Kui Isamaasse lähetati seda erakonda seestpoolt lõhestama asunud jõude toetama hakanud äsjane peaprokurör Lavly Perling ja ta hakkas seal partei esimeest kritiseerima, peremehetsema ja võimu haarama, siis tekkis juba kindel muster: isamaad lõhestama tullakse kontrollkojast ja Isamaad lõhkuma tullakse prokuratuurist, täheldab Ivan Makarov.
„Istu tasa ja armasta, kuidas tahad" – Alla Pugatšova
Viimaste nädalate valdavalt ärevate ja kurvastavate uudiste jadas oli ka kaks Eesti jaoks lootustandvat sündmust: koroonaviiruse taandumine ja Lavly Perlingu kaotus. Täiesti erinevad asjad, aga mõlemad on seotud meie rahvast kaitsvate antikehadega.
Nagu teada, valiti Isamaa suurkogul erakonna esimeheks tagasi Helir-Valdor Seeder, keda toetas 784 hääletanut. Vastaskandidaat Lavly Perlingu poolt hääletas 367 Isamaa liiget. See, et Helir-Valdor Seeder juhib endiselt Eesti ajalooliselt tähtsat erakonda, on hea – mitte ainult seetõttu, et tegemist on targa poliitiku ja väärika konservatiiviga, vaid ka sellepärast, et ainus alternatiiv oli piinlik.
Kui suurriikide poliitilist diktatuuri kehtestada üritav Euroopa Liit lähetas eestlaste isamaad käsutama tundmatu eurokontrollkoja ametniku Kersti Kaljulaidi, kel polnud ette näidata mitte ühegi Eesti valija poolthäält, ja kohapeal löödigi kulpi ja kuuletuti, tuli see kuidagi tuttav ette: 19. juunil 1940. aastal saabus Tallinna Stalini eriesindaja Andrei Ždanov, kes asus juhtima Eesti Vabariigi likvideerimist. Kaasaegseski EL-is üritavad globalistliku keskuse sootud ja rahvusetud komissarid likvideerida rahvusriike, lähetades Eestisse nii lõputuid käske ja noomitusi kui ka füüsilistest isikutest mölakaid.
Kui Isamaasse lähetati seda erakonda seestpoolt lõhestama asunud jõude toetama hakanud äsjane peaprokurör Lavly Perling ja ta hakkas seal partei esimeest kritiseerima, peremehetsema ja võimu haarama, siis tekkis juba kindel muster: isamaad lõhestama tullakse kontrollkojast ja Isamaad lõhkuma tullakse prokuratuurist, mille abil sai laimatud (Marti Kuusik), kangutatud ja lõhutud EV seaduslik valitsus.
See, et kaks kolmandikku Isamaa liikmetest toetas konservatiivse erakonna konservatiivset juhti, annab lootust ka isamaale tervikuna, sest leidus piisavalt palju inimesi, kes ei nõustunud olukorraga, kui kusagilt saadetakse mingi järjekordne Vares-Barbarus, kes käratab „hände hoch!" ja kõik tõstavadki käed. Anekdootilise nimega „parempoolsed" (seltskonna nime järgi otsustades ei tea selle liikmed vahet vasaku ja parema käe vahel) said siiski oma kandidaadile päris palju hääli, nii et probleem on jätkuvalt olemas.
Võitlus Isamaa eest jätkub, sest tegelik siht ei olnud valimiskünnise äärele viidud opositsioonierakonna ülevõtmine liberals vulgaris poolt – Eestis on ju vaid kaks konservatiivset erakonda, ja kui üks nendest õnnestuks muuta reformi- ja provokatsioonierakondade väikseks vennaks, jääks siinne konservatiivne tiib monoparteiliseks, ehk EKRE pärusmaaks. Aga kuna kontrollkoja emissar „hate them" ja vasakliberaalne meedia üritab konservatiivset rahvaerakonda demoniseerida ja marginaliseerida päevast päeva hommikust õhtuni, on sihik seatud nõndapidi, et õnnestumise korral saaks demoniseerida ja marginaliseerida konservatiivsust Eestis kui sellist.
Kui heita kõrvale poliitika ja ka lihtsalt meie politikessidelt kompetentsi ja heade kommete asjatu ootus, ka siis ei muutuks meie pealiskihi tüütu pale karvavõrdki mõnusamaks. Ja kujutage nüüd ette – Kersti Kaljulaidi, Kaja Kallase, Kristiina Kallase, Žužu Izmailova, Mailis Repsi, Maris Lauri ja muude poliitamatsoonide kõrvale astub veel tagatipuks ka endine prokurör Perling, kõik nad kõnelevad jätkuvalt mingis täiesti väljakannatamatus kantseliidikeeles ning võitlevad imeliku seksi eest avalikes kohtades. See pole enam ei Eesti, Vene ega ükskõik kelle asi, pole poliitika ega riigivõim, see on mingi täielik feministeerium ja ballaadi „The House of the Rising Sun" kõik tekstiversioonid kokku.
See, mida üritas teha Isamaaga endine peaprokurör, on nahaalne ärandamise, ärastamise ja anastamise katse. Venemaal nimetatakse selliseid ettevõtete ja firmade hõivamisi terminiga „рейдерский захват", selliste asjade ajalugu kestab sajandeid – näiteks üritas Jean-Pierre de Batz XVIII sajandil legendaarse Compagnie des Indes Orientales reiderlikku hõivamist.
Suure algustähega Isamaa teemat lõpetades meenub lugu, kuidas Evelin Ilves soovis ootamatult Perlingu tulevast anastamisskeemi kasutades Eesti rohelisi juhtima hakata. Siis tundus see naeruväärne, aga pannes tähele seksuaalvähemuste aktivistiks muutunud hiilgava haridusega (õppis aastatel 2005–2008 Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakoolis geodeesia eriala, kuid ei lõpetanud) Züleyxa Izmailova viimaseid avaldusi julgen arvata, et Evelyn Ilves oleks roheliste juhina loogilisem ja loodusseadustest kinnipidavam, kuna suudles ikkagi meestega ja vabas õhus. Aga ei valitud ja lõppes kõik Vahur Kersna saate finaalis nähtud end uputama läinud armsa kangelanna (lovely Evelin) paljaste tuharate vaatepildiga. Nüüd on täpselt samas olukorras ka EV endine peaprokurör Lavly Perling, nii et hea kolleeg Vahur võib taas filmima hakata ja uue erisaate finaalis tabaks meid tõenäoliselt ikka täielik déjà vu. Sest meistri häid leide tasub meelde tuletada ja tekkib ka intellektuaalne võrdlusmoment.
Meil sisendatakse inimestele pidevalt, et süvariik on mingi müüt, vandenõuteooria, rahvuslaste väljamõeldis. Sellest rääkijaid Jüri Linaga eesotsas üritatakse samuti marginaliseerida ja naeruvääristada, nagu ka neid, kes mainivad massoonlust. Ometi on nii mõnigi Eesti mõjukas poliitik ja tegelane vabamüürlane, ehk tal on riigi ja rahva ees teatud saladusi ja oma organisatsiooni ees teatud kohustusi, kui salaseltsi koodeks on EV põhiseaduse suhtes ülemuslik. Nad korraldavad lõbureise nii „presidendi" kui ka ajakirjanike jaoks. Tegemist on avaliku saladusega, mille tegelikud eesmärgid ei ole sugugi avalikud. Aga see selleks.
Meie maksumaksjaid, kelle jaoks mõeldakse valitsuses praegu välja igasuguseid maksutõstmisi ja uusi obrokke, on surutud alandavasse olukorda, kus nad ei tea, miks kohvimasina varas määras täiesti arusaamatu funktsiooniga ametnikule seitsmetuhandelise palga; kus kodanikud ei tea, mida see ametnik üldse tegi aasta jooksul, miks lahkus omal soovil ja miks talle sellegipoolest maksti 14 000 eurot hüvitist. Ega saksa parunid ei andnudki sunnismaisetele matsidele aru, palju eestlaste verd maksid nad hurdakoerte, tõuhobuste, perverssete orgiate ja kuldehete eest. Praegused vaimsed ja füüsilised okupandid üritavad rakendada esimese homoöö õigust lausa meie laste suhtes. Pole vahet, kas peapankur paneb pihta 10 miljonit dollarit, sotsiaalminister kingib ebaseaduslikult ersatsseksiklubidele miljon eurot või noorte asjadega „tegelenud" ametnik kandib igakuiselt taskusse 7000 Euroopa rahatähte: rahalised kaod on tõsised, aga veel suurem kaotus on õigusriik. Sest kõik need tegelased on absoluutselt veendunud oma karistamatuses, ei saagi karistatud ja jätkavad riigist mahlade imemist nagu sel suvel meie maguskirsse ja ploomipuid mustade kärnadena katnud lehetäid, kellele ei mõju mitte ükski Eesti poodides saadav tõrjevahend, sest mõni aeg tagasi keelati meil kõik tõhusad täimürgid. Nii et meie lehetäisid ei võta mitte ükski seaduslik vahend ja meie süvariigi täisid ei võta mitte ükski seadus, mis karistab rangelt hoopis Volvo luksustõllaga sihilikult rammitud „väikest inimest", keda ootamas on lovely-prokuratuuri poolt üles seatud võllad.
Eesti meedia on muutunud aralt filtreerivaks: päeval, kui järjekordne somaallane tappis Saksamaal pussnoaga mitu valgenahalist möödujat, teatasid Eesti allikad mitme tunni vältel, et ründaja on „tundmatu". Kogu selle aja jooksul võis Venemaa meedias näha tumedanahalise mõrtsuka pilte ja lugeda, kust on ta pärit, kui vana jne. Ehk sõltumatu EV meedia on langenud Brežnevi-aegse Pravda, KTV ja ETV tasemele, kui selleks, et saada teada, mis tegelikult toimub, tuli vaadata Soome televisiooni ja kuulata Ameerika Häält. Praegu aga rollid vahetusid ja tuleb paljude sündmuste faktoloogiaga tutvumiseks lülituda ETV-lt ümber mõne Venemaa kanali peale, seda enam et Soome telekanaleid meil ei näidata, mida ei suutnud saavutada isegi kõik siinsed KGB segajatega mastid.
Kui meil teatati mõni päev tagasi sellest, et Hispaanias leiti kolmapäeval vanglast surnuna viirusetõrjetarkvara looja John McAfee pärast seda, kui kohus otsustas anda tema välja USA võimudele süüdistatuna maksudest kõrvalehoidmises, siis vaikiti targu maha, et mehe ja võimude vahel olid ikka väga tõsised maailmavaatelised lahkhelid. John McAfee ütleb oma videopöördumises:
„Süvariik (Deep State) – need on karjääritöötajad USA valitsuses, keda ei saa vallandada ei Kongress ega president. On olemas föderaalne sidekomisjon (Federal Communications Commission), luure keskagentuur, väärtpaberite ja börside komisjon, maksude komisjon – need inimesed kontrollivad kõike. Kas nad saavad vastu võtta ka seadusi? Selgemast selgem! Need on normatiivaktid. Kongressi valime meie, aga iga kongressi poolt vastuvõetava seaduse kohta on 20 normatiivakti, mis on vastu võetud föderaalagentuuride poolt, kes mõjutavad meie elu tunduvalt rohkem, kui kõik see, mida Kongress võib vastu võtta. Kas süvariik on olemas? Jah! Saame me vallandada neid inimesi? Ei! Ha-haa! See on väljatöötatud nõnda, et poliitilised erakonnad ja poliitilised huvid ei saaks mõjutada süvariiki. Inimesed, kas te mõistate meie olukorra košmaarsust? Ha-haa! Vabandan, aga see pole mingi saladus".
Mart Helme ja Riina Solmani ajal töötasin ma siseministeeriumis ja nende ministrite osalusega nõupidamistel viibisin küll Eesti riigis, ilma nendeta peetud koosolekul aga röökisid mu peale pöörase vihaga rahvusriigi vastased ametnikud ja ühel hommikul tööle tulles avastasin, et minu kabinetis askeldavad IT-mehed, kes teatasid, et sinna kolib kolleeg A, kuna kolleeg B kolib kolleeg A kabinetti. Kui ma küsisin, kuhu kolin mina, mulle vastati, et nad seda ei tea, ilmselt koju. Läksin siis ära ja sinna kabinetti oma jalga ei tõstnud. Minister väitis korduvalt, et ei teadnud sellest jamast midagi, ja kogu ministeeriumis ei leidunud kedagi, kes tunnistaks üles, et oli asjaga seotud. Ja seda asutuses, kus on sellised turvameetmed, et koiliblikaski saaks laserkiirega otse pygidium'isse.
Aga süvariik on ju videokaamerate jaoks nähtamatu. Ministrid läksid, ametnikud aga jäid. Needsamad, kes ei lubanud mul endal täiesti ametlike teadete tõlkeid laiali saata, pidasid kinni kümnest minu ettevalmistatud nii eesti- kui ka venekeelsest materjalist üheksa, isegi kui minister oli juba jõudnud neid heaks kiita ja nõudis nende avaldamist. Isegi venekeelseid tõlkeid kontrolliti, tõlkides neid tagasi eesti keelde Google-i abil (!) ja kurtes, et see on ju nii tülikas, kuna Google tõlgib halvasti. Midagi perverssemat pole ma kogenud isegi sügaval stagnaajal mitte. Venemaal öeldakse selle kohta „всё делать через ж.пу", mis muutub üllataval kombel praeguse Eesti valitsuse poliitika pealiiniks, kusjuures lühendatud sõna otseses mõttes.
Shlomo Dov Pinchas Lazar ütles: „Seksuaalvähemuste pidev tung demonstreerida avalikult oma eluviisi on teatud kompleksi ehk oma õiguses kahtlemise ilming, kogunisti alaväärsuskompleks – nad ei ole oma normaalsuses kindlad ja vajavad kangesti ühiskondlikku tunnistamist. Need härrad väidavad, et korraldavad paraadi selleks, et neid ümbritsevad inimesed saaksid nendest aru. Kuid oleks hea, kui nad kõigepealt õpiksid ise ära teiste inimeste tunnetest arusaamist, ja alles siis nõuaksid nendelt vastastikku mõistmist".
Ma ei soovita „sallivlastel" ennast ülalkirjutatu puhul emotsionaalselt üles kütta, sest tegemist on Itaaliast pärit Venemaa pearabiga.
Eesti valitsus ühines Ungari sisepoliitikat hukkamõistva avaldusega, ja seda ajal, kui Venemaa on niigi tõsiselt takistanud meie hõimuvellede koostööd VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi raames. Eestlased kohe kindlasti ei pea õigeks paljukannatanud sugulusrahvale madjaritele noa selga löömist seksuaalpartnereid ebatraditsioonilisel viisil rahuldavate isikute propagandaräuskamise nimel. Kui Hollandi peaminister Mark Rutte ütleb, et Ungaril pole LGBT-propaganda piiramise seaduse pärast enam kohta Euroopa Liidus, siis jääb mulje, nagu oleks homondus mingi EL-i põhiseaduse kontkava. Aga ei ole küll. Holland ise on üllataval kombel veel euroliidu liige, kuigi veel 2006. aastal moodustati seal „pedofiilide erakond" Partij voor Naastenliefde, Vrijheid en Diversiteit (PNVD), mille liikmed üritasid registreerida seda poliitilise parteina ja osaleda sama aasta novembris parlamendivalimistel, kuid ei saanud kokku vajalikke toetusallkirju. Kusjuures Haagi kohus lükkas tagasi pedofiiliaga võitleva Soelaas fondi hagi nõudmisega keelata pedofiilide toetajate ühendus. Kõrge kohus viitas sellele, et igal kodanikul on õigus luua talle meelepärane erakond ja las siis valijad ise otsustavad.
Eestis oli aga Prantsuse lütseumi õpetajale Helmet Pikkelile antud õigus ahistada seksuaalselt aastakümnete vältel temast sõltuvaid koolilapsi. EPL-i andmetel ulatuvad prantsuse keele õpetaja nilbused juba 2006. aastasse: „Pea 20-aastase õpetajakarjääri jooksul olid Pikkelile omased seksuaalse alatooniga sõnumid, kommentaarid ja intiimsuhted. Kooli õpilased ja vilistlased imestavad – kuidas laskis kool nii kaua õpetajal edasi töötada, kui tema kalduvus kooli noorte neidudega liiga lähedaselt suhelda oli koolimajas avalik saladus?" Seda, miks ei peatatud perverti, peaks küsima kõigepealt lütseumi 25 aastat juhtinud ja avalikkuse jaoks kehastanud keskerakondlaselt Lauri Leesilt, kes nii armastas moraliseerida televiisoris ja muus meedias, aga koolis oli siis ainsana kurt ja pime. Kui Eestis vähegi hoolitakse meie lastest, siis see Pikkel läheb vanglasse, kus võib endale võtta hüüdnimeks Getulio. Tegelikult oleks tema õige koht mõnes Venemaa kinnipidamisasutuses koos kogu Prantsuse lütseumi kaasosalistest koosneva pedagoogilise kollektiiviga, sest Vene vanglas erikoheldakse lapsepilastajaid kaasvangide poolt veel õiglasemalt, kui vägistajaid. Kui ta aga käituks nõndaviisi Tšetšeenias, siis ei jõuaks pärast esimest toimekat koolipäeva tšeburekkigi ära süüa. Aga on täielik mõistatus, mis toimub meie Eesti lastevanematega, kes lubasid perverdil kõik need aastad mõlema jala abil mööda tänavaid kulgeda. Vous êtes un pervert sournois, monsieur.
Aga Holland kui paljude perverssuste kaitseala ja kasvulava on tuntud oma Punaste laternate kvartali poolest ja ka ajalooliselt on sealkandis sündinud palju ebanormaalseid algatusi: näiteks 20. augustil 1672. aastal hollandlased tapsid ja sõid ära Mark Rutte ühe eelkäija, peaminister Johan de Witti. Rahvas oli tollal viidud võimude poolt metslaste olekuni, mida tahetakse praegu teha juba kogu ühinenud Euroopa rahvastega, terroriseerides neid metsikute tavade ja julmade kommetega immigrantide invasiooniga ja kuulutades „uueks normaalsuseks" seda, mis inimesi sajandite vältel öökima ajas ja mida mõistavad hukka nii kristlaste pühakiri kui ka teisedki religioonid. Kes annab garantii, et homme ei kuulutata Hollandis uusnormaalsuseks ka kannibale, sest nemadki on ajalooline vähemus ja nendelgi on tunded ja õigused? Kuigi ei ole täpselt teada, kui paljud hollandlased sõid oma peaministrit, sest mässulisi oli palju ja kõigile kindlasti ei jagunud.
Selles laastus on kuri kõhetu valitsusjuht vähem ohustatud, aga miks peaks see meid lohutama.