Jah, Kallas on mõjukas. Näiteks suutis ta teha nii, et Marko Mihkelsoni lastefotograafi talent oli vaka all mitu aastat ja mõjutatud politsei, lastekaitse ja kohus lõid pretsedendi. Samas ta pole mõjukas, sest ei suutnud samuti mõjukate aastatabeli figuranti Mihkelsoni mõjutada nii, et too läheks ise vaikselt erru ja ei häbistaks erakonda ega riiki, leiab Ivan Makarov Objektiivi artiklis.
Ühiskondliku arvamuse mõjutamine on üks üsna igav tegevus: mida rumalam vale, seda suurem on usk sellesse; mida rohkem ilmselget valet korratakse, seda väiksem on võimalus, et tõde pääseb mõjule. Peavoolumeedia töömesilased lasevad tülpinud näoga nätsumulle suust välja, mullid lõhkevad, inimesed on kleepuvat plöga täis, publik ahhetab, mullitajad itsitavad.
Kuid vahel on vaja kogu seda bubblegum'i toestada millegi teaduspärasega. Siis astuvad lavale igasugused punapolitoloogid ja lillasotsioloogid, igatsorti saartsvettikud ja pettaikivirähad, kes viitavad mingisugustele kahtlaste fondide poolt tellitud uuringutele ja küsitlustele. Meie politoloogid ja sotsioloogid on ühtlasi ka poliitiliselt kallutatud meediastaarikesed, arvamusliidrid. See on sama kui kirurg töötaks kohakaasluse alusel veel ka rituaalkontori omanikuna: mida rohkem patsiente surnuks pussitad, seda rohkem teenid matuste pealt.
Kusjuures nendel tegelastel on ükskõik, kui palju nad matavad saatuseid, sest nad on ju terve rahvusriigi surnumatjad, väikesed inimesed on vaid kaasnev saak, nagu siis, kui püütakse kullahinnaga marja täis tuuraema Mariat ja saadakse ühtlasi ka kuhjaga väiksemat kala – riimvee kokri, ahvenaid, lestasid. Eestlase karjäär, pere, tervis ja elu ei maksa suurt midagi, sest eestlasi pole enam olemaski. Neid nimetatakse koos sissesõitnutega hoopis põliselanikeks, peetakse prügikalaks ja see tarbetu kaassaak läheb roosakate multikulti europõldude väetamiseks.
Kui enne jõule ja uue aasta saabumist on vaja kuidagi fikseerida Eesti sunniviisilise internatsistamise saavutused, tehakse näiteks „mõjukate tabel". Et ajage näpuga järge, rumalad asukad, ja teadke täpselt, kelle sõnad on teile seaduseks.
Üks selliste tabelite nõmedam prototüüp on Raadio 2 „Aastahitt", kus inimesed peavad valima nendele kuvaldaga kõrvadesse pikema aja jooksul taotud kehvast muusikast seda, mis ajusid kõige rohkem uuristanud on. Sellised raadioedetabelid olid meie kandis tõesti aktuaalsed kusagil kaheksakümnendate alguses, kui tõesti käis populaarsuseduell süldistunud Ruja ja Rock Hoteli vahel. Inimesed saatsid raadiotesse sadu reaalseid kirju, sest siis oli internetihääletus alles kauge tulevik. Nüüd on igaüks võimeline selliseid hääletusi oma sotsmeedia kontol läbi viima ja palju realistlikumat pilti mõne loo populaarsusest näeb ikka youtube'is ja mujal, kus peetakse tõesti arvestust. Aga mitte raadiost, kus on olemas range pleilist ja teatud lugusid mängitakse kohustuslikus korras mitu korda päevas ning DJ-del on keelatud stuudiosse siseneda oma helikandjatega.
Delfi-EPL'i „aasta mõjukamatega" on asi sama: sellest edetabelist on juba kirjutatud piisavalt palju ja tundub, et seda võetakse liiga tõsiselt. Peavooluajakirjanikud koostasid oma pingerea, kus aasta mõjukamate hulgas on Andrei Zevakin, Kristiina Ehin ja Brigitte Susanne Hunt. No palju õnne siis. Sellisel juhul võib tekkida ainult üks küsimus – aga kuhu jäi Kristiina Pärtelpoeg? Äkki figureeris seal temagi, aga siis oli ju vaja ühendtoimetuste koosolekul kuidagi Arvo Pärti ka sisse suruda. Viimasele kohale ta paigutati, aga eks see Pärt üks valge mees ole, ja veel habemega, mille ökoaktivistid paneksid kontserdil hea meelega välgumihkliga põlema.
Selline kirju seltskond peavoolumeedia soosikutest, mida võib surmtõsiselt võtta vaid vene Delfi pealik Šumakov, kes avaldas loo „Mõjukate kõige mittevenelikum aasta". Ega me venelasi seal ei saanudki näha, kui asjasse oli kaasatud Tšeljabinski juutidest komplekteeritud toimetus. See ei ole enam isegi naljakas mitte.
See edetabel on esmapilgul pudru ja kapsad, sest seal on kokku mikserdatud nii soliidsed tegelased kui ka rõvetsevad meelejahutajad ja grafomaanid, kuid tähelepanelikumalt vaadates on tegemist ühe vasakliberaalse maailmavaate põhjal kokkuklopsitud multikulti näidisega.
Ainult üks persoon ja koht tunduvad seal õiged olema: tegemist on „aasta kõige mõjukama" Kaja Kallasega.
Jah, peaminister paistis välispoliitilises tegevuses silma, jättes naiivsetele läänlastele hea mulje. Kui nad on juba aastakümneid talunud, poputanud ja kiitnud isegi spiroheedi olekuga Putinit, miks ei peaks nendele siis meeldima kena ja energiline eesti naine, kasvõi vahelduseks?
Mis aga puutub Eesti sisepoliitikasse, siis ka siin on Kaja Kallas kahtlemata mõjukas, aga veidi teises plaanis. Sest ka ükskõik mis jorss, kes lõhkaks Tallinnas mõned megatonnid, oleks kahtlemata aasta mõjukaim, aga mis kasu oleks Eestile taolisest mõjutamisest –vürstiriigis omavolitsev keskerakonna muukeelne jõuk kaoks sealt küll nagu kärn puhtalt kehalt, kuid paraku koos kõigi sunnismaisete ja linnaga.
Jah, Kaja Kallas on mõjukas. Näiteks suutis ta teha nii, et Marko Mihkelsoni lastefotograafi talent oli vaka all mitu aastat ja mõjutatud politsei, lastekaitse ja kohus lõid pretsedendi – väikese kasutütre suguorganite pildistamine kvalifitseeriti täiesti süütu teona. Nii et pildistage aga terviseks, Eesti võõrasisad ja vanaemad, onud ja naabrinaised. „Kus on sinu noku, kus on sinu noku, näidake!" laulab tuntud ekspert lasteaias. Ja kui siis järgneb süütu klõps, teine, kolmas – no kes võiks sellist asja nüüd enam pahaks panna? Mälestuseks ju.
Ei, Kaja Kallas ei ole mõjukas, sest ei suutnud samuti mõjukate aastatabeli figuranti Marko Mihkelsoni mõjutada nii, et too läheks ise vaikselt erru ja ei häbistaks erakonda ega riiki. Ei, too läheb hoopis reformierakonna nimekirjas valimistele ja nendest võib kujuneda tõeline sotsioloogiline uuring: et palju seal valimisringkonnas selliseid reformierakondlastest lapsfotograafe elab.
Kui Venemaalt sissesõitnule tundus, et edetabelis on vähe venelasi, siis kohalikele feministidele näis, et seal on vähe naisi. Nagu teada, on siinsed kutselised feministid üsna ebaintelligentne seltskond, seega EPL-i pealkiri „Karin Paulus Eesti mõjukatest: kus, kurat võtaks, on naised?" ei pane üldse imestama, kuna autoriks on ju „kultuuri- ja arhitektuuriteadlane, feminist (SDE)".
Kuna fanaatilise feministi näol ei saagi olla eriti terava pliiatsiga, loetleb isegi sellises meelelahutuslikus edetabelis naistele kvooti nõudes Paulus rutiinselt elementaarseid asju: „ometigi ei ole meie naised (endiselt enam kui pool ühiskonnast!) muiduleivasööjad, marginaalid, tühikargajad. Naised teevad olulisi asju – olles arstid, linnapead, kultuurijuhid, välispoliitika eksperdid, juhtivad arhitektid, kirjanikud, muusikud, lavastajad, maailmameistritest sportlased."
Kindlasti on feministid ise, sealhulgas ka Paulus, justnimelt marginaalid, skandalistid ja tühikargajad, kes võtsid endale õiguse rääkida kõigi naiste nimel ja lõhestada normaalsete naiste suhteid normaalsete meestega. Feminist Eestis on ühiskondlikuks patoloogiaks väärastunud konstruktiivsete naisteliikumiste haru, mida sisustavad tigedad ja kibestunud tegelased.
Kaja Kallas, Kersti Kaljulaid, Mailis Reps, Keit Pentus-Rosimannus, Siret Kotka, Liina Kersna, Yana Toom, Karmen Joller, Margit Sutrop jpt – nende mõjukate naiste puhul tekib küsimus, et kas meie ühiskond muutuks õnnelikumaks ja riik jõukamaks, kui selliseid tegelasi oleks kvoodipõhiselt kaks-kolm korda rohkem? Et kas naiseks olemine on omaette väärtus, mis konverteerub kohe hüvedesse inimeste, eeskätt teiste naiste jaoks? Kust me leiaksime kaks-kolm korda rohkem kohvimasinaid, lapsehoidjaid-autojuhte, ametikortereid, Euroopa kontrollikoja töökohti, Solovjovi telesaateid, Bashar Assadeid, väisamist vajavaid eksootilisi välisriike ja kinnimätsimist nõudvaid pedofiile?
Kahjuks ei anna sookvoodid mitte kunagi soovitud tulemust, aga nende väljanõudmise protsess lõhestab kahtlemata ühiskonda. Kusjuures vahel meenutavad eesti naisaktivistid juba palvetajaritsikaid, kes sooviksid mehi pärast paaritumist ära süüa. Seda muidugi ülekantud tähenduses – seadustades suguühte järgseid repressioone.
Tallinnas saab hiigelpalka üks tampoonisots, kes kauples endale välja „ööelu nõuniku" ametipalga. Ta tooks inimkonnale kasu ehk ööpottide väljaviimisega haiglates, aga kus te olete näinud sotsi, kes sooviks tööd teha ja ei tahaks võõrast raha kulutada?
ERR avaldas 25. novembril Tallinna ööelu nõuniku Natalie Metsa (SDE) loo naistevastasest vägivallast, mis on ikka nii radikaalne, et seda soostus avaldama vaid Pisa torni moodi kallutatud riigimeedia.
„On oluline meeles hoida, et naistevastane vägivald ei ole ainult füüsiline, vaid võib olla ka seksuaalne, psühholoogiline või majanduslik ning kolme viimast on esimesest palju keerulisem tõestada ja tuvastada," kirjutab Mets.
See majanduslik vägivald, kui mees ei anna naisele oma palgast raha Hermesi käekoti soetamiseks, on siis kordades õõvastavam, kui see, kui naine ei anna mehele mehe enda palgast raha kalaõnge ostmiseks. Just eile õhtul avaldas buduaar.tv3 järjekordse loo „majandusliku vägivalla" sarjast „Rikka mehe kulul elav Anita Sibul": sul on vaja raha, et olla õnnelik". Väljaanne kirjutab: „Suunamudija Anita Sibul ei salga asjaolu, et talle meeldib elada luksuslikku elu, kuhu kuulub palju reisimist, shoppamist ja kalleid restorane. Anita on veendumusel, et mees peaks alati olema see, kes arved maksab ning kui jutt juba raha peale läks, siis see on üks asi, mille pärast kaunitar üldse muret tundma ei pea."
Ööelu nõunik nõuab mingisugustele euroreeglitele viidates järgmist:
„Nõusolek tähendab, et mis iganes seksuaalakti toimepanemiseks peab olemas olema mõlema osapoole täielik vabatahtlik nõusolek ning selle puudumisel ja vastu tahtmist toime pandud seksuaalakti puhul on tegu vägistamisega. See tähendab, et ei on ei ning mõlemal osapoolel on igal hetkel õigus otsustada seksuaalakt lõpetada. See kaitseb muu hulgas naisi, kes kannatavad abielu sisese vägistamise all – nähtus, mis ka ei ole Eestis tavapäratu," kirjutab Mets.
Normaalsetes peredes toimuvad intiimsed asjad ikka kahe inimese, naise ja mehe vahel. No peaaegu iga jumala päev. Kas siis iga kord tuleks kirjutada eelnevalt alla lepingule „täielikust vabatahtlikust nõusolekust", sest muidu saab ju alati pärast tülli minna ja siis väita, et „igal hetkel", õigemini mingil hetkel oli ümber mõeldud, aga sel hetkel mees juba karjus õnnest nagu india elevant ja ei kuulnud kedagi ega midagi? Kui on sõna sõna vastu, kelle sõna usutakse? Ja kui on isegi olemas leping, siis kus on garantii, et selle allakirjutamiseks ei väänatud kellegi kätt? Kas dokumenti tuleks ka notariaalselt kinnitada?
See on järjekordne samm täiesti väärastunud Euroopa poole, kus inimesed kardavad kodus varvastki liigutada. Tegemist on pereelu ja meeste genotsiidi programmiga.
„Karistusseadustikus vägistamise definitsiooni muutmine on samm, mille peab ära tegema hiljemalt järgmine võimuliit. Nõusolekupõhine vägistamise definitsioon on kehtiv või kohe kehtima hakkav kahekümnes Euroopa Liidu riigis, sealhulgas Taanis, Saksamaal, Küprosel ning Maltal. Veel üks oluline samm naistevastase vägivalla vähendamisel on seksuaalhariduse arendamine üldhariduses. Peamiselt tähendaks see kohalike omavalitsuste poolt rohkemate vahendite eraldamist üldharidusasutustele ekspertide kaasamiseks seksuaalhariduse andmisel," kirjutab „ööelu nõunik".
Kas ekspertide all mõeldakse kedagi Rita Holmi tüüpi ETV poolt tunnustatud spetsialisti?
Muide, 16. septembril 2019. aastal avaldas ERR loo „Eestisse jõudis uus lõunamaine loom – palvetajaritsikas", kus antakse teada: „Eestist leiti esimest korda palvetajaritsikas. Selle välimuse poolest äärmiselt atraktiivse looma leidsid Pärnumaalt Uulu külast kohalikud lasteaialapsed Heisi Borisova ja Madis Suvisild".
Loodetavasti ei laulnud palvetajaritsikas nendele lasteaialastele oma laulu.