Mitte kunagi enne pole presidendimääramise protseduurile eelnev periood olnud nii piinlik. Rahvale mitte üksnes ei suruta peale kitsas parteiringis sigitatud kandidaati, vaid hoitakse pikki kuid saladuses võimalike pretendentide nimed ja ka seda, mis õhku nad hingavad, mis maailmavaade ja minevik neil on, kas nad on üldse lojaalsed eestlaste ja Eesti rahva suhtes tervikuna, kas nad peavad lugu põhiseadusest ja on üldse ausad ja normaalsed inimesed, kirjutab Ivan Makarov.
„Kui sulle ei jäeta valikuvõimalust, on aeg vapraks saada" – juudi vanasõna
Täna on Eesti jaoks küllaltki kahetsusväärne päev: riigikogus üritatakse määrata meie vabariigi presidenti. Mitte kunagi enne ei olnud kogu määramisprotseduurile eelnev periood nii piinlik. Rahvale mitte üksnes surutakse peale kitsas parteiringis sigitatud kandidaat, vaid hoiti pikki kuid saladuses võimalike pretendentide nimed ja ka seda, mis õhku nad hingavad, mis maailmavaade ja minevik neil on, kas nad on üldse lojaalsed eestlaste ja Eesti rahva suhtes tervikuna, kas nad peavad lugu EV põhiseadusest ja on üldse ausad ja normaalsed inimesed.
Kogu seda informatsiooni ei peetud vajalikuks jagada ülemvõimu kandja ehk rahvaga. Ja samas presidendi otsevalimiste vastane Kersti Kaljulaid, kes mingil hetkel tajus, et teda määranud poliitikud teda enam ei taha, apelleerib rahvale, nautides tõsimeeli õukonnameedias sellesama rahva jaoks järjest avaldatavaid serenaade tema enda aadressil. Nüüd veel kogutakse rahvalt allkirju Kaljulaidi jätkamise toetuseks. Hääletada kodanikel ei lasta, aga toetusallkirju anda palutakse. Kas teil tõesti piinlik ei ole?
Täna üritavad määrata presidenti ausate ja korralike rahvavolinike hulgas ka inimesed, kes on varastanud, valetanud, reetnud, ramminud oponente autoga, laimanud Eestit ja ohustanud purjuspeaga sõites inimelusid. Nad pole kunagi kahetsenud tehtut, nad pole näost punaseks läinud, pole tagastanud rahvale pettuse abil saadud raha, hüvesid ja mandaate. Kuidas on juhtunud nii, et just nemad määravad endale sobivat „presidenti" ja kuidas sellised tegelased osutusid neid asjata usaldanud rahvast usaldusväärsemateks, on hea küsimus. Hea küsimus, millele pole head vastust.
Täna ei oskagi mingit väärikat lahendust soovida, sest väärikas lahendus siin ei ole võimalik ei füüsiliselt ega vaimselt. Kui riigikogu määrabki presidendiks Alar Karise, siis sellel oleks üksainus hea külg: vähemalt ei jää Kadriorgu K. Kaljulaid, sest kui me anname rahvale selge signaali, et ühiskonna ja rahva lõhestamine vääribki lisaaega, siis ei suuda me viie aasta pärast enam ka kogu liberaalide eritatud ilaga kokku liimida riigist alles jäänud kildude hunnikut.
Sündmused arenevad kiiresti: hiljuti astus K.Kaljulaid praami kaptenisillale – praam kihutas Kuivastus vastu betoonseina; äsja käis K.Kaljulaid visiidil Afganistanis – see langes mõne päevaga, Kabulis valitseb surm, õud ja inimesed kukuvad lennukitelt alla. Kolm on kohtu seadus ja järgmine võib olla Eesti, eriti kui nõnda trügitakse tagasi riigi kaptenisillale. Ainus presidendikandidaat, kes juba pikemat aega kohtub Eesti erinevate paikade rahvaga, selgitades oma tõekspidamisi ja kavatsusi, on Henn Põlluaas, kes oli oma erakonna poolt edutatud avalikult ja õigel ajal. Aga kuna teda kardetakse konkurendina kõige rohkem, siis pole sel väärikal mehel täna võimalustki.
Eriti viimastel päevadel hakkas õukondlik vasakäärmuslik peavoolumeedia pööraselt upitama Kadriorgu tagasi „päikesekuningat" alias „sinilindu", kes muutis taasiseseisvumispäeva oma reklaamiürituseks ja vihtus seal tantsu, nagu Venemaa välisministeeriumi eriestofoob Maria Zahharova „kalinkat". Kaljulaidi ja Zahharova retoorika on üsna sarnane: „I hate them!" Nii nad suhtuvad eestlastesse – mis sest, et ajendid on mõnevõrra erinevad. Aga vahet pole, mis põhjusel või ettekäändel meile tahetakse halba. Stalin vihkas oma rahvast, Hitler vihkas võõrast. Pole ime, et nad leidsid alguses ühise keele.
Venemaa Föderatsiooni Nõukogu liige Aleksei Puškov oli õnnelik K.Kaljulaidi negatiivse avalduse üle Ukraina aadressil, kuid oma kommentaaris isegi see šovinistist senaator märkis, et „Kaljulaid sai hakkama sigadusega (подложила свинью) Ukraina suhtes." Ajal, kui Kersti Kaljulaid ajas täiesti vastutustundetut juttu, ajades segamini aastad, miiniväljad, seal jooksvad lapsed, sündmused ja ajades Eestit tülli meie liitlastega – Ukraina ja Gruusia, ka Moldovaga, ajades veel rohkem marru hambuni relvastatud Venemaad, nagu sooviks enne oma kuulsusetut lahkumist Eestile võimalikult rohkem kurja teha – jätkas Eesti Ekspressi mitmepealine seltskond meeleheitlikke pingutusi Kaljulaidi upitamiseks tagasi Kadriorgu.
Neid lugusid ja juhtkirju pole siin mõtet ega soovigi loetleda, aga üks väärib siiski tähelepanu: 26. augustil avaldas epl/delfi truualamliku libauudise „Presidendiuuring: rahvas tahab ülekaalukalt näha ametis jätkamas Kersti Kaljulaidi", mis on koomiline juba kasvõi sellepärast, et Eesti rahvale selles küsimuses sõna ju ei anta. Rus.delfi lugejad on ju samuti „rahvas", aga seal rohkem kui iga teine olevat tahtnud presidendiks Mihhail Kõlvartit, kuid see selleks… „Eesti Päevalehe tellimusel tegi uuringufirma Norstat küsitluse, millega uuris, kes avalikkuse eest läbi käinud võimalikest kandidaatidest sobiks presidendiks kõige paremini. Täpsemalt paluti inimestel anda hinnang seitsmele inimesele: Kersti Kaljulaidile, Alar Karisele, Jüri Luigele, Eiki Nestorile, Henn Põlluaasale, Jüri Ratasele ja Tarmo Soomerele." Paar tsitaati: „Ametis oleva presidendi Kersti Kaljulaidi populaarsus ületab mitu korda Alar Karise oma"; „Kersti Kaljulaid on rahva seas selgelt eelistatuim presidendikandidaat. Poliitikud aga arvavad, et küll populaarsus ka nende lemmikutele külge hakkab."
See oleks nüüd küll ime, kui see truualamlik magus p.sk Deplfi toimetuse töötajate sfinkterite külge ei hakkaks ja nad sellest lukku ei kleepuks. Siin ei aitaks mingi faktikontroll – ainult kolonoskoopia. Hea küll, viis aastat tagasi K. Kaljulaidi kübarast välja tõmmanud ja nüüd omakorda ajaloo prügikastist väljatõmmatud K. Kaljulaidi poliitilise kasuisa, mõnevõrra juba Joe Bidenit meenutava Eeiki Nestori lülitamine nimekirja oli tegelikult päris lahe nali, aga delfinaariumi lugejaskonna ajupestud ja vaimselt ning seksuaalselt ümberorienteeritud aktivistide osa nimetamine „rahvaks" on ikka magedama huumori valdkonda kalduv liialdus.
Ja kaua te selle õnnetu rahva arvamust üldse uurite ja nende „tulemustega" vehite – tagastage rahvale tema põhiseaduslik õigus hääletades valida ja saategi tema päris arvamuse välja selgitada. Igasugused siinsete „poliitsotsioloogide" poolt läbi viidud „küsitlused" omavad üksnes propagandistlikku väärtust: „rahvas" tõuseb hommikul üles ja saab teada, et ta toetab kahe käega Kaljulaidi, siis vaatab uniselt peeglisse ja mõtleb, kas see on unes või ilmsi? Ning läheb toetavaid käsi pesema ja kurku kuristama. Sotsioloog aga võtab raha vastu, sest sotsioloogia on ju maailma täpseim teadus: kui palju maksad, niipalju selle raha eest ka saad. Eesti sotsioloogia erineb Kremli sotsioloogiast ainult tulemuste tellija poolt eraldatavate summade suurusjärgu poolest.
Selleks, et me keel veel kestaks, et me elu oleks hea, luiskav libekeel ei vestaks ja ei korduks vanad vead, et ei kiusaks võõrad naisi puhta eesti kalda peal, et ei himustaks me lapsi need, kel haiged mõtted peas, et ei kaoks me rahva loodu, et me hing ei oleks vait, et jääks alles meie kodu, peatage Kaljulaid.
Muide, Venemaal on üks kaasaegsesse poliitikasse puutuv anekdoot: „Lääs üritab sekkuda Venemaal toimuvatesse valimistesse. Tekkib vaid üks küsimus: kuidas saab sekkuda sellesse, mida pole olemas?"
Seega oleks viisakas loobuda täna riigikogus toimuva valimisteks nimetamisest. Kas te seal määrate või määrite rahvale pähe – valige ise. Isegi see valik oleks legitiimsem.