Eestis ei kujuta me ettegi, et mõni suurem Eesti raadiojaam lubaks endale sellist teravat kriitikat siinse „presidendi" aadressil, mida kuuleb hommikust õhtuni Gazpromi rahadega töötava Ehho Moskvõ ja selle rohkete regionaalharude lainel Vladimir Putini kohta. Nii ERR kui Kuku lömitavad Kadrioru ees ja on läbinisti liberaalsed, nendib Ivan Makarov Objektiivi kolumnis.
„Reetmine on poliitika lahutamatu osa, nagu pistoda on relvastuse lahutamatu osa" – Victor Hugo
Õhus on tunda kerget paanikat. Aastaid on Keskerakond hirmutanud vene valijaid eesti natsionalistidega ja lubanud igakülgset kaitset vene keelele ja meelele, rääkides eesti valijatele aga hoopis midagi muud. Vahel tundus isegi, et Pealinn ja Stolitsa on erinevate riikide häälekandjad. Tundus praegugi, kui hiljuti tähistas Stolitsa jõulude ajal 9. maid, pilkas eesti keelt ja Eesti riiklust.
Kuid vaatamata kogu sellele aastakümneid toimunud keskeraputinlikule propagandale hakkas aina rohkem venekeelseid valijaid aja möödudes märkama, et edgaristid-rattamanid venelasi eriti ei aita ega eduta. Isegi PBKs tallinlaste raha eest tehtav saade „Russkij vopros" on tähelepanuväärne selle poolest, et venelasi pole seal seni nähtud ja nende asju arutavad seal teistest rahvusest kõneisikud. Sellele pööras tähelepanu ka näiteks vene haritlane ja ajakirjanik Mihhail Petrov. Siinseid venelasi on lubatud „viimse veretilgani" kaitsta „эстонизация и ассимиляция" eest, aga kõige magusamad kohad endale saanud keskerakonna „vene" poliitikud Yana Toom ja Mihhail Kõlvart (Europarlamendi saadik ja Tallinna linnapea) on esiteks mõlemad Eesti perekonnanimega ja teiseks oskavad mõlemad eesti keelt, ja ei ole nad ise ei eestistatud, assimileeritud ega muudmoodi orjastatud ja alla surutud.
Kaitstes venekeelseid elanikke eesti keele õppimise vajaduse eest, kasutati sedasamust riigikeelt oma isikliku karjääri ülesehitamiseks ja umbkeelsete valijate poliitilise sunnismaisuse põlistamiseks, tõlkides ja tõlgendades omakasupüüdlikult ja valikuliselt asju inimestele, kes ise eesti keelt ei mõista. Aga aina rohkem venelasi on nägijaks saamas. Jah, enamik tähtsamaid kõrgepalgalisi Tallinna ametnikke on küll venekeelse taustaga, aga nende valijad said lõpuks aru, et peale mingi esialgse kahtlase rahulduse – et näed, „Eesti natsionaliste" korduvalt sõimanud „poluvernik" on oma võitluses tõe ja õiguse eest jõudnud tippu ja näitab sealt nendele oma keskmist venekeelset näppu – ei saanud valija mitte mingit boonust. Pealekauba ei pea venelased lugu äraandjatest.
Kusjuures see on ju üks tulevaste valimiste võtmesõnadest. Vadim Belobrovtsev oli SDE liige siis, kui keskerakond võttis selle erakonna puudli pähe koalitsiooni, kuigi omas pealinnas monopoolse võimu teostuseks häälteenamust. Belobrovtsev sai aselinnapeaks, kuid peatselt visati sotsid „koalitsioonist" välja ja alles laekuma hakanud kopsakast palgast jäid vaid meeldivad mälestused. Ja ennäe imet – peatselt jooksis mees SDE-st keskerakonda üle ja maandus taas aselinnapea kohale. Kui keegi küsib, kuidas see seostub maailmavaate, eetika ja väärtustega, siis esimese kahe suhtes oleks küsimus eriti retooriline, samas kui kolmandaga seostub see kõige otsesemalt, ainult mitte selles tähenduses, mida eeldaks hea küsija.
Eesti poliitikas küsimus „mis on reeturi palk?" ei ole retooriline, sest vastus antud juhul oleks hoopis „reeturi palk on aselinnapea palk". Belobrovtsev jäi sotside leeris meelde äärmiselt põhimõttelise inimesena, kes tegeles ühe „n" tähe väljajuurimisega venekeelsest kohanimest Tallinn. Et sotside venekeelsetes lugudes ja saidil olgu Tallin, aga mitte Tallinn. Arutasime kunagi Lauri Hussariga seda kirbutsirkust saates „Uudis pluss", ta alguses ei tahtnud seda uskuda ja pidin talle näitama neid „manifeste". Kirjutasin sellest ka 11. detsembril 2009. aastal Postimehes loo „JAK maandus Tallinas" (selles pealkirjas pole trükivigu), nimetades linnasotside juhti Jak Juskeks vastavalt nende uutele direktiividele. „Kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond pidas mehist valimiseelset võitlust õiguse eest olla väikemees suure koalitsioonivenna küljes, asuti lausa grammatilisse lahingusse: sotside venekeelsetes reklaamibrošüürides kadus kohanimest Tallinn ühtäkki teine n-täht, kuna see teine „n" on ärritanud šoviniste. Erakonna esindaja rõhutas Postimehes, et nii ongi õige. Asi olevat põhimõtteline. Tuleb välja, et sotsidel on ka põhimõtteid… Kadus üks n-täht Tallinna nimest ka SDE venekeelsel koduleheküljel. Pealinna leebunud šovinistide hääled aga ei taganud suurt võitu."
Selline oli siis see maailmavaateline platvorm, millega tuldi PBKst poliitikasse – praegu pakub see küll nalja, aga tollal küttis pronksiöö sündmuste järelõhustikus kirgi küll. Mitte küll nii, nagu Evelyn Sepa sõjakad avaldused kaitsta pronkssõdurit oma rinnaga, mis avaldati paberlehes Molodjožj Estonii – seda nalja tahaksid oma silmaga näha ka eestlased.
Aga veel jooksikutest: Deniss Boroditš, kes oli keskerakondlane ja nautis häid ameteid, läks üle reformierakonda, siis aga naases keskerakonna teenistusse Tallinna Linnatranspordi ASi juhina, millega kaasnes taas ulmeline palk. Enne seda jäi ta pildile staadionil, vene lipud maalitud õitsvale näole. Kui keegi ütleb, et eestlane Aivar Riisalu pendeldas samuti keskerakonna ja Isamaa vahel, nagu junn hulbib jääaugus, siis olgu öeldud, et venekeelsed valijad ei ole enamasti kursis, et Riisalu on „meie mees" ja esitas isegi Mašina Vremeni eestikeelset laulu, kus erinevalt originaalvariandist figureeris mingi haisev nailonsokk. Peab ütlema, et professionaalsete ülejooksikute vahel ei ole professionaalset solidaarsust ja näiteks keskerakonna reetnud Raimond Kaljulaid oli peatselt vilistamas linnaväljakul oma uusi kesk(era)konnasõbralikke uusi gazvageneid esitlevale reeturile Boroditšile kõrva. Ülejooksikud on teineteise suhtes kiivad ja reageerivad valuliselt, kui soravam „kolleeg" saab oma kolmikhüppega rohkem tulu.
Aga venelased ei salli reetureid silmaotsaski, sest see antipaatia on osa nende rahvuslikust iseloomust ja praegusest usundist. Kogu Venemaa propaganda on üles ehitatud Suurele Võidule ja reetureid ning okupantide käsilasi materdatakse seal iga jumala päev. Eestlastele on see tunne võõras, kuna siinsed okupantide käsilased on juba ammu EV seadusandliku ja täidesaatva võimu sees, ajakirjanduses, politoloogias ja kus iganes, kus makstakse head raha ja saab rääkida tribüünilt õilsat ja poliitiliselt õiget juttu, nagu ka 30–40 aastat tagasi.
Ja näib, et nüüd hakkab „reeturi maine" mängima otsustavat rolli ka vene valijate tehtavates valikutes. Jüri Ratas oli asunud äraandja rolli teistkordselt, täpses vastavuses vene tarkusega, et kord juba reetnud inimene teeb seda kindlasti uuesti, ja võtnud vene kodanikelt õiguse hääletada rahvareferendumil, mis hakkas muutuma siinsete konservatiivsete venekeelsete valijate jaoks väga oluliseks. Sest ka nende ajaloolisel kodumaal, mis tarnib nendele informatsiooni ja meelelahutust, on abielu seadustatud mehe ja naise liiduna. Siinsed vene valijad pole kunagi pooldanud Reformierakonda, ja nüüd ühinesid oravad venelaste poolehoidu märgatavalt kaotava keskerakonnaga. Ma ei poolda prognoose ja ei tahaks spekuleerida, aga võib küll juhtuda nii, et kohalikel valimistel, kus hääletavad ka mittekodanikud, ootab meid väga magus üllatus. Loomulikult hakatakse praegu jälle lubama venekeelsele elanikkonnale igasuguseid pirukaid ja lelusid. Ja juba lubataksegi, aga see plaat on nii rikkis, et selle keerutajatel endilgi süda läigib.
Läinud aasta oktoobris väitis siseminister ja EKRE aseesimees Mart Helme Põhjarannikule antud intervjuus, et tema erakond hakkab palju tõsisemalt tegelema Ida-Virumaal elavate mitte-eestlastega, et tõmmata nad enda leeri. Ja see eesmärk oli saavutatud ühe kvartaliga! Turu-Uuringute AS-i andmetel oligi jaanuaris Ida-Virumaal kõige populaarsem erakond EKRE (22 %), järgnesid keskerakond ja SDE.
Ma suhtun sellistesse uuringutesse skeptiliselt, aga ka minu jaoks on see muljetavaldav. See, missuguses paanikas on praegu nii kesk- kui ka reformierakond, väljendub meedias veelgi sagenenud torgetes EKRE suunas, kes olevat Kremli käsi. Eestlased sellist jama niikuinii ei usu, sest mäletavad küll, kes pakkus riigikogus astuda välja NATOst, keelata koolides eesti keel, taastada N. Liit ja astuda Venemaa koosseisu, aga vene valijaskonna seas võib see toetust Helmedele veelgi suurendada nende valijate arvelt, kes on venemaameelsed ja jäid uskuma Toomi, Kõlvarti, R. Kaljulaidi ja mõnede teiste venekeelsesse meediasse lubatud propagandistide väiteid EKRE russofoobiast ja järelikult ka Venemaa-vastasusest.
Nii et EKRE tasalülitamise asjus valitseb praeguste liitlaste laagris täielik peataolek ja kui ühed kisavad, et EKRE on venemeelne ja teised karjuvad, et on hoopis venevastane, räägib see äärmiselt madalast intellektuaalsest potentsiaalist, sest nad endiselt töötavad teineteisele vastu ja väidavad oma ohtliku konkurendi suhtes teineteist välistavaid asju. See on umbes sama kui ühed väidaksid, et Jüri Ratas on mees, ja teised vastaksid, et hoopis naine. Kusjuures mul on selline tunne, et õigus oleks mõlemal poolel.
Venelaste ja eestlaste temperamendi ja traditsioonide vahe on muljetavaldav ja see ei väljendu ainult asjaolus, et venelased tähistavad jõule eestlastega võrreldes järgmisel aastal, kuigi uut aastat võtavad vastu tund aega varem. Suurim vahe seisneb ehk selles, et Venemaal saadetakse rahva meeleavalduse nurjamiseks välja tuhanded kiivrites ja raudrüüs omonlased, Eestis aga üksainus soomusega kaitsmata strateegilise kehaosaga Indrek Tarand.
Kui rääkida Venemaa meediast, siis seal on nii putinistlikku riigimeediat kui ka presidendi suhtes vägagi skeptilisi väljaandeid, Novaja Gazetast telekanalini Doždj, kus Vladimir Putinit kritiseeritakse nii, et seda kuuldes hakkaks ka raudbetoonist närvidega Mailis Reps nutma.
Eestis on ju nii, et kogu peavoolumeedia on kohaliku „europresidendi" suhtes nii truualamlik, et seal ei kohta tema kohta ühtegi vähegi kahtlevat sõna, nii et „president" võib pasundada välismaa väljaannetele sellest, kuidas ta vihkab konservatiive ja minna mõnesse koroonakoldesse suusatama, sest teda absoluutselt ei huvita, et ta võib kedagi nakatada, põhjustades inimeste piinarikast surma. Teda ei paista huvitavat, et kõrged ametnikud saavad vaktsiinisüste althõlma, sest tema mandaat ongi saadud justnimelt ametnikelt ja justnimelt althõlma. Teda ei huvita alamate arvamus, sest vajalikud kokkulepped on tal ammu olemas. Tema kohta ütlevad midagi kriitilist vaid Uued Uudised ja Objektiiv, aga furunklina küpsev uus koalitsioon kavandab juba nendegi väikeste vastupanukollete likvideerimist.
Kuigi siinset „presidenti" ei valinud siinmail mitte ükski inimene, v.a. käputäis kuluhüvitisi kuritarvitavaid nestorlasi, siis ei esinda ta sisuliselt mitte kedagi, v.a globalistlikud huvid ja talle kolossaalse eurotoetuse maksjad, siis Vladimir Putin on siiski valitud rahva poolt. Jah, piiritu propaganda ja isikukultuse tulemusena, aga tema taga on miljonid valijad, kelle käsi pole valimisjaoskondades väänatud, nad tegid kõik ise, astudes endale ja teistele kõri peale. Ja Venemaal kritiseerivad Putinit väljaanded, kanalid, artistid, ajakirjanikud ja poliitikud. Neid küll ohjatakse, piiratakse ja ka ähvardatakse, aga sellist asja ei ole, et keegi kaoks pildilt täielikult, nagu on see võimalik Eestis, kus mõni inimene lihtsalt kriipsutatakse tema tõekspidamiste eest maha, nagu tehakse konservatiivsema mõttelaadiga (aja)kirjanikega ja kasvõi Tõnis Mägiga.
Venemaal on ajakirjanikke ja poliitikuid ka tapetud, aga tegemist on pigem erandi, kui reegliga, arvestades Venemaa 140-miljonilist elanikkonda. Eestis ei saa me ettegi kujutada, et mõni suurem Eesti raadiojaam lubaks endale sellist teravat kriitikat siinse „presidendi" aadressil, mida kuuleb hommikust õhtuni Gazpromi rahadega töötava Ehho Moskvõ ja selle rohkete regionaalharude lainel Vladimir Putini kohta. Nii ERR kui Kuku lömitavad Kadrioru ees ja on läbinisti liberaalsed.
Jah, Venemaal võidakse teisitimõtlejaid süüdi lavastada, aga seda üritas Eestis teha ka näiteks mõjuka Eesti poliitiku kaasa Mary Kross terve Eesti erakonnaga. Ja pääses õiglasest kohtumõistmisest. Soomes võib aga sattuda kõrge poliitik repressioonide alla isegi piibli tsiteerimise eest. Ja tekib paradoksaalne olukord: samas kui paljud ajakirjanikud lahkuvad Venemaalt välismaale, et nende sõna oleks vaba ja selle eest ei saaks kohtulikult tagakiusatud, on alanud ka liikumine vastassuunas.
Kui Venemaalt lahkutakse näiteks selleks, et vältida süüdimõistmist homopropagandas, kuigi karistuseks on seal kõigest trahv, siis Eestist hakatakse varsti põgenema kohtuliku tagakiusamise eest seoses väidetava homofoobiaga. Ehk mõlemad süsteemid hakkavad represseerima inimesi võidu nende arvamuste ja vaadete eest – erineva polaarsuse, aga ühise nimetajaga. Kusjuures just Eestis muutub mõni endine dissident mingi karjainstinkti mõjul samasuguseks vabaduse kägistajaks, nagu olid teda ennast Venemaal kiusanud tsensorid: ma ei uskunud oma silmi, kui lugesin Artemi Troitski sõnu, kes väitis, et teda rõõmustab Donald Trumpi eluaegne blokeerimine Twitteri poolt. Kas ma peaksin nüüd tõsiselt võtma tema esinemisi sõnavabaduse teemal? Säh sulle Eestis elamine ja Kadrioru vastuvõttudel käimine.
Venelastel on muidugi ka üks kahetsusväärne rahvusiseloomu omadus – nad kipuvad tundma end peremeestena kõikjal, kus elavad (Vene maailma ja Piirideta Venemaa kontseptsioon), kusjuures Eestis elavad venelased on selles mõttes veel suhteliselt eestisõbralikud. Ja otse loomulikult tunnevad nad end nagu kodus ja peremeestena Venemaal. Nad võivad elada ka väga vaeselt, aga proovigu keegi võõras tulla külaklubisse ja seal ülbitsema hakata. Ei soovita kellelegi seda teha.
Ja siin on lausa piirituna tunduva kannatusega eestlastel ehk aeg venelastelt õppima hakata. Meil võib iga kolm sõna ritta seadma õpetatud eesti liberaalihakatis pöörduda peavoolumeediasse, mis avaldab meelsasti kõik fantaasiavaesed solvangud Eesti kultuuri ja rahva kohta, mida viimastel aastatel siinmail rohkelt äratrükitud on, ja naasta kolleegide, sõprade ja sugulaste sekka, kes neelavad need solvangud alla ja viisakalt vaikivad sel teemal. Kuid kohustuslikke kvoote oodates võiks hakata õppima mõningaid energilisi ja lühikesi vene sõnu ja väljendeid.
Üks Münchenis 6 aastat elanud eestivenelaste noorpaar (poiss on päris hästi treenitud poksija) on mulle hiljuti rääkinud, et selles Saksa linnas ei taha nad õhtuti välja minna, sest siis on tänavad immigrantide meelevallas. Saksa politseinikud on niivõrd poliitkorrektsed, et kui mingi konflikti või korrarikkumise tekitaja on „vaene põgenik", püüavad nad reeglina vaadata teises suunas ja mitte sekkuda. Immigrantidega suheldes peab politsei olema äärmiselt viisakas ja vaga. Poisi noor kena abikaasa valdab vene, saksa, eesti ja inglise keelt ning tegi enne koroonaviiruse tulekut päris head karjääri Lufthansas. Hiljuti hakkas teda tänaval ahistama üks Põhja-Aafrikast pärit suurekasvuline jõhkard, ja tütarlaps, kelle saksa- ja ingliskeelseid vastuväiteid ei võetud kuulda, saatis põgeniku vene keeles ühte teatud kohta. Okupant taganes silmapilkselt. Selgus, et allasurutud sakslastele pealesurutud sisserändajad ei taha venelastega tüli norida.
Kuuldes seda lugu, hakkasin asja uurima ja lugesin mõningaid vene meedias avaldatud selleteemalisi lugusid. Üks maailmas laialdast kajastust leidnud lugu räägib sellest, kuidas 5 aastat tagasi hakkas Murmanski oblasti ööklubis Gandvik 51-liikmeline grupp araablasi ahistama kohalikke vene tüdrukuid. The Daily Caller kirjutas, et eelnevalt visati need vaesed põgenikud „halva käitumise eest" välja Norrast, ja selgitas: ahistajad ei saanud aru, et venelaste sallivus lõppeb kohe, kui seksuaalselt rünnatakse nende naisi, ja sellega erinevad venelased teistest eurooplastest. „Põgenikud" käitusid nii, nagu uusaastaööl saksa Kölnis, kus saksa naisi ahistasid Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast pärit sajad immigrandid ajal, kui tuhanded saksa mehed sealsamas kõrval vaatasid taevasse. Nagu väidab The Daily Caller, venelased selgitasid võõrastele, et Köln asub 2500 kilomeetrit lõuna poole, ja selgus see, mida oligi karta: „russians have zero tolerance for migrants who sexually assault women." 18 „põgenikku" viidi haiglasse, uudis sai selle väljaande kõige loetavamaks ja mõjus Facebookis pommina, paljud tahtsid „venelaste kogemuse" juurutamist oma paljukannatanud riikides. Näiteks Thomas Mossage kirjutas: „Võib-olla peaksid põgenikud läbima aklimatiseerumise Venemaal, enne kui suunduda teistesse Euroopa riikidesse ja USAsse?" Loomulikult olid Venemaa enda allikad põhjalikumad ja räägiti kutsumata külaliste tagaajamisest mööda linna, nii et need, kes veel suutsid joosta, anusid politseijaoskonnas et neid päästvate trellide taha pistetaks.
Tuleb aga välja, et ka nii mõneski ELi riigis on venelased end samuti maksma pannud. Näiteks zen.yandex.ru/media on avaldanud loo „Immigrandid kogu Euroopas kardavad vene turiste", kus on ka kirjas:
„Tihtipeale juhtub nii, et immigrandid ehmuvad, saades teada, et nende ees seisab Venemaalt tulnud turist. Selline käitumine on tingitud asjaolust, et venelased oskavad enda eest seista. Niigi ülearune immigrantide arv Euroopas suurenes veelgi pärast Süüria sündmusi. Tänuks oma külalislahkuse eest said Euroopa riikide elanikud vastutasuks agressiooni ja matsluse. Eurooplasi on kasvatatud seadustest kinnipidamise traditsioonis. Kuid sellesse ei kuulu võimekus vastu panna. Venemaal on aga teisiti. Oma perekonna ja sugulaste kaitsmine on venelastele omane sündimise hetkest. Ja venelase eakamaks muutumisega need omadused tugevnevad. Venemaalt tulnud turistide ärrituv ja kartmatu iseloom ehmatab immigrante. Kusjuures sõjakad on nii vene mehed kui ka õrn sugu. Sevastoopolist pärit ajakirjanik Larissa Rajevskaja, külastades Viini, põrkas kokku araablaste matslusega. Ta osutas nendele nii sõnalist kui ka füüsilist vastupanu. Saades aru, et Larissa on pärit Venemaalt, sattusid jõhkardid paanikasse ja pistsid jooksu. Kuid varjusid ka Viini põliselanikud… Osa kindlustusfirmasid keeldub kogunisti kindlustamast traumade eest, mis on saadud venelastega kaklemise tagajärjel. Immigrandid löövad vene turistide ees vedelaks, kuna teavad, et nende vägivallale vastatakse."
Kuulus Eesti taustaga Venemaa kirjanik ja kauaaegne raadiojaama Ehho Moskvõ kommentaator Mihhail Veller, vastates eetris küsimusele – mida teha, kui immigrandid hakkavad tegema kohalikele liiga, nagu see toimub Euroopa riikides – soovitas: koonduge, ärge laske end alla suruda, toetage teineteist nii tänaval kui ka tunnistajatena politseis, lööge vastu – uskuge, see mõjub oivaliselt.
Eestlased on äärmiselt tasase ja rahumeelse loomuga inimesed, mida ka ei valetaks nende kohta meie enda „ajakirjandus" ja „eliit". Nii et võib naljaga pooleks öelda, et äkki aitaks paari-kolme tuntud lühikese vene sõna päheõppimine.
Aga nende sõnade ohuolukordades kasutamise hädavajalikuks muutumist võib ju ennetada, mitte tellides eestlasi halvustavaid väljaandeid ja saates valimistel tootvale tööle neid, kes on teid, teie omakseid ja Eestit juba aastaid laimanud, alandanud, mõnitanud, pilastanud, paljaks varastanud ja veel ka võõrastele lubanud. Nad kardavad oma 7000-eurostest palkadest ilmajäämist niivõrd, et oleksid kindlasti lubanud eestimeelseteks hakata.
Aga kogemused on näidanud, et nad ei pea kunagi antud sõna ja ei kõlba juhtima riiki. Kui valijad saavad oma haugimälust jagu ja ei vali järgmistel valimistel tagasi korrumpeerunud tüüpe, kes juba aastakümneid varastavad ja petavad, ja mida rohkem nad seda teevad, seda laiem on nende muie riigikogus ja ministeeriumides, siis tuleb viia ametnikkonna seas ka lustratsioon, sest meie riigi- ja munitsipaalasutused on Godzilla mune täis.
See oli muidugi kompliment, sest tegemist on müstilisest hiiglaslikust koletisest palju väiksema liigiga, aga selle äranimetamine ei oleks üldse kena.