Kui Eestis räägitakse tõsimeeli mingisugustest lähenevatest "presidendivalimistest", siis tulevad millegipärast meelde kaadrid filmist, kus organiseeritud kuritegevuse grupeeringuid ehk kriminaalide parteid valivad endale üldjuhatajat. Valitseja kaasosalisest kandidaat töötleb "autoriteete", lubades igale midagi, ühele tõrksale pannakse autosse pomm, teisele näidatakse hääle saamiseks talle kümmekond aastat külmas kohas tagavaid pabereid, kolmandale loovutatakse stripiklubi, neljandale 100 tuhat dollarit, kirjutab Ivan Makarov.
"Kui ma ei joo kohvi kolm korda päevas, siis kuivan kokku, nagu tükike praetud kitseliha." – Johann Sebastian Bach
Järjekordne kurb uudis sellest, et Eestis sünnib aina vähem lapsi ja elanikkonna juurdekasv toimub sisserändajate arvelt, meenutab habemega anekdooti pessimisti pooltühjast ja optimisti poolenisti täis klaasist: pessimistlikud eestlased mõtlevad sellest, et kaua veel püsib emakeel, eesti kultuur ja rahvusriik, eurokosmopoliidid aga on rõõmsad, et jäävad peale suured "rahvustevahelise suhtlemise" keeled, "päästvad" põgenikekvoodid, multikultuursus ja kaovad tülikad rahvusriigid.
Lenini üritus elab ja võidab, sest Nõukogude Liit lõi omal ajal väga tõhusa süsteemi rahvuste lahustamiseks „vanema venna" poolt ärastatud elukeskkonnas selleks, et nagu kirjutas kunagi oma luuletuses "Seltsimees Nettele – aurikule ja inimesele" proletaarlaste poeet-primitivist Majakovski, tuleb teha kõik, "et elada maailmas Venemaadeta ja Lätideta ühtse inimeste ühiselamuna."
Euroopa Liit kasutab bolševike juurutatud süsteemi, täiustades seda vastavalt ülemaailmse tehnoloogiate arengule ja "neonormaalsustega". Kusjuures vene inimese jaoks kõlab „neonormaalsus" praktiliselt nagu "ненормальность" (ebanormaalsus), seega on "neofašismiga" aastakümneid hirmutatud venelased juba kasvõi lingvistiliselt paremini kaitstud seadustatud perverssustest. Rääkimata sellest, et konservatiivsed antikehad on venelastel nende õnneks veres. Aga ülemaailmse proletaarse revolutsiooni soovunelm kehastub praegu ülemaailmse globaliseerumise näol, mis hävitab kõigepealt Euroopa tsivilisatsiooni, kui Prantsusmaa, Saksamaa ja „väiksemadki vennad" lagunevad sadadeks antagonistlikeks enklaavideks. Kui inimestel kaob viimnegi stiimul kaitsta oma lagunevat riiki, oma kodu ja isegi oma laimatud, naeruvääristatud ja tagakiusatud peret, mille saatuse üle saavad otsustada mingid tigedad sootud olendid. Ja siis ongi jaol oma võimsaid rahvusriike säilitanud Hiina, Venemaa ja islamimaad.
See, kuidas ELis ja mujalgi maailmas piiratakse massiliselt sõnavabadust ja karistatakse "teisitimõtlemise" eest, on kõige värskemalt meeles nõukogude ajast. Seda praktiseeritakse Venemaal ka praegu, seal on võimule, selle ideoloogiale ja ajalookäsitlusele oponeerimine seadusega kriminaliseeritud. Sinnapoole tüürib kahe korruptsioonierakonnaga eesotsas ka meie Eesti, valmistatakse ette ka vastav uus karistusseadustik, sest vasakliberaalide sõna on vaba ja ülejäänute sõna enam ei ole.
Kui Eesti ajateenijatel keelati 9. mail kaitseväe vormis piduliste silme ette jääda, unustati hoiatada, et nad ei kasutaks ka eesti keelt, mis võis ju kellegi tundeid samuti riivata. Aga võib-olla ei unustatudki. Kas Eesti elanikud saavad sellise kaitseväe peale üldse loota? Pole siis midagi imestada, et eestlaste migratsioonisaldo oli möödunud aastal esimest korda pärast 2016, aastat negatiivne: riigist lahkus 6920 ja riiki naases 5900 EV kodanikku. Kas me saamegi lahkujate peale pahased olla, kui neid veendakse päevast päeva selles, et see polegi nende maa, et see pole nende riik, et nad ei saa mitte kuidagi mõjutada otsuseid nende elu ja saatuse üle, et nad on kõigile võlgu ja kõigi ees süüdi, et Eesti pere on vägivallapesa, et me oleme sallimatud ja süüdi ka Aafrika koloniseerimises? Kui paljudel juhtudel ei saagi Eestis eesti keelega hakkama? Kui võimulolijad valetavad ja varastavad juba täiesti avalikult ja neid ei saa mitte kuidagi ohjata?
Kas sellises õhkkonnas, kui sinu kodu seinale kirjutatakse pidevalt teatud lühikesi sõnu ja sulle hinge kallatakse solki, saame me hukka mõista neid, kes sõidavad elama võõrsile, kui seal saab rohkem raha? Mujal pole vähemalt alandatuse tunnet, mis tekib paratamatult sinu enda maal, mida uutmoodi okupeeritakse. Eesti rahvuslehe Postimees lipukiri on ilus: „Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade". Vene Postimehes ilmus aga 8. mail selle lehe peatoimetaja lugu „Toimetuselt: pidupäeva eel", kus räägitakse natsismi kohutavatest kuritegudest ja küsitakse: "…kas diskussioonid sellest, et on vaja sünnitada rohkem lapsi rahvuse säilimise nimel, ei olegi sama ooperi esimesed taktid?".
Kas Justamendi ja Runneli "maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega" on siis "sama ooperi esimesed taktid"?
Yana Toom, kes on ennustanud eesti keele ja seega ka rahvuse lõppu, jätkab eesti keelt oma selgeltnägemise saadetes mittepruukiva parteikaaslase Ilona Kaldre mängimist ja vaatab tulevikku: „Kui Jüri Ratas "auklikuks laskmise" üle elab, saab temast hooliv kogu rahva president" (EPL 14. mai). Kohuke, jah hoolib ja seega ka Toom "käis peaministriga Stenbocki maja esinduskorteris kohvi-teed joomas". Aga mina küll ei oskaks öelda, mis on Ratase edasise karjääri jaoks hullem – rahva raha laristamise avalikustamise tagajärjel „auklikuks laskmine" või selline Toomi poolne Juuda suudlus Jüri Ratase põsele, mis võib osutuda kontrollasuks pähe. Sest nagu kirjutas oma kuulsas valmis Ivan Krõlov, „sellest, keda kiidab meile vaenlane, ei ole ilmselt kasu".
Aga sellegipoolest on Toomi sõnavalik seekord üsnagi sümboolne. Eesti Ekspressi teatud lood on nii hästi ajastatud, et tekitavadki poliitilise tellimusmõrva efekti. Üleüldse meenutab praegu meie "ladvikus" toimuv NTV maffiaseriaalis "Seadustatud ment" just neil päevil eestimaalastele näidatut: "seaduslikud vargad" peavad valima endale uue "järelvaataja" ehk teatud mõttes presidendi, kes jälgib mõjusfääride "õiglast" jagunemist, tagab varaste ühiskassa (общак) täitmist ja hoidmist ning võõraste bandiitide (залётные) eemalehoidmist "oma territooriumilt" jne.
Järelvaataja määramine toimub EV "esindusdemokraatia" ja presidendi "valimise" parimates traditsioonides: vargajõukude üldjuhataja valitakse "autoriteetide" istungil (сход), kuhu tulevad tuntud ja "lugupeetud" tegelased, kes esindavad oma organiseeritud kuritegevuse grupeeringuid (need oleksid nagu kriminaalide parteid) ja hääletavad kandidaadi poolt või vastu. Praeguse valitseja kaasosalisest kandidaat töötleb "autoriteete", lubades igale midagi, ühele tõrksale pannakse autosse pomm, teisele näidatakse hääle saamiseks talle kümmekond aastat külmas kohas tagavaid pabereid, kolmandale loovutatakse stripiklubi, neljandale 100 tuhat dollarit, viienda kohta tellitakse müüdavalt lehelt paljastused, veel üht neutraliseerivad jõukude palgal olevad "räpased mendid". Kõigile "saadikutele" kaetakse ühiskassast varastatud rahade kulul rikkalik peolaud (поляна) ja nad saavad tasuta tüdrukuid. Koosolekul lastakse eriti äge vastane sõelapõhjaks.
Kui Eestis räägitakse tõsimeeli mingisugustest lähenevatest presidendivalimistest, siis tulevad millegipärast meelde just need kaadrid. Et riigipea määratakse parteide tagatubades lehmakauplemise tulemusena, mille käigus raisatakse palju ühisraha, süüakse ja juuakse, lubatakse erinevatele huvigruppidele igasuguseid asju, jagatakse mõjuvõimu, näidatakse inimestele nakatunud raipekannikaid, rammitakse autoga vastikut matsirahvast ja viiakse kaenlas koju riiklikke kohvimasinaid.
Pole ime, et EV kodanikel tekib juba apaatia ja nad peidavad ennast selle seltskonna ja koroonaviiruse eest taludesse ning nii mõnigi lahkub riigist. Valitsusliit algatas lisaks seadusemuudatuse, mis lubab kohalike omavalitsuste volikogudesse kuuluda ka Europarlamendi liikmetel. See on munitsipaalvalimiste- ja võimu jätkuv naeruvääristamine ning ka keskuse (Brüsseli) käte, kõrvade ja silmade invasioon sinna, kus on veel eestlust ja tervet mõistust. Pole ka ime, et seadusemuudatuse algataja oli Yana Toom ja seda toetas ka reformierakond. "Koalitsiooninõukogus andsime rohelise tule otsida sellele ettepanekule toetust," kinnitas Postimehele Mailis Reps, kes on ikka veel riigikogu liige. Seoses sellega tekib vaid üks küsimus: aga mida arvab asjast riigikogu liige Igor Kravtšenko?
Poliitilise hundiratta tulemusena langes rahvuslik valitsus ja Eesti rahvalt võeti võimalus hääletada abielureferendumil. Ja nüüd näeme me naeratavat Jüri Ratast vastu võtmas igasuguseid absurdseid petitsioone, mis tulevad nagu oavarrest: alles andsid talle sotsid üle allkirjad "menstruatsioonist tingitud vaesuse vähendamiseks", ja juba rohelised ja LGBT suruvad talle pihku allkirjad nõudmisega muuta perekonnaseadus ja lubada homoabielud.
Paistab, et need allkirjad on Jüri Ratase silmis kaalukamad kui kogu rahva allkirjad referendumil. Kui rahvas peab seda meeles, siis ei ole sellel poliitikul küll tulevikku. Ainus viis pinnale jääda ongi ülalkirjeldatud "esindusdemokraatia" abil Kadriorgu pääsemine, nii et tuleb veel palju laristamist, sobinguid, noa selga löömist, alt hüppamist ja muud poliitkamasutrat parteide tagatubades. Ja naeratav peaminister Kaja Kallas sõidab linnas ratta seljas kahe ihukaitsjatega auto saatel.
Maa tuleb täita Kallastega.