Meie sallivusbolševikud deklareerivad päevast päeva, kuidas nad võitlevad püha õiguse eest röökida igale meist kõrva sellest, mismoodi nad teineteist rahuldavad. Järgmine kord jätku nad oma LGBT lipp kontorisse ja laskugu ühele põlvele, et paluda andeks kasvõi peredelt, kust nad ise pärit on, ja ka valdavalt enamuselt seksuaalvähemuste esindajatelt, kes on head, ausad ja rahumeelsed inimesed, kuid kelle nimel provotseerib tüli käputäis agressiivseid aktiviste, kes ise elavad seda paremini, mida sügavamad on lõhed meie ühiskonnas, kirjutab Ivan Makarov.
Eesti meedia muutub iga päevaga aina labasemaks, kusjuures pole vahet, kas tegemist ongi loomult kõmumeedia või siis staatuselt riigimeediaga. Mõni aega tagasi sattusin ETV-s jalgpalli EM-i ülekandele, kus vahepeal tehti lülitus stuudiosse ning arutelu juhtinud Aet Süvari hakkas midagi kohmakalt rääkima – vaevustes sündiv konarlik jutt käis vist kohtunike aeglasest tegutsemisest ja naiselik telestaar ütles ärritunult, „et mida nad seal munevad". Järjekordne provintsiaalide ämber, soliidse telekanali koosseisulisele naissaatejuhile ei sobi eestlaste kombel aeglases arukas arutelus kasutada selliseid kujundeid. Mõjus labaselt.
Vilja Kiisler intervjueeris hiljuti Delfis ekspeaminister Taavi Rõivast ja esimene küsimus kõlas samuti kolkalikult: „Teil ei ole sokke jalas?! Ma eeldasin, et täna on roosad sokid, aga ei midagi?" Pole midagi parata – kui inimene on ebaintelligentne, siis kauaks. Ja selliste asjade „eeldamine" – et endisest valitsusjuhist saatekülalisel on jalas roosad sokid – on siis nüüd mingi poliitajakirjaniku jaoks uusnormaalne fetišistlik fantaasia. Jah, Rõivas on ise tuntud naisteahistaja, kuid kas (nais)ajakirjanikul sobib laskuda häiritud seksuaalsusega külalise tasemele?
Ja muidugi see Rõivase vapustav vastus: „2014 oli see Eesti meediale tohutult kuum uudis, kui ma vahetasin mustad sokid mõnikord värviliste vastu." Jne. Ma ei tea, kui „tohutu" oli see „kuum uudis" 7 aastat tagasi, kuna see läks minust kui tollal väga aktiivsest ajakirjanikust küll mööda – võib-olla sellepärast, et kõmuväljaannete päris allakäinud rubriikide ja autorite „uudised" jätan ma paraku vahele. Loodetavasti ei arenda uusi ajakirjanduslikke ideid lausa õhust püüdev Vilja Kiisler seda oma leidu ja ei lähe üle külaliste sokkide teistelegi võimalikele omadustele. Ta on niigi peaaegu nagu meie ajakirjanduse Meie Mees, kes on muidu täitsa kõva bänd, kuid lörtsis ära ajaloolise Mašina Vremeni laulu „Поворот", tehes sellest „Rekkamehe argipäeva" sõnadega „…lõhnab nailonsokk, silma all on kott, ja krampis lõualott, tuuleklaasil sopp" jne. See Aivar Riisalu laulujoru võiks nüüd saada Vilja Kiisleri intervjuude tunnusmeloodiaks, kuigi vaevalt et Andrei Makarevitš selle üle õnnelik oleks. Aga me temale ei ütle.
Kiisleri-Rõivase loo pealkiri on aga kogu sellest ee-kollakasroosast sokigarniirist olulisem – eestlastele sisendatakse kogu aeg mõtet sellest, et Eesti ajakirjanduse ja popmuusika lagastamise kõrvalt võib ka meie presidendiinstitutsiooni lörtsimine kesta veel ühe viisaastaku. „Taavi Rõivas: Kersti Kaljulaid võiks ametis jätkata" on vasakliberaalse peavoolumeedia kandidaadi promomine. Mis sest, et Eesti ajaloo kõige saamatuma peaministri abil – lihtsalt vaid pealkirju lugevatele inimestele taotakse pähe mõte, et see Eesti rahva lõhestamine EL-i kontrollkojast lähetatud ametniku abil on niivõrd õige asi, et võib veel jätkudagi, kuna lõhe võiks olla veelgi sügavam.
Kuid keda peaks huvitama reformierakonna allakäiku sümboliseeriva partei ülevõtmise hetkeks samuti halli tegelase arvamus? Taavi Rõivas on häbistanud Eestit, riigikogu juhatust, iseennast ja oma toredat naist Luisat siis, kui üritas Malaisias haledat seksuaalset vägivalda võõra naisterahva vastu külmkappide vahel. Ja nüüd soovitab naiseahistaja ÜRO peasekretäri naiste, laste ja noorukite tervise ja heaolu teemade eestkõnelejat presidendiks. Kas me üldse saame olla kindlad selles, et tema jutt Kersti Kaljulaidist on ikka platooniline ja et ta ei näe seda naist oma vaimusilmas kahe külmkapi vahel? Sellise kleepuvate kätega isiku arvamus Eesti lipu kohatusest riigikogu valges saalis ja ka presidendimääramisest ausat seksuaalhälveteta inimest või väljaannet ei peaks huvitama.
Aga nüüd tulebki nii välja, et meil arutavad võimalikke presidendikandidaate valdavalt naisteahistajad: Õhtuleheski ilmus 9. juulil lugu „Igor Mang ennustab, kes saab Eesti presidendiks: „Riigi valitseja tähekaart on saatus kogu rahvale!"" Kuna meil salatsetakse võimalike presidendikandidaatide nimedega, siis selgeltnägija kaasamine protsessi on isegi loogiline jätk, kuid kümned tähehabemiku peale ahistamist kaevanud naised ei ole siiski parim argument tema politoloogitsemise levitamiseks. Lisaks võiks Eesti tähistaeva all elav Igor Mang siiski teada, et isegi kui Maa on lame ja Tallinna keskerakondliku valitsuse hüvanguks maksumaksja raha eest väestatud kivide juures ei lase nähtamatu jõud koertel jalga tõsta, siis EV president ei ole siiski õnneks ei „riigi valitseja" ega „saatus kogu rahvale". Lehti lugeda Mang ju ikka oskab.
Patsifistist Sinihabeme õnneks ei toimu praegune verbaalne sekkumine presidendikampaaniasse Venemaal, sest presidentide liivakasti trügimine võib seal lõppeda kurvalt: Mangi intellektuaalne teisik, Sahha ehk Jakuutia vabariigis elav Aleksandr Gabõšev alustas Vladimir Putini kukutamise nimel enam kui 8000 km pikkust teekonda, et jõuda Moskvasse, kus ta pidi sooritama rituaali Putini Kremlist minemaajamiseks. Mees sattus lõpuks hullumajja, kus nüüd ootab kannatamatult oma Eesti võitluskaaslasi nende pendlite, horoskoopide ja liberaalsete bulvarilehtedega.
Pole mingi ime, et Eesti meedia läheb oma valikutes nii rõvedaks, kui iga jumala päev ilmub seal bõliinasid sisuliselt sellest, kui võluv ja vaimselt viljastav on mehe jaoks teine mees tagantvaates ja kui suur inimõigus see on meile kõigile. Soliidsedki väljaanded tulistavad pahaaimamatut lugejat internetis omaenda nilbete rubriikide linkide ja reklaamidega – kes kelle endise eksi mulluse partneri venna nõbuga seksis ja mitu korda. Enamasti on juttu inimestest, kelle looming on hale, saavutused olematud ja välimus kurnatud, miks siis peaks nende intiimelu olema midagi enamat ja pakkuma teistele huvi?
Meie sallivusbolševikud deklareerivad päevast päeva, kuidas nad võitlevad püha õiguse eest röökida igale meist kõrva sellest, mismoodi nad teineteist rahuldavad. See teema pole ammu enam atraktiivne, ja siis minnakse tänavale paraadile, et vaadake ja teadke kõik – just nii me seda teeme. Ka sellest ei tehta enam eriti välja, ja siis minnakse meie ministeeriumides aastakümnete vältel istumisest roheliste nägudega süvaametnike lahkel loal ja rahva rahalisel toel inimeste laste kallale, koolidesse ja lasteaedadesse.
Minnakse ka konservatiivide rahvakoosolekule provotseerima, ja kui mõnel viskabki kopsu üle maksa, pannakse vahejuhtum peavoolumeedia suurte kellade külge: ai-ai, me oleme LGBT-st ja meilt võeti ära lipp teie lastelt varastatud vikerkaarega…
Muide, New Yorgis lõppes „uhkuse kuu" sellega, et Washington Square Park'is peksti läbi 65-aastane tänavakaupmees, kes keeldus asendamast USA riigilippu LGBT lipuga. Seal toimus geiparaad ja hääd seksuaalvähemused möödusid hot-dogidega kaubelnud Egiptusest pärit pensionärist immigrandist Nader Hassaneenist. Tema juurde astus tumedanahaline naine ja rebis tema kärult maha väikse USA lipu, nõudes, et ta paneks asemele LGBT oma. Nagu kirjutas New York Post, Hassaneen keeldus, talle pritsiti teravat kastet silmadesse, löödi pea lõhki ja kogu jõuk tuli vanurile kallale. „Ma mõtlesin, et jooksen verest tühjaks ja suren," ütles Nader Hassanin New York Post'ile, mis oli ka ainus selle linna leht, kes teatas juhtumist. Tänavakaupmehe päästis raevunud seksuaalvähemuste käest politsei, pidas kinni kaheksa ründajat ja saatis kannatanu haiglasse. Kuid järelpärimistele politsei ei vastanud ja vaikis juhtumi maha.
Eestis vaikitakse sellised vahejuhtumid maha kas täielikult – või siis ei mainita seda, et tegemist on LGBT esindajate kuritegudega, nagu ka viimse võimaluseni ei teatata, kes olid juba jälle tänavatel inimesi tapnud mehed ja mida nad sealjuures karjusid. 6. juuli teatas Aktuaalne Kaamera sellest, et Saksamaal mõistis Münsteri kohus neli meest pikaks ajaks vangi laste korduva seksuaalse väärkohtlemise eest. Lapsed kuuri vangistanud ja seal nad uimastanud meestele määrati kümne- kuni 14-aastased vangistused. Lisaks mõistis kohus viieks aastaks vangi peamise kahtlusaluse ema, kes oli väärkohtlemisest teadlik ja viis meestele hommikusööki. Salvestatud videomaterjali vaatab politsei veel läbi ning on juba tuvastanud veel 50 kahtlusalust, kellest 30 on kinni peetud.
Miski selles kella üheksase AK uudises hakkas häirima – jäi selline mulje, et miskit on maha vaikitud. Hakkasin otsima internetist, mis lapsi siis meeste poolt vägistati, ja lõpuks leidsin: tegemist oli poeglastega. Vaadake, kui jutt käib seksuaalvähemuste poolt sooritatud kuritegudest, siis LGBT lipuga targu ei vehita ja üritatakse uudistes kinni mätsida tõsiasja, et lapsi vägistanud võrgustik koosnes siis gei-pedofiilidest, kelle tegusid uurinud politseinikud vajasid pärast materjalidega tutvumist tõsist psühholoogilist abi ja ravi. Et Münsteris sai 6. juulil 14 aastat vabadusekaotust vägistaja Adrian Fogel. Et tema 5 aastat saanud ema oli lasteaiakasvataja ja vägistamised toimusid tema teadmisel tema suvilamajas, kus kõlas lakkamatu Eesti lastelegi tuttav nokunäitamise laul. Veel kolm süüdimõistetud meest said 10 kuni 12 aastat vabadusekaotust, kõiki peetakse elu lõpuni kinni eriasutuses. Nad aastaid postitasid internetis lastevägistamiste videosid. Võõrasisa vedas aastaid oma kasupoega mööda Saksamaad ja lasi teistel meestel teda vägistada. Kõigepealt saadi teada, et vägistati kolme poissi – viie-, seitsme- ja kümneaastast.
Nagu AK, varjas kohtuotsusest rääkides kannatanud laste sugu ka DW ja veel mitmed euroallikad, mis näib sihilik. Halenaljakas on see, et vägistajate suhtes mainitakse, et tegemist on meestega, aga vägistatud laste suhtes ei mainita, et tegemist on poistega. Ja miks ei võiks meie LGBT-organisatsioonid selliseid asju avalikult hukka mõista? Nagu teada, ei mõista moslemite kogukonnad ja organisatsioonid ning nende liidrid Euroopas reeglina hukka islamiäärmuslaste roimasid – pussitamisi, autodega rahva sekka kihutamisi, plahvatusi, süütamisi ja peade lõikamist. Ja LGBT poolt pole nagu kuulda mingisugustki Münsteri geipedofiilide-vägistajate võrgustiku hukkamõistu.
Äkki nad lihtsalt ei tulnud ise selle peale, et võiks ja tulekski distantseeruda? Järgmine kord, minnes traditsioonilise perekonna ja laste auks ja kaitseks korraldatud rahvakoosolekule, jätku LGBT lipp oma kontorisse ja laskugu ühele põlvele. Et paluda andeks kasvõi peredelt, kust nad ise pärit on, ja ka valdavalt enamuselt seksuaalvähemuste esindajatelt, kes on head, ausad ja rahumeelsed inimesed, nagu meie kõik, kuid kelle nimel võtab raha vastu ja lärmab ning provotseerib tüli käputäis agressiivseid aktiviste, kes ise elavad seda paremini, mida sügavamad on lõhed meie ühiskonnas.
Et see raha neile kurku jääks siis, kui on jälle vaja suud pruukida nendele omasel moel.