Riiakad ja lärmakad feministid naeruvääriustavad Eesti naisi, kes on alati olnud ilusad, tasakaalukad, töökad ja väga head emad. Kõigepealt kompromiteerivad aktivistid auväärseid naisi omaenda lohaka olemusega, demonstreerides agressiivsust, harimatust ja vulgarismidega reostatud eesti keelt, kirjutab Ivan Makarov.
Retsitatiiv on tegelikult koht, kus ooperisolistil läheb meelest meloodia. Räpp on retsitatiiv, mis tekkib siis, kui polnud ei meloodiat, mida unustada, ega muusikalist kuulmist, et viisi pidada" – Ivanhoe
Lätist pärit Venemaa satiirik Mihhail Zadornov, kes oli paadunud antiamerikanist ja suurvene šovinist, aga siiski julges päris julmalt naeruvääristada ka Putinit, ei sallinud silmaotsaski oma juuri minetanud inimesi. Kui ta rääkis lavalt võõramaise massikultuuri ees lömitavatest isikutest, läks ta reeglina endast välja ja nii mõnigi kord keeras vindi üle.
Ükskord läks jutt tema kaasmaalastele, kes armastavad pruukida igasuguseid ingliskeelseid parasiitsõnu nagu „OK", ja Zadornov rääkis sellest, kuidas üks robustse vene keelega provintsiaal ütles temalt autogrammi võttes: „Wow!" Sa kuradi kurat – ärritus Zadornov umbes nii – algkool pooleli, küüned puhastamata, sead laudas söötmata, vildid jalas – ja äkki rjazani hääldusega „wau"! Selline orhidee solgiaugus!
Tegelikult tuli mulle paralleelselt meelde ka Anu Saagim riigitelevisioonis, kuid tema oli siiski patriootilisem, kasutades palju ka kodumaiseid väljendeid nagu „mine pekki!" ja „täitsa pekkis!" Tulid meelde ka paljud suurte suudega ja väikeste peadega saatejuhid ja hüsteeriliselt itsitavad suurte silikoonidega saatekülalised. Eesti, mis oli N. Liidu kõige läänelikum ja kõige rohkem raamatuid lugenud elanikega vabariik, muutubki oma äravoolutelekanalite, muu peavoolumeedia ja staarikestega mingiks orhideeks lääne maailma lehkavas multikultuurses tagahoovis. Me kaotame tohutu kiirusega oma kordumatust, lõhume traditsioone, tembeldame rahvuslikust sallimatuseks ja laulupidusid natsikokkutulekuteks.
Turism on alati olnud üks Eesti majanduslikke trumpe. Kui aga inimene tuleb siia tuhandete kilomeetrite kauguselt, siis tahaks ta näha midagi sellist, mida tema enda kandis ei ole. Kui ta aga näeb Tallinna vanalinnas ainult kirevaid maailmakeeltes poesilte ja viimseid normaalseid maju ümbritsevaid klaasist ja plekist karpe, kui eestlast tuleb seal tänavapildis tikutulega otsida, kui ameeriklasele pakutakse mingit hamburgerit ja Coca-colat, siis mis mõtet oli tal nii kaugele minna, kui kõik see tüütus avaneb tema enda koduaknast? Kui talle öeldakse, et inglise keeles kriiskav vulgaarne Jasmin on Eesti aasta naisartist, siis imestab ta – aga meil Queensis on ju sarnase taseme ja keelega lauljahakatisi igas teises hütis, ja igas kolmandas on ikka palju vingemaid?
Mis teeb siis teie paiga Eestiks? – küsib ta. Läänes toodetud autod, bussid, rongid, telefonid, hilbud? Jubedad raadiojaamad ja telekanalid, mis leierdavad seda, mis on meid läänes juba aastakümneid tagasi ära tüüdanud? Vulvamütsid, mida meil suure lombi taga on meile juba naelaga pähe löödud? Meile otsa kihutavad Bolti ratturid? Transgenderitega teatrilavastused? Geiparaadid ja propaganda? McDonalds ja Facebook? Lollid naised valitsuses? No kamoon, tahan oma raha tagasi!
Kui ta vaataks siinset „Eesti laulu" konkurssi, siis küsiks imestunult, et miks need toredad taidlejad laulavad eesti laule inglikseelse aktsendiga, aimamata seda, et nad tegelikult ei laulagi „kohalikus keeles"? Ja kui mõni Eurovisiooni regulaarselt jälgiv külaline näeks seal samuti Eurovisioonile pürgivat Ivo Linnat, siis oleks ta vähemalt tundnud äratundmisrõõmu. „Oo, very good, Buranovski deduška! Buranovski deduška himself! Eto harasho! But where are Buranovski babuški?"
Jaanuari lõpus toimus Eesti Muusikaauhinnad 2022 gala, kus pidulikult jagati autasusid Eesti „parimatele" muusikutele. Natalie Mets kirjutas seoses sellega EPLis loo „Sooline ebavõrdsus on muusikatööstuses probleem. Muusikaauhindade gala esinejad tõestavad seda." Autor küsis – miks oli nominentide hulgas „nii vähe naisi"? Mets on keskerakonna puudli SDE poolne Tallinna „öölinnapea", kes on saanud kuulsaks ajalehe looga „Kas sul tampooni on?" ja kes peab naiste menstruatsiooni riigiasjaks. Aga nii oligi, sest mõlemad riigi kõrgeimad ametid olid ju tol ajal kahe KK käes. Nii et viis punkti Metsale sellise poliitilise satiiri eest. Mitte et ma tema maitsest sillas oleksin.
See naiste päevade riigistamise teema on teatud mõttes eesti sotsiaaldemokraatia arengu mingi uus tipp, mis sattub paraku vastuollu ühe nende teise libasallivuse vaalaga ehk immigratsiooni toetamisega Aasiast ja Aafrikast. Küll see öösiti mühav mets sattub veel nende immigrantidega naiste päevade küsimuses jamadesse! Tõenäoliselt pole tal aimugi, et India ja veel mõnede sealsete riikide paljudel naistel on rangelt keelatud siseneda kööki ja puudutada teatud toiduaineid siis, kui nendel on päevad, sest seal usutakse, et nende kehad eristavad sel perioodil spetsiifilisi lõhnu ja isegi valguskiirgust, mille tõttu söök rikneb (vt siit).
Afganistanis, kust meie valitsus nii ootab kostilisi, usutakse, et menstruatsiooni ajal ei või naised puudutada arbuuse, meloneid ja sibulat, ei tohi istuda palja maa peal, pesta pesu, juua külma vett, süüa liha, riisi ja juurvilju. Nagu kinnitab UNICEF, isegi kõige lähedasemad pereliikmed ignoreerivad naisi kogu nende menstruaaltsükli kestel (vt siit).
Mõnes Nepali regioonis ei käi menstruaalsed naised külas, kuna seda peetakse lugupidamatuseks. Arvatakse, et naine võib sel ajal nakatada haigustesse nii inimesi kui loomi, nii et kord kuus saadetakse vaesuke kogu selleks ajaks eraldiseisvasse kuuri. Ugandas kohe pärast tüdruklapse esimest menstruatsiooni hakkavad tema vanemad otsima talle peigmeest. MTÜ „Let Them Help Themself" saadik Sison Ahabwe räägib, et sellised pulmad on sealkandis tavaline asi ja 11-13 aastased plikatirtsud peavad vastuvaidlematult alustama karmi suguelu talle määratud mittevalge keskealise mehega, mis on hapra organismi jaoks kurnav ja tappev. Vähe sellest: tüdrukud ei tohi menstruatsiooni kestel juua piima ja puudutada lehmi, kuna nad „võivad reostada jooki või kogunisti tappa looma". Ghanas aga antakse elu esimest menstruatsiooni üleelavale tüdrukule kõvaks keedetud muna, mille ta peab ühes tükis alla kugistama.
Nii et üheaegselt multikultit ja naiste päevade riigistamist taotlevatele SDE feministidele tuleb kaugemas perspektiivis seda kõike omavahel sobitama hakata. Ja pole midagi teha – vahel püüan end mõttelt, et saagu see keskerakond Tallinnas endale veel paar mandaati, sest siis on vähemalt „puhas kraam", ja juba päris ogaraks läinud öise eluviisiga sotsaktivistid kolivad tagasi oma erakonna pajukile. Neelaku seal kasvõi jaanalinnu mune.
Kui aga tulla tagasi meeste domineerimise juurde popmuusikas, siis küsigu poliitfeminist kõigepealt oma laulvatelt ja keksivatelt suguõdedelt, miks nad alati komplekteerivad oma saateansambleid peaaegu eranditult meestega. Natalie Mets tegelegu kõigepealt meeste ülemvõimuga oma koduerakonnas, kus habemikku Jevgeni Ossinovskit, kes polnud üldsegi Conchita Wurst, vahetas esimehe kohal välja samuti habemetüügastega Indrek Saar. Ja nüüd, kui sotside ees paistab reaalne perspektiiv saada enda esimeheks Riina Sikutit, oleks Metsa kurvastuseks jällegi tegemist äärmiselt maskuliinse valikuga: näitas ju Sikkut riigikogus oma meeskolleegidele meeste fallose sümbolit ehk keskmist näppu. Kes teab, äkki hoopis solidaarsuse märgiks? Et näete, ma olen ju teiesugune, teie ribist tehtud!
Kahjuks naeruvääristavad riiakad ja lärmakad feministid eesti naisi, kes on alati olnud ilusad, tasakaalukad, töökad ja väga head emad. Kõigepealt kompromiteerivad aktivistid auväärseid naisi omaenda lohaka olemusega, demonstreerides agressiivsust, harimatust ja vulgarismidega reostatud eesti keelt. Näiteks ilmus 23. jaanuaril Õhtulehes lugu „Eesti laulu röst: kuldne hetero-kett ajab saatejuht Sidni vihaseks".
Leht kirjutab, et „TV3 saate „Kõige parem kaaslane" saatejuht ja sisulooja Sidni Tomson" arvab, et „oleks kahetsusväärne, kui Eesti saadaks taas Eurovisionile keskealise valge mehe.Lugude muusikalise kvaliteedi kõrval on Sidni jaoks sama oluline – või veelgi tähtsam – esitaja sugu, nahavärv ja seksuaalsus."
No esiteks ei arva Tomson lisatud videosalvestuses tegelikult midagi, sest ta lihtsalt kiljub ja röögib ebameeldiva häälega, kasutades ohtralt „OK", „f..k" ja muid sarnaseid võõrsõnu. Kui TV3-l on tõesti selline „saatejuht", siis palju õnne neile, kes, nagu ka mina, seda kanalit ei vaata. Ma ei tea, mis „sisu" see naine loob ja kus, aga sellisest kohast läheks küll kaarega mööda. Miks meil näidatakse niivõrd primitiivseid ja emotsionaalselt ülesköetud rassiste, jääb arusaamatuks, sest meil on ju ka rafineeritumaid "keskealiste valgete meeste" vaenajaid. See, et Tomson teeb oma muusikavalikuid nahavärvi järgi, räägib sellest, et Õhtuleht propageerib rassismi kõige primitiivsemat, kolkalikku ja rumalamat haru. Kuidas see inimene üldse suudab omaenda valget nahka peeglist vaadata, et see teda öökima ei ajaks? Tehku endale blackface ette ja olgu õnnelik.
Ja kui esineda teemal, mis on sulle ju täiesti võõras, siis võiks oma võhiklikkust natukenegi siluda, tundes vähemalt huvi, mis asi see Eurovisiooni võistlus üldse on. Tegemist on ju laulude konkursiga, kus hinnatakse helilooja ja laulusõnade autori töö tulemust, aga mitte esinejat ennast, veel vähem tema sugu, nahavärvi ja seksuaalsust. Seal esitatakse mõnikord ka sügavama sisuga laule, vihjates genotsiidile, sõjale või mingi inimese isiklikule tragöödiale, mis puutub siia esitaja nahk ja seksuaalsus, idioodid?
Euroopa islamiseerumise valguses võiks silmas pidada, et moslemimeestel seda probleemi ei ole, et mõni ebaadekvaatne naisterahvas hakkaks neid äkki vaenama, kiruma ja nägusid tegema. Burka seda ei soodustagi. Ka võiks selline Sidni mõelda natuke sellele, et kui tema poolt põlatud valged mehed kaoksid, siis nende asemel tuleksid need, kes tal kaamera ees räusata küll ei lubaks.
Elame vabal maal, ja enne Maris Lauri ja Co poolt Stalini aegse koputamise reanimeerimist ja vaba sõna kriminaliseerimist võime veel rääkida kõigest, aga isegi praegu ei peaks muusikast nii tihti sõna võtma rahuldamata erotomaanidest rassistid. Sest mida rohkem sattud neid lugema ja kuulama, seda rohkem hakkad mõtlema, et „12 tooli" tegelaskuju Inimsööja Ellotška oli meie kaasaegsete feministidega võrreldes lausa intellektuaal.
„William Shakespear'i sõnavara moodustab uurijate arvestuse järgi 12 000 sõna. Inimsööjate suguharu mumbo-jumbo neegri sõnavara koosneb 300 sõnast. Ellotška Štšukina sai hõlpsasti läbi kolmekümne sõnaga… Ja Ellotška vaatas aukartusega Fima Sobaki poole. Mademoiselle Sobakil oli kultuurse neiu kuulsus: tema sõnavara koosnes ligi saja kaheksakümnest sõnast. Pealegi tundis ta ühte niisugust sõna, mis Ellotškale poleks isegi unes võinud meelde tulla. See oli noobel sõna: homoseksualism. Fima Sobak oli kahtlemata kultuurne tütarlaps."
Suured satiirikud ei teadnud siis, et hiljem tuvastavad Stanfordi ülikooli teadurid Shakspear'i teostes 31 534 erinevat sõna ja oletasid, et kirjaniku sõnavara lähenes kogunisti 70 000 sõnale. Aga see-eest nägid Ilf ja Petrov veel eelmise sajandi esimesel poolel ette Sidni Tomson-Štšukina ja Natalie Mets-Sobaki ilmumist 21. sajandi Eesti peavoolumeediasse. Kuid isegi suured kirjanikud ei osanud endale ette kujutadagi, et need personaažid hakkavad veel ka muusikakriitikuteks.
Kuigi, jah, „12 tooli" raamatus oli ju veel juttu ka ühest vanadekodu direktorist, kes vallandati hoolealuste vanamutikeste jõhkra kohtlemise eest ja määrati sümfooniaorkestri dirigendiks.