Selle asemel, et kärpida oluliselt rahva heaolu seisukohalt täiesti kasutu ja Eesti sisekliimat solkiva presidendiinstitutsiooni väljaminekuid, masendatakse pandeemiast ja koondamistest niigi vaevatud rahvast veelgi rohkem presidendi määramise ümber toimuva kirbutsirkusega, kirjutab Ivan Makarov Objektiivi kolumnis.
„Inimene on harjunud küsima iseendalt: kes ma olen? Teadlane, ameeriklane, autojuht, juut, immigrant… Aga peaks eneselt hoopis pidevalt küsima: ega ma pask ole?" – kirjanik Jossif Brodski, Nobeli preemia laureaat
Omal ajal asusid bolševikud hävitama intelligentsi, ohvitserkonda ja töökamat maarahvast. Erilise vihaga surmati vaimulikke, kes olid kuulutatud petisteks ja parasiitideks: neid armastati uputada ja tollal ühes Musta mere lahes töötanud tuukrid läksid hulluks: pealtnägijate sõnul seisid põhjas kümned vaimulikud, suured kivid jalgade külge seotud ja käed pinna poole sirutatud ning iga lainega lehvitasid nad käsi elavate poole. 2004. aasta märtsis otsisid Rostovi tuukrid eesotsas kogenud sukelduja Vladimir Gritsihiniga 10 päeva jooksul Abhaasias munkadega pargast, mille uputas 1920. aastatel NKVD: pardal oli 150 munka, kes suundusid Suhhumist Novorossiiski. Tragöödia toimus Novõi Afoni lähedal ja otsinguid teostati Novoafonski kloostri juhtide tellimusel.
Loomulikult toimusid massimõrvad Vladimir Lenini teadmisel, kelle üks lemmikkäske oli „maha lasta" (kõrahtades „расстрелять, расстрелять, расстрелять!"). Kuid pooldades vaimulikkonna füüsilist hävitamist, ei kiitnud ta heaks usklike tunnete ülearust solvamist, mis meelestas õigeusklikke nõukogude võimu vastu ja segas genotsiidi tõrgeteta teostamist. 23. veebruaril 1919. aastal kirjutas ta: „Proletaarne diktatuur peab järjepidevalt teostama töölismasside faktilist vabastamist religioossetest eelarvamustest, saavutades seda propaganda ja masside teadlikkuse tõstmise abil, samas aga vältides hoolikalt elanikkonna religioosse osa tunnete igasugust solvamist ja usulise fanatismi kinnistamist".
1921. aasta aprillis kirjutas Lenin Molotovile seoses lehtedes avaldatud partei keskkomitee 1. maile pühendatud ringkirjaga: „Seal on öeldud: paljastada religiooni luiskamist või midagi säärast. Nii ei tohi. See on taktitundetu. Justnimelt lihavõttepühade puhul tuleb soovitada muud: mitte paljastada valet, vaid ilmtingimata vältida religiooni igasugust solvamist".
Mitte et ma oleksin Lenini ideede pooldaja, aga ülaltoodud tsitaatide mõte on ju ratsionaalne: kui usuvastane propaganda muutub inimeste tunnete lihtlabaseks solvamiseks, toob see kaasa oodatuga võrreldes vastupidise tulemuse ja lõhestab ühiskonda.
Kui Lenini ja NKVD punastes ateistiviisudes Andrus Kivirähk kirjutas 28. mai EPL-is, et „igal kaplanil on võimalik õppida ümber psühholoogiks ja omandada aus amet", siis on tegemist primitiivse bolševistliku solvanguga. Nii ei kõlbaks öelda ka Annika Laatsi kohta, kuigi Kivirähk seda ei teekski, kuna tema kui Eesti ühiskonna vasakukäelise lõhestaja liitlane on igasugune teine lõhestaja, olgu ta kasvõi kümme korda kaplan või oma tegevust kiriku ja Eesti kristlaste ärapõlgamisega alustanud Kadrioru euroametnik. „Ausa ameti" omandamist võib ju soovitada igale teiselegi „mittetootvat tööd" teostavale Eesti elanikule, ka kirjamehele.
Kivirähk armastab vasakliberaalselt lörtsida Oskar Lutsu raamatukangelasi ja seega peaks ju ometi mäletama episoodi kolleeg Lestaga, kui too pakub oma raamatut ühele auväärsele raamatukaupmehele müügiks ja vanahärra vastab: „Nagu näha, ei taha ega taha te hakata ausal viisil leiba teenima. Noh, mida hiljem te oma eksitusest aru saate – seda pahem teile. Aga ärge kunagi lootke, et te mind oma nõusse jõuate meelitada. Mina ei läinud mitte selle tarvis auga halliks, et enne surma kõiksugu logelejatega asju ajada. Ei! Niikaua kui mina siin ruumis olen, olgu see ruum p u h a s; pärast mind tehtagu siin või valeraha – selle eest ei vastuta enam mina. Nüüd aga olge nii lahke, noormees, ja pange see poodiuks väljastpoolt kinni; v ä l j a s t p o o l t." Lesta pääses veel kergelt, sest tema väga vanast mehest kolleeg sai raamatukaupmehe Võmmuri käest honorari asemel pähe suure sinise muhu.
Kujutage nüüd ette, et nende väärikate, kuigi mõnevõrra vägivaldsete Eesti raamatukaupmeeste ausasse majja ilmub Andrus Kivirähk ja üritab nendele sokutada oma lasteraamatut „Kaka ja kevad". Tagajärjed võiksid olla traagilised, kuid seda kindlasti mitte Eesti kirjanduse jaoks…
25. mail ilmus kinoveeb.delfi portaalis lugu pealkirjaga „Kaka ja Kevad jõuab kinodesse! Mait Malmsten Kakale hääle andmisest: tulemus on minu meelest täitsa kobe". Ega kohe ei saagi aru, mis asi oli siis kobe, missuguse jõupingutuse tulemust silmas peeti, sest räägiti ju kaka kontekstis. Aga nägu kõlab tuttavalt ja kui selline asi jõuab kinosaali, ei tahaks seal koroonast nullimata haistmismeelega küll olla. Nagu kirjutas selle uudise kohta üks vene Delfi kommentaator, „lõppude lõpuks hakkasid meie kineastid ausateks inimesteks: filmivad p..ka ja nimetavad tulemust selle õige nimega: p.sk".
Mõned meie rahvaasemikud aga valmistuvad andma oma hääled KK-le. Ajal, kui Eesti valitsus üritab koalitsiooni kuuluvate riigikoguliikmete toel hoida raha kokku Eesti kultuuri ja Eesti laste kulul, ei minda kallale ei rahvaasemike endi hüvede ega seitsmetuhandelise palgaga ullalaa-ametnike kaaviaripurkide kallale. Ja selle asemel, et kärpida oluliselt rahva heaolu seisukohalt täiesti kasutu ja Eesti sisekliimat solkiva presidendiinstitutsiooni väljaminekuid – saata palgata puhkusele aastas miljoneid raiskava presidendikantselei kohvijoojad ja piirata kõige vastutusrikkamal hetkel lonkama ja komistama hakanud IT-riigi saavutusi reklaamiva Kersti Kaljulaidi ülikalleid reise – masendatakse pandeemiast ja koondamistest niigi vaevatud rahvast veelgi rohkem presidendi määramise ümber toimuva kirbutsirkusega.
Paistab, et Siim Kallas näeks hea meelega ühendatud peapresiministri ametikohal oma tütart – miks siis mitte ühendada need kaks ametit veel ka kolmanda ehk Eesti Panga presidendi omaga, sest seal on ju lausa vinged peretraditsioonid? Mõttetu kahesajaliste provokatsioonipartei sooviks äsja Viru maakohtult võimsa kõrvakiilu saanud Kaljulaidi jätkamist ja keskerakond eelistaks pagendada Kadriorgu Jüri Ratast. On kõlanud arvamus, et mitte kõik keskerakondlased ei taha seda, sest juba praegugi peataolekus korruptsioonipartei jääks ju siis ka otseses mõttes peata, kuid kätt südamele pannes ütlen, et EV määratav presidendiametnik võiks vabalt jätkata ka mõne erakonna juhina, kuna K. Kaljulaid on ju nende aastate jooksul näidanud erinevate erakondade suhtes nii parteifiiliat kui ka parteifoobiat, upitanud oma tillukest mandaati ületades tagasi võimule reformierakonna.
Seega elame me juba aastaid poliitiliselt angažeeritud ja konkreetset erakonda toetavat presidendiametnikku ülal pidades, nii et kui Ratas jääks presidendiametis olles veel ka oma erakonna eesotsa, ei oleks see ebaeetilisem, kui Brüsselis tööga alakoormatud eurosaadikute invasioon kohalikesse omavalitsustesse lisaks seal juba munitsipaalelu edendavatele Toompeal igavlevatele riigikogu liikmetele.
Meie võimurid meenutavad selles osas väikest vastikut Beni Gaborit „Muumiast", kes selleks, et Imhotep teda ellu jätaks, näitas talle järjest erinevaid ususümboleid (mandaate) ja palvetas eri jumalatele eri keeltes, esitledes ennast budisti, moslemi, juudina jne. On meeles, kuidas kunagine rahandusministeeriumi kantsler Aare Järvan, kelle sissetulek oli peaaegu kaks korda suurem, kui teistel kantsleritel, kes samuti said mitte just vähe, oli lisaks kümmekonna suurettevõtte nõukogu liige ja tõenäoliselt liikus Tallinnas nagu superman, sirutades ette rusika, tulejutt taga, et jõuda ikka igale koosolekule.
Tegelikult ei ole ju rahva inimväärse elu seisukohalt eriti suurt vahet, kes saab tema poolt mittevalitud uueks reisivaks presidendiametnikuks – kas selleks jääb EL-i poolt siia lähetatud kontrollkoja ametnik või Venemaa võimuparteiga lepingulistes suhetes kestvalt olev poliitik. Kunagi esines erapooletu sotsioloog Andrus Saar ühes telereklaamis, kus ütles, et kui vahet pole, milleks maksta rohkem? Wakayama prefektuuri Kinokava linna Kishi rongijaama ülemaks määrati 2007. aasta jaanuaris kass nimega Tama (29.04.1999 – 22.06.2015), sest jaam oli kahjumis ja jaamaametnikud tuli koondada. Tama ülesandeks oli saabuvate reisijate tervitamine ja tänu temale kerkis rongiga sõitjate arv 17 protsendi võrra, kassi populaarsus tõi sisse 1,1 miljardit jeeni lisaraha. Tamal oli oma pisike kassitualetiga kontor ja ta täitis oma esindusfunktsioone vaid kassitoidu eest. Ja nüüd tasuks küsida – milleks meilgi maksta rohkem?
Viis aastat tagasi oleksime me äärepealt saanud endale presidendiks Mailis Repsi, keda vedasid valimiskogus alt keskerakondlased ise, mille taga seisis väidetavasti Edgar Savisaar. Nüüd aga hakkab ministeeriumi kohvimasina endale koju valinud poliitik valima meie jaoks presidenti, abiks roolijoodikud, inimeste allaajajad jne. Miks kohvimasina varas saab määrata meile presidenti, aga näiteks aus kirjanik Mihkel Mutt ei saa?
Jääb ainult nõustuda vene Delfis 26. mail oma arvamust avaldanud keskerakonna veterani Max Kauriga, kes loodab, et rahvas saab tulevikus ise valida endale presidendi. Aga Kaur on ilmselt ka hea huumorisoonega inimene, sest pakub teiseks presidendikandidaadiks „puhevil kompromissialti Jüri Ratase" kõrvale veel ka „meie raudset Edgarit, meie Roosevelti!" Kaur väidab, et „Edgar tõstaks oma fundamentaalsusega presidendiameti autoriteeti. Ta on Venemaa presidendist Vladimir Putinist veidi vanem, kuid praegusest USA presidendist Joe Bidenist ja endisest presidendist Donald Trumpist tunduvalt noorem."
No mida kosta – lisaksin, et mainitud kolmel presidendil pole ka sellist trumpi, nagu korruptsioonikohtule esitatud neeruarsti tõend. Ja Roosevelti, kes sai 39-aastaselt lastehalvatuse, ei näinud avalikkus vaatamata haigusele kunagi ratastoolis ja ameeriklased ei olnud tema puudest teadlikudki ning avalikku korjandust bioonilise jala soetamiseks ei korraldatud.
Aga see, et seekord ei peeta vajalikuks rahvale teatada isegi võimalike presidendikandidaatide nimesid, nagu oleks meie parlamendierakondade näol tegemist mingi vabamüürlaste salaühingutega, räägib selget keelt: siinsed võimu külge klammerdunud poliitikud lähevad aina ülbemaks ja varsti ei saa sellise käitumise vastu ka protestida, riskimata oma karjääri, vara ja vabadusega.
Kui (sõna)vabadust ja demokraatiat piirata kavatsevaid jultunud tegelasi lähiajal ei peatata, astub Eesti aina kindlamalt Venemaa ja Valgevene jälgedes. Mitte küll presidendi üldrahvalike valimiste osas, mis on mõlemas ülalmainitud slaavi riigis normiks. Parlamentaarsest Soomest rääkimata.