitu päeva. Eelistan plekist ahjuga maamajakest, madrats eestiaegse laudpõranda peal 24-ruutmeetrises toakeses.
Keegi ütleb – no näete, inimene on masenduses sellest, et Eesti sai vabaks, ei kannata „võõrast" võimu ja pages metsa, nagu omal ajal meie isad ja vanaisad.
Kusjuures ma isegi aktsepteerin seda paralleeli. Tallinnas ongi võõras võim, mis kinnitab aina kindlamalt kanda ka Toompeal. See, kes kunagi hüüdis mikrofoni „Toompead rünnatakse!", tõi aastaid hiljem ise okupandid tagasi sisse. Selleks lagastas ta ära Eesti poliitika, kirjutas alla sobingutele Venemaal mädapaise moodi küpsenud neofašistliku võimuerakonnaga, lunis KGBlt rublasid, tõi siia Toomi. Mille nimel? Raske öelda. Võib-olla tõesti selleks, et mängida mingit linnavürsti ja palgata vihmavarju hoidjateks aina uusi noori tüdrukuid, keda sai uhke autoga sõidutada. Ta ise uhkeldas, et kasvatab poliitbroilereid mõne kuuga. Tegelikult pilastas ja rikkus häid eesti ja vene inimesi oma kahepalgelisuse, eriti jultunud korruptsiooni ja karistamatusega. Ja pääses arstitõendi abil, nagu ka Reps praegu. Ta jättis poliitikasse, nagu Godzilla oma munad koopasse linna alla, kõik need Repsid, Repinskid, Stalnuhhinid, Klandorfid, Korbid, Kotkad, Vainod, Tšaplõginid, Boroditšid jne – kõik nad on nendest koorunud, kas kohe suurtena või siis pisikestena, et paisuda peatselt aplateks lihasööjateks püütoniteks.
Kunagi ütles mulle üks hea eesti kolleeg Eesti Raadios, et kui Savisaar saab presidendiks – aga selline oht oli siis olemas – „siis ma sõidan Eestist minema, ma ei saa elada sellises häbis". Kena töökas eesti naine, head lapsed, armastav ema, keda ta aitas, maalähedane linnainimene Nõmmelt.
Kui ma sattusin Tallinna linnavolikogusse, arvasin ma, et annab ikka kuidagi argumenteerida, diskuteerida, konsensusele jõuda. Ja siis selgus, et koalitsioon oskab või siis soovib ainult opositsiooni häbistada, nähvates, irvitades ja lükates üleolevalt kõik ettepanekud tagasi. Absoluutselt kõik eesti keele kaitseks mõeldud ettepanekud lükatakse tagasi juba komisjonis, siis aga kinnitatakse tagasilükkamine linnavolikogu istungil. Viimati küsisin ühelt erakonnast erakonda rändavalt ja praegu keskerakonnas olevalt tuntud vaimuinimeselt, et kuule, sa just hääletasid vastu. Mis sul on väikese raha eraldamise vastu supiköökidele?
Mees, kes on tark ja sümpaatne usklik vanatoi, vaatas mulle imestunud silma ja vastas: „Supiköökidele? Ah nii!" – ja lippas reipalt järgmise hääletusprotseduurini saalist välja.
Kui hakati hääletama järgmise aasta eelarvesse opositsiooni poolt tehtud kümned parandusettepanekud, palusin eesistujal neid hääletamiseks välja kuulutades nimetada mitte ainult ettepaneku numbrit, vaid ka ühe lausega nende sisu, mis ei võta ju palju aega. Minu peale tõusis nördinud häältetorm, ka opositsiooni poolt: ei, ei, ei!!! Ma hakkasin naerma ja võtsin ettepaneku tagasi. Tõesti, see võtaks üldkokkuvõttes veel 10 lisaminutit rahvaasemike kallihinnalist aega.
Eesistuja tegi iroonilise märkuse, et minu kompuutris on ju kõik kirjalikult olemas, lugegu ise, mis sisuga on parandusettepanek nr. see või see… Minu kompuutris olid need andmed tõesti olemas, kuid ma tahtsin, et rahva poolt valitud linnavolikogu liikmed hääletaksid maha mitte numbreid, vaid ettepanekuid lasteaedade rahastamise või eesti keele kaitse kohta. Aga seda nad millegipärast ei tahtnud teha. Ja nendel opositsioonisaadikutel, kes protseduuri kohaselt palusid panna hääletusele oma juba komisjonides mahahääletatud ettepanekud, keelati nende sisu isegi kolme-nelja sõnaga tutvustada. Üks Isamaa fraktsiooni noorpoliitik üritas seda siiski teha, ja saalis kargas üles toosamune supiköökide vastu hääletanud saadik ning võttis poisi protseduuriküsimuse sildi all korralikult läbi, nagu oleks tema käitumine peaaegu et huligaansus, nii et ka see võimalus rahva poolt valitutelt esindajatelt võeti ära.
Nii et volikogu esimees ütles muudkui ettepanekute numbreid ja me hääletasime NUMBRI poolt või vastu – opositsioon poolt, koalitsioon vastu. See meenutas vana anekdooti, kui hullumajas istuvad ringis medõe juuresolekul nõdrameelsed ja ütlevad üksteise järel numbreid. Iga „etteaste" järel naeravad hullud laginal või siis tülpinult. Kui järjekordne patsient ütleb oma numbri, siis järsku hüppab oma kohalt üles palatikaaslane ja annab numbri nimetajale kõrvakiilu. Võpatanud medõele aga selgitab, et nad räägivad anekdoote, aga kuna need naljad on kõigile hullaris juba pähe kulunud, siis need nummerdati ära ja kuulutatakse ainult numbreid. Medõde küsis, miks ta siis lõi ühe numbri eest kaashullu, ja mees vastas: „Aga see anekdoot oli ebasünnis ja naisterahva juuresolekul seda rääkida ei tohtinud."
Tallinna linnavolikogu juhid käituvad linnavolikogu liikmetega üleolevalt, nagu nõukogude koolis käituti vahel lastega või vene kroonus käitutakse noorsõduritega. Vaimukas volikogu esimees Jevgeni Ossinovski muudkui kommenteerib irooniliselt rahvaasemike küsimusi, mida märkis viimati ka Jürgen Ligi, sotsil on seal Mihhail Kõlvarti süles turvaline ja lõbus olla.
Mõni aeg tagasi lõi laineid lugu, kui ühe Taani linna meer keeldus rahastamast kõigile linlastele mõeldud jõulukuuse püstitamist, viidates sellele, et tema valijad on moslemid. Nüüd jättis kirikuvastasusega silma paistnud „sisserändaja pojast" linnavolikogu esimees volikogu ilma traditsioonilisest Jõuluvanast. Sest need on ju eestlaste jõulud, mitte tema ja linnapea valijate jõulud.
Viimasel istungil küsisin linnapealt – mis saab Tallinna Linnahallist? Sest Postimees avaldas loo „Tallinn likvideerib Linnahalli aktsiaseltsi, Ossinovski on valmis arutama hoone lammutamist". Kuna linnavolikogu esimees on sots ja bolševikud hakkasidki pärast 1917. aasta pööret kõike lammutama ja kirikuid õhkama, siis küsisin ma – kellega nimelt on Ossinovski valmis neid asju arutama, kas ühiskondlik arutelu ka tuleb?
Seepeale läksid nii linnapea kui ka esimees leili. Mihhail Kõlvart nii pikalt ja solvunult rääkis sellest, kuidas praegune Eesti valitsus kavatseb ära lõhkuda kõik punamonumendid ja majad, et lõpuks jäi mulje, nagu oleks võimalik Tallinna linnahalli hävitamine olnud kättemaks tanki ja Lenini teisaldamise eest. Jevgeni Ossinovski muudkui kordas, et ma tsiteerisin ebatäpselt ja mõlemad kinnitasid, et Linnahalli AS ei ole veel likvideeritud, kuigi otsus on, jah, vastu võetud. Ehk maha lastud, aga laipa veel ei ole.
See oli ikka päris õpetlik istung – kui riivata linnaisade süvahuve, siis lähevad nad endast silmnähtavalt välja ja veelkord tuletavad rahvaasemikele meelde, et nende asi on vagusi istuda ja numbreid hääletada. Aga valitsejatel on ju tegelikult õigus – seal pole mõtet isegi diskuteerida, sest tulemus on niikuinii ette teada. Kesksotsilik Tallinna linnavõim on nagu vene tank, mis roomab üle vaenlase külade ja inimeste. Antud juhul on vaenlaseks eestlased oma tüütu keele ja kultuuriga, ja see esimene on Eesti pealinna tänavatelt praktiliselt välja roogitud – sõidad Yana näoga trammiga ja ei julge pilkugi tõsta, et mõne aafriklase siinne kahvanäost sõbranna ei solvuks, Ja ümberringi kõik kõmiseb: „bljaad, bljaad…".
See sõjaline paralleel vene tankiga ei tulnud mitte juhuslikult. Kui venelased kõigepealt pommitavad Ukraina linnu rusudeks ja siis okupeerivad, siis keskerakond kõigepealt okupeeris ja siis hakkas ruineerima Tallinna kui Eesti linna. Kesklinn on nende ainuvõimu aastate jooksul muutunud mingiks tuhandete mõttetute mudijate, arendajate ja suhtekorraldajatega täidetud kõrgete konservkarpide ameerika suurlinna aguliks, kus kunagi avara ja koduse, nüüd aga poljana'ks või lužaika'ks ahenenud Viru väljaku kohal kõrguvad mingid betoonist elevaatorid ja muud taevast lämmatavad tootmishooned. Inimesed aeti maa alla vastikutesse keldritesse nii Viru kui ka Vabaduse väljakul. See, kuidas rikas lilla kesik ehitas Solarise keskuse üldsuse ja seaduse vastaselt, mäletame me kõik. Mis neil siis koostöös agressiivsete sotsidega Linnahall õhku lasta ei ole.
See on linn, kuhu kinnisilmi sattudes ja seejärel pannes prillid ette, ei tunnegi kohe ära, kus viibid: võõrkeelne kõne ja sildid, neegerkullerid, maitsetu sära, lollid punased rajad. Meil on siin jalgrattaid ja tõukse, nagu mõnes Vietnami linnas, kus rataste ja rollerite seljas istuvad kümned tuhanded inimesed sõidavad igas suunas ja lahendavad arusaamatusi ja kokkupõrkeid kaasavõetud bambuskeppide abil.
Tallinn on jälle täis lund ja jääd, see talv tuli jälle ootamatult, sest kliima ju soojeneb. Juba palju aastaid on pealinna tänavad täis jäämägesid ja lumevaalusid, inimesed murravad jalgu ja koksavad kokku autosid, samal ajal kui linnavalitsejad trahvivad julmalt koristusfirmasid, kelle töötajad saavad seetõttu sandikopikaid, kuigi koristavad lund öid ja päevi ning päästavad meid hullemast. Nüüd on teedel lisaks rattateid eraldavad tulbad, nagu leiduks palju idioote, kes sooviksid sõita rattaga libedal jääl, nagu kunagi Savisaar uisutas propagandaklipis oma silmarõõmu Glebova juhendamisel. Planeerimisvõimetud linnaisad tegelevad poliitikaga, Vladimir Svet tahab kutsuda Tallinnasse Lätist kinga saanud putinistliku Doždi, selle asemel et tegeleda lumega. Kõlvartite abielupaar linnamajanduse asemel tegeleb vastupropagandaga eestikeelsele haridusele üleminekule ja punamonumentide teisaldamisele.
See linn on okupeeritud, ja seni, kuni seda võimu valivad agressorriigi kodanikud, kes tervitavad Ukraina okupeerimist ja ei salli Eesti riiklust, nii ka jääb. Sest siin läksid anastajad teist teed, nagu omal ajal Lenin, ja saavutasidki edu.
On vaja muuta kohalike valimiste seadust ja korraldada erakorralised munitsipaalvalimised. Eesti on juba ammu taasiseseisvunud, nüüd on järg Tallinna käes, mis peab lõpuks saama venemaameelsete korruptantide paradiisist vaba Eesti pealinnaks.