Riik, mis lubab sõimata oma laulupidusid natsikokkutulekuteks ja pärast veel toetab selliseid väljaandeid miljonitega, on määratud hukule. Kui märtsiks ei tärka hetkekski eestlaste alalhoiuinstinkt ja nad ei vali inimesi, kes tahaksid juhtida väärikat riiki, aga mitte mingit slaavi-aafrika hostlit suure tolmuse tee ääres, siis on Eestiga kõik, saage juba ükskord aru, kirjutab Ivan Makarov.
„Kui rahvas ise taandub oma kodust, ka kadund hinged järgnevad tal rodus…" – Ivanhoe
Eesti esimese iseseisvuse aeg kestis pisut üle 20 aasta ja sellele järgnes pool sajandit okupatsiooni. Nüüdseks on taasiseseisvuse periood kestnud natuke üle 30 aasta ja selle loogika ning proportsiooni kohaselt, kui me jälle ei suuda oma vabadust hoida, kestab järgmine orjapõli 75 aastat. Kuid selle aja möödudes ei oleks enam eestlasi, kes võiksid korraldada uut laulvat revolutsiooni, kuna tolleks ajaks oleksid multikultilised laulud kogu maailmas kõigil ühesugused, nii rõhujatel kui ka rõhutuil.
Seepärast jälgin hämmastusega, kui muretult loobuvad eestlased praegu oma iseseisvusest. Me oleme küll NATO liikmed ja meie poisid on maailma ühed tublimad sõdurid, kuid see vabadus kaob võib-olla hoopis teisiti, kui me võime endale ette kujutadagi – mitte vene tankirünnaku tagajärjel, vaid tohutu migratsioonisurve tulemusena, kui eesti keel surutakse koos väheste assimileerimata eestlastega reservaatidesse. Mitte isegi väikelinnadesse, vaid küladesse, kus lähedal ei ole ei Eesti lasteaedu, koole ega töökohti.
Linnadesse jäävad peamiselt need, kes lähevad võõrale keelele üle, lasevad enda lapsi süstida ja teistsugusteks opereerida, lubavad iseennast vaimselt ja füüsiliselt ümber lõigata ning ebaloomulikul moel seksuaalselt kuritarvitada. Jäävad omasooiharad aktivistid, agressiivsed feministid ja neegrimaiad täitumatud hoorad. Kes kõik peavad olema aupaklikud ja teenindama uut valitsevat rassi, mis hakkab nautima elu, tõmmates vesipiipu ja pomisedes nina alla räppi.
Meie popmuusikas on see üleminek juba teostatud ja seal on aktsepteeritud ainult taustvokaali taha mattuvad pirisevad poolsootud mehehakatised ja hüperkrohvitud värvitute häälekestega naisolevused, kel ühelgi pole mitte midagi öelda, mitte millestki laulda ja seepärast toidavad nad publikut uudistega oma haledast suguelust.
Sinna tagasi trügivad ka mõned higist kolhoosiglamuuri tagaigatsevad pensionieelikud ja laval on jälle A-Rühm, mis oli kunagi täiesti ühiskonnakriitiline rassistlik bänd, aga nüüd sobib sallivuslikku muusikaärisse nagu must rusikas valgesse silmaauku. See on nagu mingi väljas…tud õunamoos, hale vaatepilt ja muusikatoode. See, mida kunagi tegid Ruja, Jaak Joala, Gunnar Graps, Sven Grünberg, Tõnis Mägi, Marju Kuut – kõik on selle halli massi pealetungiga tühistatud.
Eesti levimuusikas toimus täiesti uskumatu taandareng, absoluutne globaliseerumine – ja selgus, et see ei anna globaalset taset, sest globaliseeritud provints jääb ikka provintsiks. Kõik standardtasemest väljaulatavad loomepead pügatakse maha; keeleline, muusikaline ja rahvuslik omapära visatakse prügikasti, seega ei ole me enam mitte kellegi jaoks huvitavad. Kauged külalised tulevad tutvuma siinse kordumatu kultuuriga, aga Viru väravates kostitakse neid kebabiga. Nende ette ilmub kesiste muusikavõimetega kohalik mulatitar ja pakutakse ersats-räppi, ersats-funki, ersats-folki, põhiliselt „pidžin-ingliši keeles". Mingi laulda mitteoskav eakas tibi muusikamanalasse vajunud Nexusest, kes sünnitab varsti neljandat last, mille eest au talle ja tänu, filmis hiljuti video, milles kõlav muusikalugu ei jäänud absoluutselt meelde, aga see-eest mamps taidles seal laval sukkpükste väel nagu mingi odav… no kohutav!
Riik, mis lubab sõimata oma laulupidusid natsikokkutulekuteks ja pärast veel toetab selliseid väljaandeid miljonitega, on määratud hukule. Kui märtsiks ei tärka hetkekski eestlaste alalhoiuinstinkt ja nad ei vali inimesi, kes tahaksid juhtida väärikat riiki, aga mitte mingit slaavi-aafrika hostlit suure tolmuse tee ääres, siis on Eestiga kõik, saage juba ükskord aru. Eesti valitsus lubas veenda kõiki, et eestlased on natsid, russofoobid, rassistid, kolonisaatorid, homofoobid, sallimatud, misogüünsed, nii et ükskõik kes võõras ka ei hakkaks siin võimutsema, ei heida ta meile armu.
Meie käputäie kuluhüvitise kulutajate poolt määratud president avas Veneetsias „Eesti" paviljoni, mis sidus Eestit Aafrika koloniseerimisega, mis on absoluutne totrus. Avamine kujutades endast mingit Musta mandri külapidu, laval neegrid, sootud ja neid esitlev halvasti raseeritud lõuaga valge pelmeen. Kuidas võib nõnda häbistada ja alandada oma riiki?
Meil imiteeritakse riigi poolt mingit hoolitsust eesti keele eest ja samal ajal valmistutakse eestlaste totaalseks venestamiseks, kui Eesti koolid muutuvad kakskeelseteks ja Vene koolid jäävad venekeelseteks. Eestisse on lubatud sadakond tuhat slaavikeelset põgenikku, kellest ukrainlased moodustavad ehk ühe viiendiku, ülejäänud on aga Ukraina passidega venekeelsed mugavusmigrandid ja lausa Vene passidega Ukraina sõja toetajad, kes ei taha siiski ise rindele minna.
Narvas on kohalik võim suures osas umbkeelne, nii et istungid toimuvad vene keeles, Tallinnas aga hääletatakse kõik linnavolikogu opositsiooni ettepanekud eesti keele kaitseks maha poolumbkeelse keskerakondlaste massi poolt. Ja õiguskantsler koos „presidendiga" astuvad vastu riigikogu mitme erakonna soovile võtta vaenuliku võõrriigi kodanikelt hääleõigus kohalikel valimistel, mis oli nendele kingitud täiesti asjata ning targemate juhtidega riigid sellist rumalust ei teinud.
Nüüd on avalikkuse survel võetud vastu eestlaste suhtes suuremeelne otsus – Balti jaamas lõpetati okupatsiooniaegne igand ehk rongide väljumiste mahahõikamine vene keeles. Tore, aga paar päeva tagasi otsustas valitsus kultuuriministeeriumi näol eraldada Eesti kultuuri toetamise asemel veel 1 miljon eurot siinse erameedia venekeelsete filiaalide tarvis. Ehk mõnesekundilised venekeelsed teated lõpetati, rahvas ohkas kergendatult – ja kohe anti lisamiljon kahtlase väärtusega vene möla hulga suurendamiseks. Ma ei saa sellest loogikast aru: venekeelne meedia põlistab umbkeelsust, kuna milleks siis üldse õppida eesti keelt, kui saab selletagi suurepäraselt hakkama?
Samas kõlas Vikerraadios hämmastav uudis: seksuaalvägivalla ohvrid saavad Tallinnas praegu abi vaid venekeelses tugigrupis. Pikka aega neile eestikeelseid tugigruppe korraldanud MTÜ jätkaks heameelega, aga ei saa enam rahastust ja „ohvril tuleb leida terve päev, et sõita teise Eesti otsa oma hingevalule abi otsima," öeldakse Õhtulehe loos „RÄÄGI VENE KEELES?! Miks ei saa seksuaalvägivalla ohvrid enam Tallinnas eestikeelset abi?"
Tallinna linn, millel jätkub raha igasugusteks kahtlasteks multikulti ettevõtmisteks, ööelu nõunikuks ja roheliste rumalusteks, ei andnud sel aastal enam rahastust seksuaalvägivalda kogenud inimestele loodud tugigruppidele. Venekeelsed grupid jätkavad tööd, aga eestikeelsed mitte.
Eesti võimud lasevad eestlastele puru silma, saates välja üksikud Eesti riigi ja eestlaste vaenajad tuhandete samasuguste hulgast ja lõpetades rongide venekeelne väljahõikamise Balti jaamas, samas kui kakskeelsus on paljude eestlaste jaoks tehtud lausa kohustuslikuks.
Kui rahvusriik ei taha jääda ilma oma pealinnast, tuleks kiiremas korras muuta kohalike valimiste seadust ja korraldada erakorralised valimised, sest see, mis toimub Narvas ja Tallinnas, ei ole enam nali ja korraliste valimisteni jäänud aastatega muutub venestamine tagasipöördumatuks.
On selge, et ainult Eesti kodanikele läheb korda põhiseaduse preambulas sõnastatud rahvusriigi ülesanne ja rahvusriik ise. Võõrriikide kodanikel on kohustused oma riikide ees, sõttasaatmiseni välja.
Kui me ei hooli enam sellest, mis on meie, Siis käes on rahva kollektiivsed peied.