Lible plantaatoripiitsaga kesapõllul! Me oleme sooritanud kollektiivse kuriteo! Meie praegustest vasakaktivistidest neoviktorkingissepad ja uusmartrauad tõttavad aga terve rahva karistusaktsioonides lilledega tänavatele, „rassistidest, ksenofoobidest ja natsidest" rahvuskaaslaste nimekirjad näpus, samamoodi nagu nende eellasedki, kommenteerib Ivan Makarov.
Eestlaste enese- ja turvatundele antakse Eesti meedia poolt pidevalt hoope: siinset rahvast süüdistatakse iga jumala päev rassismis ja muudes pahedes, kuigi väidetavaid sallimatuse ohvreid pole ette näidata.
Kui sellega tegelevad agressiivsed aktivistid, kelle „arvamused" on reeglina nende rühmajuhtide poolt ülespuhutud kollektiivse hüsteeria tulem, siis on see arusaadav: kui nad väljendaksid mittekollektiivset seisukohta, siis oleksid nad välja heidetud virtuaalsõprade hulgast ja ei saaks enam osaleda lärmakates avalikes rituaalides. Pealekauba ei avaldataks seda nende ketserlust vasakliberaalses meedias, soliidsematel väljaannetel on aga teatud nõudmised kvaliteedi suhtes – arvamuslool ei tohiks puududa arvamusloo tunnused, seisukoht peab olema argumenteeritud ja ei tohiks seisneda solvangutes ning olla väljendatud ebaesteetiliselt ja ebaviisakalt.
Näiteks pealkiri „Estonia on küll lõbus maja, aga mitte lõbumaja! Tissikatsumise taunimine pole veel kastreerimine" – kas pole irooniline, et selle autoriks on „sotside Tallinna piirkonna juhatuse liige, kunstikriitik Karin Paulus". Mulle näib, et rahvusooperit külastav kriitik ei kasutaks sellist kõneviisi ka eraelus, meediast rääkimata. Tegemist oleks nagu avaliku trükisõna täieliku allakäiguga. Kui Arne Mikku nimetatakse klouniks ja irvitatakse teistegi kuulsate estoonlaste üle, siis on see kriitikpoliitiku kohta pehmelt öeldes algeline.
Eestlasi on nende enda meedias laimatud, solvatud ja alandatud tõenäoliselt rohkem ja hullemini, kui kogu üüratus putinimeelses meedias. Kasvõi sel põhjusel, et Kremli meedial on väga palju vaenlasi, kellega arveid õiendada – sisevaenlased, lähinaabrid, Jaapan, Euroopa riigid, USA, terve läänemaailm.
Eesti vasakliberaalsel meedial paistab olevat aga üks põhiline vaenlane – eestlased, seega saab keskenduda ühele sihtmärgile. Litsid ja natsid, vargad ja rassistid – mida kõike ei ole me lugenud viimase aja pealkirjades. Lugejad on niivõrd tuimaks tümitatud, et õigupoolest ei reageerigi.
Sellest võib ka aru saada: mullegi ei lähe eriti korda Sandra Jõgeva arvamus „Rassism on Eestis tavaline, aga keegi enam ei märka seda", sest olen saanud head huumorivaktsiini. 2000. aasta vene kultuskomöödias „DMB" on episood, kus üks Vene kroonus teeniv tegelane küsib ajateenija käest udusele põllule vaadates: „Kas näed suslikut? Ei? Ka mina ei näe. Aga ta on olemas…" Küsija polegi Sandra Jõgeva, vaid alkohoolikust, narkarist ja toksikomaanist laorott Gera Liberman.
Fraas „а он есть" on nüüd laialt käibel kui uus rahvatarkus ja Vene „memepedia" annab sellele järgmise selgituse: „Sageli kasutatakse seda meemi iroonilises võtmes, kui jutt käib sellest, mis eksisteerib ainult paberil või kellegi peas." Ehk näiteks eestlaste rassismist.
Sandra Jõgeva ei ole kindlasti kasutanud samu asju, mille mõjul usub Liberman nähtamatusse suslikusse, aga tema vankumatu usk rassismi, „mida keegi ei märka", pärineb tema sõnul ajast, kui ta tema enda sõnul läks algklasside õpilasena vanaisa talu pööningule ja leidis seal oma teismelise isa kokku köidetud Stalini-aegseid „Säde"- nimelisi noortelehti.
Võib-olla ehmus väikelaps pimedal pööningul või on see stalinistliku ajakirjanduse mõju, aga see selleks. Kui aga näiteks Andrus Kivirähk, kes on Eesti kirjanduse suurnimi, avaldab sõnad „kas Eestis on rassismi? Kahtlemata", siis need on juba märgatavama kaaluga: Lible plantaatoripiitsaga kesapõllul! Meie süü on kirjaniku väite kohaselt väljaspool kahtlust. Oleme sooritanud kuritöö, millele peaks ju järgnema karistus.
Kes aga suudaks karistada tervet rahvast? Seda oleks võimeline tegema vaid mingi piisavalt võimsa poliitilise, majandusliku ja sõjalise masinaga agressiivne võõrriik. Läti ja Soome langevad kohe ära, nagu ka kõik teised Euroopa riigid, välja arvatud siin juba peremehitsenud suur naaber. Meie praegustest vasakaktivistidest neoviktorkingissepad ja uusmartrauad tõttaksid nagu nende eellasedki lilledega tänavatele, „rassistidest, ksenofoobidest ja natsidest" rahvuskaaslaste nimekirjad näpus. Selge see, et Andrus Kivirähk oleks väljapaistva eesti kirjanikuna mitte nelgiga tänaval, vaid ühes sellises nimekirjas ja seejärel mugavusteta raudteevagunis.
Keegi kindlasti nimetab ülalöeldut paranoiaks. Aga see ei oleks siiski allakirjutanu paranoia: eestlasi ja nende rahvusriiki materdavate vasakaktivistide põhitribüün EPL avaldas 5. juunil 2020 intervjuu „Vene politoloogi hoiatus: Kreml valmistab Balti riikide vastu ette hübriidrünnakut. Venemaa soovib nende vastu avaldada üheaegset survet, et nad lahkuksid NATOst". Sama lugu ilmus päev varem vene Delfis pealkirjaga „Politoloog: sel aastal plaanib Venemaa Balti riikide hõivamise stsenaariumi, mis on analoogne Krimmi hõivamise omaga". Nagu ikka, said venelased lugeda seda lugu tasuta, eestlased aga raha eest. Nii et Putini väed hõivavad Eestit loetud tundidega ja blokeerivad siin viibivaid NATO üksusi.
Nagu öeldakse eestikeelse variandi alguses, „Valeri Solovei on hetkel ilmselt üks Venemaa tuntumaid politolooge, sest teised kõik on Venemaalt lahkunud, vaikima sunnitud või tegelevad mitte nii teravate teemadega. Soloveid ümbritseb Kremli võimukoridoride siseinfot valdava inimese oreool, kes teab teistest rohkem ja kelle prognoosid sageli täituvad."
Siinkohal tasuks küll tsiteerida Aleksei Kungurovi blogis 17. detsembril 2019 avaldatud artiklit: „Konstateerigem matemaatilise halastamatusega: Solovei poolt koostatud konkreetsete sündmuste prognoosid täituvad umbes 1% juhtudest."
Kungurov tuletab meelde, et Solovei on lubanud Venemaal massirahutusi 2019. aasta sügiseks, siis jälle 2020. aasta kevadeks, mis kõik ei täitunud, ja ennustas 2014. aasta juulis intervjuus väljaandele „Russkij monitor", et valitsev režiim Venemaal peab vastu veel 3 kuni 5 aastat.
Ennetähtaegsed presidendivalimised, eriolukorra kehtestamine, lääneriikide kehtestatud sanktsioonide tühistamine, Ukraina tagastamine Kremli orbiiti, Telegram'i sulgemine – kõik need prognoosid ei pidanud paika. 2016. aasta septembris ennustas Valeri Solovei, et Putin ei lähe 2018. aastal valimistele, nimetades tema võimalikuks järeltulijaks Putini endist turvameest Aleksandr Djuminit.
„Solovei fenomenist võib rääkida eranditult masside psühhopatoloogia seisukohalt, mitte aga poliitika või sotsiaalse ning ajaloolise analüüsi raames. Rahvas neelab alla kogu selle „analüütilise" räbu lihtsalt sellepärast, et massiauditooriumil on selline nõudlus," kirjutab Aleksei Kungurov.
Kui keegi küsib, kes ta üldse selline on, siis Kungurov on Tjumenist pärit opositsionäär ja blogija, poliittehnoloog ja kirjanik (raamatud „Salaprotokollid, ehk Kes võltsis MRP pakti"; „Kiievi Venemaad polnud olemas, ehk mida varjavad ajaloolased"; „Vertikaal. Kuidas töötab Putini süsteem"; „Kui ma oleksin Stalin" jpt), kellele kohus määras 2016. aastal kaks aastat ja kuus kuud vabadusekaotust paragrahvi järgi „Terrorismi õigustamine" internetis avaldatud artikli eest „Keda tegelikult pommitavad Süürias Putini pistrikud?". Samal aastal tunnistati ta inimõiguste keskuse „Memorial" poolt poliitvangiks. Pärast vanglast vabanemist 2018. aastal tahtis Kungurov lahkuda Venemaalt. Hiljuti sai ta kohtult 15 päeva aresti „vaenuõhutamise" eest, põhjuseks tema internetis avaldatud postitus „Kas on lubatav pidada vene rahvast pasaks?"
Märkimisväärne on ka portaali Stopfake.org poolt täpselt aasta tagasi avaldatud Igor Jakovenko ülevaade „Ettevaatust: Solovei!", kus räägitakse temast kui kameeleonist „koopastalinistist", kes oli alles mõni aasta tagasi ühes meediapaadis Zjuganovi ja Duginiga, minnes seejärel kommunistide ja šovinistide leerist üle Kremli provokaatoritest pseudoliberaalide poole ja kelle prognoosid ei lähe üldse täide. Igor Jakovenko ise on ajakirjanik ja pedagoog, endine Venemaa ajakirjanike liidu sekretär ja endine riigiduuma saadik, ajakirjanike ametiühingu „Ajakirjanduslik solidaarsus" esimees.
Hirmupendliga Soloveid intervjueerinud Taavi Minnik on tõsine eesti ajaloolane ja ajakirjanik. See on sama, kui Lauri Vahtre intervjueeriks Ilona Kaldret.
Kuid meile pakutakse kahtlaseid tegelasi idapiiri tagant ekspertide pähe ka tõsisemates olukordades, kui seda on lugu EPLis: 2019. aasta 10. detsembril, rahvusvahelise inimõiguste päeval, toimus Inimõiguste Instituudi suur konverents „Väärtused ja huvid paralleelmaailmades". Nimekate poliitikute (president Kersti Kaljulaid tuli seal näiteks välja ideega kinkida osa Hiiumaa territooriumist Tuvalu saareriigi rahvale) ja tunnustatud ekspertide kõrval esines seal telesilla vahendusel ka nüüdseks lahkunud Moskva Patriarhaadi endine kõrge ametnik Vsevolod Chaplin, kes sai kuulsaks oma avaldustega, mille kohaselt on hädavajalik tappa täppisrakettidega poliitemigrante nende maade territooriumil, kuhu nad on pagenud, ja tuleb luua eriüksused, mis teostaksid hukkamisi teistes riikides.
Chaplin väitis, et sellised poliitmõrvad mahuvad tõelise kristluse raamidesse, kiitis Trotski tapjat Mercaderi, kutsus üles teostama poliitilisi repressioone, väites, et riik, rahvas ja pühad reliikviad on inimesest tähtsamad, et humanism on saatana ideoloogia, et käsk "ära tapa" kehtib ainult kitsas õigeusklike ringis. Mees õigustas massihävitusrelva kasutamist sellega, et massimõrvad on sanktsioneeritud piibli poolt.
Kui selliste vaadete poolest kuulus tegelane osales Eesti aasta tähtsaimas inimõiguslaste ürituses, ja mitte eksponaadi rollis, siis feik-politoloogid meie feikidest elatuvas meedias on muidugi köömes.
Eesti lugejatele avaldatakse praegu enneolematut psühholoogilist survet nii omaenda rahva laimajate lugude kui ka imporditud hirmutavate libaprognooside abil. Omi me enam-vähem tunneme, aga kui meile pakutakse järjekordse meelelahutajast välispolitoloogi umbluud tõe pähe või esitletakse inimsööjat inimõiguslasena, kasutagem Google otsingut ja uurigem, kellega on tegemist.
See peaks olema toimetajate töö, kuid selline „vangatamine" toob ilmselt rohkem klikke. Kogemused on näidanud: „selgeltnägijatel" on kergem pääseda Eesti telekanalite saadetesse. Ja mitte ainult tuleproovi.