Yana Toom müüb venelastele oma bõliinat eesti keele peatsest väljasuremisest ja eestlaste russofoobiast juba aastakümneid ja nüüd hakkas müüma veel ka bõliinat eestlaste homofoobiast. Kuna aga venelased on selles küsimuses enamasti padukonservatiivsed, siis Toomi ootamatu pöördumine LGBT teema poole näitab, et „vene" häältega arvestab ta nüüd tunduvalt vähem, kirjutab Ivan Makarov.
„Kui te tõsiselt tahate valmistada oma vanematele pettumust, aga homoseksualism ei ole teile südamelähedane, hakake tegelema kunstiga." –Kurt Vonnegut
Eesti poliitilises elus on tunda tõelist stalinlik-brežnevistlikku Suure Juhi ümardamist. Mao tsitaadiraamatu laadset äppi pole siinmail veel kasutusele võetud, aga sellised pealkirjad, nagu „Garri Raagmaa: presidendil on tuline õigus…" tekitavad mõnes juba magusat nostalgiat. Presidendil võib küll ka õigus olla, aga miks siis ilmtingimata „tuline"? Teadusmehe suust kõlab see epiteet kuidagi liiga kirglikult ja selle võiks jätta poeetidele ja õukondlikele ajakirjanikele. Või veel parem minevikku, kus taolised truualamlikud avaldused olid osa etiketist: „Teil on tuline õigus, seltsimees Stalin – tundeliselt lausus Beria – ilma Teie toetuseta ja tarkade juhtnöörideta ei suudaks me saavutada niivõrd vapustavaid tulemusi pommi väljatöötamises."
Vladimir Võssotski lõi sügaval stagnaajal laulu Aafrikast, kus üks kaelkirjak himustas antiloopi, kõik teised asukad olid tuliselt vastu, kuid äkki üks vana papagoi karjus võsast: „Kaelkirjak on suur ja näeb teistest kaugemale!" Kaelkirjak karjus, et tal on kama sellest, et antiloobil on sarved: „Meie faunas on täna kõik võrdsed!" Ja noored läksid elama pühvlite juurde. Kõik lõppes sellega, et kaelkirjakute tütar läks omakorda pühvlile mehele. Pikakaelalised ema ja isa poetasid jõuetuid krokodillipisaraid, kuid nad ju ise tühistasid seaduse. Lõppes laul moraaliga: jah, kaelkirjakul polnud küll õigus, kuid süüdi pole mitte tema, vaid see, kes hüüdis võsast: „Kaelkirjak on suur ja teab, mis teeb!" Elaks Võssotski praegu Soomes, läheks kohe põgenike solvamise eest kohtu alla, aga see selleks.
Presidendi esinemistega, mida sügavamõtteliselt analüüsib, tsiteerib ja kiidab takka kogu lojaalne meedia, on selline lugu, et K. Kaljulaid loeb oma ettekavatsetuid ametniku epistleid ette rahva poolt demokraatlikul teel valitud inimestele, kes on lisaks võimelised tunde vastama loogika, faktide ja numbrite toel ning paberi abita kõige keerulisematele ja lõksuga oponentide küsimustele. Riigipea heitlik natuur aga tingib tema ebajärjepidevat käitumist: ta kaitseb sallivust – ja väidab samas, et ise vihkab oponente; ta mõistab hukka naistevastast vägivalda – ja palkab EV suurjuubeliks tuntud naisepeksjat; ta sõidab Eesti diplomaatiale ootamatult kohtuma Vladimir Putiniga ja kutsub teda Tartusse – ja nüüd väidab, et Venemaa aeg hakkab otsa saama.
See viimane mõttevälgatus kutsus Vene saatkonnas esile vihase reageeringu, loomulikult muutsid nad oma 16. septembri avalduses asja farsiks, meenutades tatari-mongoli iket, Napoleoni sõjaretke ja „1945. aasta aprillis maa-aluses punkris oma otsa leidnud marutõbist füürerit" ning kogunisti Barack Obamat, paraku unustades sealjuures mainida Putini hiljutist hitti „polovetsid ja petšeneegid", kes kõik ei suutnud Venemaad murda, kuid põhiküsimus oli püstitatud õigesti: „Palju aastaid kestmist siis lubab meie riigile eesti riigipea?" Venemaa poliitikat tulebki kritiseerida, kuid Kaljulaidi vastutustundetu, võhiklik ja tarbetu passaaž hiigelnaabri peatselt lõppeva eksistentsi teemal lihtsalt kruvis üles lisapingeid ja andis Kremlile võimaluse vastata Mark Twaini vaimus: „Kuuldused minu surmast on tugevasti liialdatud." Pole halba heata – nüüd me vähemalt teame, mida tegelikult mõtles Kersti Kaljulaid, õigustades oma Kremlis käimist väitega, et tahab olla laua taga, aga mitte menüüs. Ju ta siis mõtles Venemaa ärasaatmise peielauda.
Aga õlest hargiga karu nurka surumise tagajärjed on käes: Eesti suursaadik on ühel teisel ettekäändel kutsutud välja Venemaa välisministeeriumisse ja gei-skandaalide raugastunud kangelane Vladimir Žirinovski röökis nagu pöörane 17. septembril RTR-i otse-eetris: paisata väed Berliinile, alustada pealetungi Kiievile! Sergei Lavrovi asemele määrata Võšinski tüüpi mees, et lääneriigid väriseksid, kui ta siseneb ruumi! Taguda Hruštšovi kombel kingaga vastu lauda! Riigiduuma asespiiker ja ENPA Venemaa delegatsiooni juht Pjotr Tolstoi, kes soovitas venelastel ravida ennast keelatud välismaa ravimite asemel tammekoorega, pidas pakutud sõjalist lahendust mõistlikuks ja välisministeeriumi esindaja Maria Zahharova täpsustas, et kogu russofoobias ja sanktsioonides on süüdi Balti riigid… Eesti venesilmne televaatajaskond kuulas seda eesti operaatorite lahkel vahendusel ja pani kõrva taha.
Lähenevad valimised sunnivad poliitikuid pöörduma tagasi tavapäraste eelmängude juurde. Kuid kui sa uusi poose juurde ei õpi, siis isegi haugi mäluga valija võib tüdineda rutiinsest valimiskamasuutrast ja söödaks pakutavatest afrodisiaakidest.
Läheneva presidendimääramise protseduur ei sunni pingutamagi, sest EV kodanikud seal sõna sekka öelda ei saa, seega mis nende poolehoid või vastasseis ka maksab – mitte rohkem, kui tolle „üleaedse sitika" tere. Kui K. Kaljulaid arvab, et Valgevenes toimuvaid valimisi ei saa pidada vabadeks ja õiglasteks, siis on tal õigus, kuid mitte tuline, sest võrreldes tema enda kitsas ringis määramisega EV etteotsa olid Valgevene presidendivalimised lausa demokraatia bakhanaal.
Praegu tegelevad presidendiameti eeljagamisega nii need, kes on ikka olnud tema määramise poolt, kui ka need, kes on lubanud eesti rahvale tagastada temale õiguse ise valida oma riigipea, mis on olemas isegi valgevenelastel. Kuid näib, et selleks, et eestlased saaksid oma seadusliku õiguse tagasi, peaksid nad tulema tänavatele, nagu tehti seda Valgevenes. Aga seda ei juhtu, ja ei avitaks ka uus laulev revolutsioon, sest isegi nõukogude võim ja Vene sõjavägi taandusid laulva rahva eest, aga meie patriitsid näivad olevat veelgi suuremad puugid ja õigustuski nendel juba olemas: me ei tohi natside meele järgi olla.
Ja tegelasi, kes võrdlesid laulu- ja tantsupidusid natsikokkutulekutega, kogunisti autasustatakse ja võõrustatakse „presidendivastuvõttudel", kuhu tulevad alandlikus hanereas ka solgiga pidevalt üle kallatava rahva poolt valitud riigimehed, nõretavad frakid seljas, et tšillida seal koos mõne karvase seljaga bikiinides meediaklouniga, saada mõisnikult järjekordne eurokõrvakiil ja siis paistes näoga hüüda: „Halleluuja! Väga õige! Absoluutselt õiglane! Andke veel!" Venelastel on selliste masohhistide kohta üks veidi piiripealne ütlus: „kuse talle silmakesta, tema kiidab – Looja neste!"
Vahel on tunne, et paljudel meie poliitikutel ja meediategelastel puudub igasugune kujutlusvõime. Jäädes murelikuks seetõttu, et Maximas töötaval Ljudal ei ole tõesti erilisi väljavaateid saada EV presidendiks, ei tulnud nad selle peale, et Venemaa kaubandusvõrgu „Народная 7Я семьЯ" kassapidajal Katjal on omakorda võrreldes Maxima Ljudaga 140 korda väiksem võimalus saada omaendagi riigi presidendiks, kuna sealkandis on sadu kordi rohkem poode ja samavõrra rohkem elanikke, ligikaudu 140 miljonit, ametikoht on aga üks. Ja selle ameti on 20 aastat tagasi hõivanud KGB töötaja, kes läks nüüd uuele lõputule ringile.
Roosiaed andis sinna kogunenud alamatele siiski valikuvõimaluse: traditsioonilisele „vene kaardile" lisandus seelikus „mis ta sugu nüüd oligi". Ja mõni nägigi seal oma uut võimalust. „On erakordselt rõve, kui täiskasvanud inimesi vaevab uudishimu selle kohta, kuidas naaber seksib," – hüüatas nüüd lõpuks EPL-is ka eurosaadik Yana Toom, kes vaevalt et ise usub, et lasteaiakasvandikud ja nende vanemad on niivõrd „erakordselt rõvedad", et ise tellivad „uudishimust" õpikuid selle kohta, kuidas keegi teine seksib, ja kutsuvad maimikutele külla haigeid nokutšastuškasid hingestatult esitavaid tädisid. Meie riik lausa rahastab ühendusi, kelle põhitegevus seisnebki oma seksimisviisist ülejäänud ühiskonnale otse kõrva karjumises ja vulvamütsidega praidide korraldamises ning just nende inimeste solvamises ja sildistamises, keda absoluutselt ei huvita omasooiharate intiimelu detailid ja vembud. Toomi primitiivse vassimise kohta on olemas hea venekeelne ütlus „сваливать с больной головы на здоровую" (omistada haige kolba luulud tervele peale ehk veeretada süüdlase süü süütule inimesele). Seda väljendit on kasutanud näiteks ka Mihhail Saltõkov-Štšedrin. Isegi tema, „Ühe linna ajaloo" autor oleks rabatud, kui linnapargi vaimselt terveid külastajaid oleks süüdistatud selles, nagu tunneksid nad erakordset huvi selle vastu, mida näitab neile võsast aina pealetükkivamalt väljakargav liputaja.
Aga Yana Toom on alati olnud kahe käega kõige selle poolt, mis lõhestab eesti ühiskonda ja nõrgestab Eestit, sest see on ju putinliku Venemaa meiesuunalise välispoliitika kohustuslik element. Kuna lõputu hala „pealesurutava" eesti keele ja hallide passide ümber on paljusid ära tüüdanud ja see kiil on juba taotud nii sügavale sini-must-valge riigikännu sisse, et selle pead on sirbist lahutatud kuvaldaga aina raskem tabada, siis vähemusseksi teema on ikka veel kuum, kui sellest kiireloomuliselt huvitus isegi konservatiivsel teel saadud viie lapse ema.
Vaevalt et Toom hakkaks samamoodi ründama traditsioonilise orientatsiooniga inimesi Venemaal, kus homopropaganda eest on ette nähtud karistus ja isegi Madonnat üritati sel eesmärgil kutsuda kostjana ühte Neevalinna kohtusse, aga paraku ei õnnestunud talle kohtukutset kätte toimetada. Geipropaganda eest laste seas võib Venemaal saada kuni 1 miljon rubla trahvi. Jääme huviga ootama Yana Toomi kirglikku LGBT kaitsmist Kremli teleööbiku Vladimir Solovjovi saates või järjekordsel sõpruskohtumisel Bashar al-Assadiga.
Toom ilmselt tunnetab, et eesti rahvuskonservatiividesse ootamatult leebelt suhtuma hakanud siinsed venelased teda ennast endisel määral enam ei aktsepteeri, sest nad ei saanudki aru, mida nimelt on ta nende heaks nii pika aja kestel ära teinud, seepärast tuleks tal poliitikas jätkamiseks klammerduda venelaste kõrvalt veel ka mõne teise mõjuka vähemuse külge.
Toomi olemus on see, et ta võitleb ühtse ja rahuliku eesti ühiskonna vastu, kus tal tema proletaarse leksikoni ja riiakusega oleks tunduvalt raskem pinnal püsida. Kui inimene ei ole umbkeelne, siis ei ole ta tihtipeale ka putinist. Kui ta aga ei ole ei umbkeelne ega putinist, miks peaks ta hääletama Toomi poolt? Eesti keelt valdavat inimest ei huvita ju võitlus eesti keele vastu, mida ta niikuinii juba oskab, ega eesti riigi vastu, mille eluga on ta keeleoskajana palju paremini kursis ja kus tal on ilmselgelt palju parem elada, kui Venemaal. Ta saab suurepäraselt aru, et eesti perekonnanimega Toom, nagu ka Kõlvart, Korb, Ossinovski jpt, tegi karjääri tänu eesti keelele ja see oskus annab talle ülisuure eelise nende ees, kes riigikeelt ei oska või suudab öelda ainult klassikaks saanud „ei kommentaari". Iga eesti keele ära õppinud inimene on Toomi jaoks uus nägijaks saanud potentsiaalne konkurent ja ka järjekordne auk tema hõreneva valijas- ja kuulajaskonna ridades, kes ei vaja enam temapoolset tõlkimist ja tõlgitu tõlgendamist. Ja kuigi Toom armastab kasutada sõna "venelased", koondades selle alla kõik mitte-eestlased, venelased ise näevad "vene elanikkonna" üldpilti vägagi diferentseeritult ja saavad aru, et Toom meenutab teatud mõttes Brighton Beach'il elavat tegelast vene kultusfilmist „Vend 2", kes esitleb ennast Kuibõševina, müüb Moskvast Ameerikasse tulnud Danilale korraliku raha eest katkise autoromu, vaatab poisile seejärel ausalt silma ja hääldamata "r" tähte lausub solvunult: "Kuulge, noormees! Meie, venelased, ei peta teineteist!"
Toom müüb venelastele oma bõliinat eesti keele peatsest väljasuremisest ja eestlaste russofoobiast juba aastakümneid ja nüüd hakkas müüma veel ka bõliinat eestlaste homofoobiast. Kuna aga venelased on selles küsimuses enamasti padukonservatiivsed, paljud lausa homofoobid, sest just selline on nende päritolumaa ametlik poliitika, ja vene telekanaleid nad põhiliselt jälgivadki, siis Toomi ootamatu pöördumine LGBT teema poole näitab, et „vene" häältega arvestab ta nüüd tunduvalt vähem. Ta ei kõiguta mitte üksnes koalitsiooni, mis püsib ka tema enda vahetuskaubana antud toetusel, vaid ta lõhub veel ka „kahe keeletiivaga" keskerakonda ennast. Siinjuures täpsustan igaks juhuks, et „keeletiib" pole ei organ ega termin.
Mihhail Stalnuhhin hoiatas veel 28. märtsil 2016. aastal väljaandes kjpanorama.eu keskerakonna sellelaadse lõhestamise eest: „Kui riigikogu liige Martin Repinski teeb massiteabevahendites ettepaneku kergete narkootikumide legaliseerimisest, mis ei meeldi meie valijale, siis on selge, et me vajame parteisiseseid debatte. Kui keskerakonna kandidaat Europarlamendi valimistel Oudekki Loone reklaamib ennast seksuaalvähemuste lipu all (mis ilmselgelt ei ole meie valijale meeltmööda) – on aeg viia läbi parteisisesed debatid… Keskerakond ei tohi muutuda russofoobseks ühenduseks, mis on sõbralik narkootikumide ja soosiv Euroopas moes oleva homoseksuaalsuse ülistamise suhtes. See saab olema erakonna lõpp."
Aga tollal ei aimanudki Stalnuhhin, et areenile kerkib võimsalt veel ka sotsiaalminister Tanel Kiik, kes annab ka venekeelsete maksumaksjate raha nende armumängudele, keda venelased pehmelt öeldes ei salli. Keskerakonnast on küll lahkunud Peeter Rebane, kel ei õnnestunud panna parteikaaslased tantsima oma pilli järgi kooseluseaduse küsimuses, ja ka noori poisse soosiv Priit Toobal, kuid paistab, et parteil jätkub veel sellelaadset püssirohtu salves.
Nii asuski peamine „venelaste õiguste eest seisja" järsku kaitsma nähtust, mida tema eelmised nendes küsimustes konservatiivsed sundkaitsealused lausa jälestavad. Kui lõheneks keskerakond, siis langeks ka eestlastele lootuse andnud parempoolne koalitsioon. Kui see juhtuks, siis oleks oma loomult konservatiivne eestlus saanud loendamatuid lilla spießrutenlaufen hoope – eesti keele edasine allasurumine, rahvuskultuuri naeruvääristamine, perekonna institutsiooni lõhkumine, lausrõvetsemine kooli ja lasteaia „õppeprogrammides", laste ametlik muutmine seksuaalobjektideks, patoloogiline merkelism ehk immigratsiooni pähe serveeritav globaalne invasioon, võõraste seaduste ja keeltega enklaavid ning eriti julma ja mõttetu kuritegevuse vohamine. Rahvusriik hääbub, sest juba praegu roogib osa poliitikutele pähe istunud ametnikkonnast seda mõistet välja dokumentidest ja programmidest, kõrvaldades sealt ühtlasi ka uue põlvkonna sootunnused.
Mingil hetkel on niigi vaikse loomuga eestlaskond nii allasurutud, et ei hakkagi suurt vastu, kui ikka veel võimul olev Vladimir Putin hakkab teostama õigusjärgsust vastavalt tema poolt hiljuti tehtud „ajaloolistele avastustele". Sest meil pole siis enam seda, mille eest oli mõtet seista, ja on palju sellist, mida ei tahaks nähagi. Ja kui valida kahe vältimatu okupatsiooni vahel, siis nii mõnigi võib arvata, et tulgu juba pigem venelased, kellega siin on aastakümneid õpitud kõrvuti elama, need samuti juudikristliku kultuuri esindajad, kes vähemalt ei lõika päid, ei põlga ka nendele endile omast heledat nahavärvi ja ei õpeta õigeusklikena lasteaialastele suguorganite näitamist ja soomuutmist.
Selleks aga, et me ei peaks seisma taolise sundvaliku ees, tuleks selg sirgu ajada ja teha õigeid valikuid. Ja mitte ainult valimistel.