„Uhti-uhti uhkesti, viisk läks Tartust Viljandi, kaasas põis ja õlekõrs…" – populaarne eesti tantsuviis.
Venemaa liberaalid, sattudes Eestisse, muutuvad peatselt suurvene šovinistideks, õigemini mitte ei muutu, vaid nende pealt langeb liberaalsete väärtuste kamuflaaž. Teised rahvad, eriti väiksemad rahvad, on nende jaoks ainult vahend oma eesmärkide saavutamiseks, kirjutab Ivan Makarov Filipp Losi juhtumist.
Kui eestlased arvavad, et too lugu Vene teatri endise kunstilise juhiga Filipp Losiga, kes võrdles venelaste olukorda praeguses Eestis juutide saatusega Hitleri Saksamaa teostatud holokausti ajal, on lõppenud, siis nad eksivad.
Nii mõnigi poliitik ja ühiskonnategelane, eeskätt muidugi keskerakondlased, haarasid Eestit ja eestlasi rämedalt solvanud ja laimanud sisserännanud režissöörist kinni nagu õlekõrrest, õigemini põiest, sest viis aastat tööd „fašistlikus" Eestis aitasid mehel saavutada konditsiooni, mida on maininud köster, pöördudes oma endiste hoolealuste poole: „Ma olen ütlemata rõõmus, et oma endiseid koolilapsi nii tervelt ja priskelt enda ees näen."
Õitsva näoga turske mees, rõhutades, et ta on juut, kuigi keegi talle seda ei ole ei ette heitnud ega selle eest tasuta vorsti andnud, erineb ikka olulisel moel koonduslaagrites piinelnud ohvritest, kelle traagilisel saatusel ja Eesti heal nimel otsustas liugu lasta. Aga sai Vene teatrist, kus on teisigi juute, kohe kinga.
Loomulikult sekkus asjasse kohe paadunud estofoob Yana Toom ja Postimees avaldas abivalmilt loo „Toom Filipp Lossist: ta sõnastas emotsionaalselt selle, mis vaevab paljusid eestivenelasi aina rohkem."
Losi perekonnanime eestikeelse transkriptsiooniga on selline lugu, et „Loss" on ehk foneetiliselt õige, aga sisu poolest täiesti vale, kuna teeb metsade sarvilisest tõprast lausa üliku uhke palee. Seepärast õigem oleks kasutada transkriptsiooni „Losj" (лось).
See puudutab vormi, aga kui rääkida sisust, siis „paljusid eestivenelasi" see, mida ütles mingi Losj, küll ei vaeva, seda enam et Vene teater ei ole venelaste hulgas eriti populaarne ja nad eelistasid kõik need aastad kohalikule teatrile Venemaalt siia toodud antrepriise.
Ka ei vaeva neid enamuses see, mida „sõnastas" mitte emotsionaalselt, vaid rohkem nagu räusates Losj, kes kontrakti lõppedes tahtis enne võimalikku Venemaale tagasikolimist endale alibit, otsekui ta oleks „natsi-Eestis" sõdinud venekeelse elanikkonna õiguste eest ja „ajaloo ümberkirjutamise" vastu.
Venelastel on siin üsnagi rahulik ja jõukas elu, eriti nüüd, kui Venemaal oodanuks paljusid neist kutse sõjakomissariaati ja tuusik Ukraina rindele. Aga Losj käitus alatult mitte ainult eestlaste ja venelaste, vaid ka juutide suhtes, õigustades oma provokatsiooni holokausti looga: juutide tragöödia seadmine oma kättemaksuvankri ette on alatu. Aga eestlaste suhtes veel alatum.
Kummaline, aga see põdralugu ei taha kohe mitte kuidagi vaibuda. Esmaspäeval ilmus rus.delfis intervjuu keskerakondlasega Maria Juffereva-Skuratovskiga „Eestlased peavad saatma meile signaali: te olete omad!". Ilmselt ei ole riigikogu keskerakonna fraktsiooni liige seni tutvunud meie peaministri ja presidendi avaldustega venekeelse elanikkonna suhtes: „nad kõik on meie inimesed".
Missugust „signaali" veel ootab Juffereva-Skuratovski, on ilmselge: see signaal peab tulema märtsis vabariiklikust valimiskomisjonist ja kinnitama, et Skuratovski saab veel 4 aastat riigikogulase palka ja kuluhüvitist. Ja kui selleks on vaja jälle lohistada päevavalgele ja kaitsta Eestit ja eestlasi vaenavaid isikuid, siis käib ka selline hale vahend. Sest endine „Lasnamäe tsarinna" on meie Yana Toom light.
Juffereva-Skuratovski rääkis pikalt venekeelsest elanikkonnast kui „teise sordi inimestest", nende eestlaste poolsest diskrimineerimisest, väites, et see oli sihipärane poliitika taasiseseisvumise hetkest. Süüdistas eesti võime selles, et venelaste uued põlvkonnad ei õppinud selgeks eesti keelt. Et eestlased ise ei tahtnud, et venekeelsed elanikud oskaksid keelt heal tasemel, sest „eestlased kardavad konkurentsi". Ometi on ta riigikogus mõne eestlase asemel ja keegi seda ei kartnud.
Peab märkima, et ka nii mõnigi rus.delfi ajakirjaniku Anna Sapronenko-Mölderi esitatud küsimus oli pahatahtlik lausa rumaluseni, nagu näiteks: „Meil on täna hirm, et täna tehakse kõike Venemaa turisti vastu, aga homme hakatakse tegema kõike Eesti venekeelse elaniku vastu." Ja siin jälle juhib riigikogulane jutu Filipp Losile, „kes väitis sama". Ja Sapronenko-Mölder läheb aina rohkem hoogu: „Mulle tundub, et Eestis on kõik samamoodi, nagu Venemaal toimub: isiklikku arvamust avaldada ei tohi, olla emotsionaalne ei tohi, see-eest võib midagi karjuda naabri suunas, midagi sõjakat, õigusevastast!" See on siis Delfi toimetusepoolne hoiak.
Juffereva-Skuratovski küll tunnistas, et Mihhail Stalnuhhini avaldus oli solvav, aga samas väitis, et Filipp Losj avaldas oma arvamust kui loominguline inimene (Stalnuhhin on paljude raamatute, sealhulgas lasteraamatute autor, nii et tema on kahtlemata samuti loominguline inimene – I.M.). „Mulle tundub, et Losi koheldi ebaõiglaselt… tema karistamine oli minu arvates ülearune," ütles Maria-Juffereva Skuratovski.
Ehk siis, venekeelses meedias jätkub konsolideerumine ükskõik kellega, kes iganes solvab ja laimab meie riiki ja eestlasi, meie ajalugu ja õiglustunnet. Tegemist ei ole konsolideerumisega rahvustunnusel, sest ei Losj ega Jufereva ei ole venelased, kuigi üritavad rääkida venelaste nimel. Tegemist ei ole isegi putinismiga mitte, sest need on Venemaa mõistes liberaalsed tegelased.
Kuid Venemaa liberaalid, sattudes Eestisse, muutuvad peatselt suurvene šovinistideks, õigemini mitte ei muutu, vaid nende pealt langeb liberaalsete väärtuste kamuflaaž. Teised rahvad, eriti väiksemad rahvad, on nende jaoks ainult vahend oma eesmärkide saavutamiseks, nagu praegu Putin ajab burjaate ja teisi rahvusvähemusi oma kodu kaitsvate ukrainlaste tule alla. Nad ihaldasid Venemaal võimu, aga ei saanud, ja tahavad kasutada väikest Eestit hüppelauana kodumaale naasemiseks võitjatena.
Aga seni on nad valmis siin olesklema ja eesti võimudelt omale lisaõigusi ja hüvesid nõudma. Selleks nendele ongi vaja siinsete „ääremaa poolvenelaste", keda nad tegelikult põlgavad (mis rahvas see on, kui ainsa Vene teatri kunstilisi juhte ja režissööre tuleb tellida Venemaalt), püsiva ärritatuse seisundis hoidmist, et kasutada neid surveavaldamise hoovana oma klanni huvides. Selleks sekkuvad nad Eesti siseasjadesse ja poliitikasse, mitte osates isegi meie riigi keelt. Selleks nõuavadki nad eesti riigilt oma mõttekaaslaste piiramatut lubamist Eestisse.
Lätis on asi jõudnud juba niikaugele, et lätlaste kultuurne eliit nõuab Venemaalt sinna pagenud telekanalilt „Doždj" tegevusloa äravõtmist, sest „nendel on palju ühist putinistlike propagandistidega".
Põhiliselt Venemaa meediast siia imporditud tegelastest koosnev rus.delfi toimetus korraldas lausa talgud Filipp Losi toetuseks – ilmusid rohked intervjuud temaga ja teda toetavate tegelastega.
Seal ilmus 15. septembril Eestis nüüd tööd saanud Julia Augi toetus Losile, mis oli kaalukuse huvides illustreeritud Augi enda suure fotoga, šampusepokaal käes: „Presidendi vastuvõtt 2022". Seal roosiaias käis sel aastal tõesti päris palju kahtlaseid tegelasi. Aug on palju ja pikalt pajatanud Venemaa väljaannetele, k.a. Novaja Gazetale, fašistlikust „judenfrei" Eestist, sellest, kuidas ta seitse aastat käis Eesti riigiga kohut kodakondsuse pärast. Muidugi ei maininud ta nendes intervjuudes ei Idel Jakobsoni ega oma NKVD-lasest vanaisa, kes oli ka kuritegeliku Narva töökommuuni liige.
Päev enne seda avaldas Losi loo kohta arvamuse Eestis varjupaiga saanud Aleksei Navalnõi liitlane Ljubov Sobol, kes süüdistas Eestit Euroopa väärtuste eiramises ja nimetas Eesti Vabariiki „puhtal kujul Nõukogude liiduks". Ja heitis Eesti võimudele ette seda, et nad näiteks ei puutu Tallinnas elavaid Putini administratsiooni juhi Anton Vaino sugulasi… Need põdrad ja soobelid, kogu see Venemaa tossavate metsade fauna on päris pahatahtlikud olevused: Vaino sugulased ei ole ju avalikult mustanud Eestit ja eestlasi, ka Anton Vaino ise minu teada ei ole Eestit halvustanud.
Aga Sobol ongi suurvene ülbuse ja alatuse kehastus: vilepuhumine, oma vastaste ja nende eellaste ja järglaste karistamine kolme põlve ulatuses, kui, nagu nõukogude ajal, vastutavad „patuse" eest tema vanemad, lapsed, sugulased ja sõbrad. Nad on liberaalide nahas stalinistid, see on nendel veres. Tuleks võimule Navalnõi, ei annaks ikka Krimmi Ukrainale tagasi. Ja Mariupolit Hersoniga.
Aga 17. septembril avaldas rus.err artikli „Anvar Samost: Filipp Losi vallandamine Vene teatrist – see on liig". Seal ütles ERR-i uudistetoimetuse peatoimetaja järgmist: „Vallandada inimest töölt selle eest, et ta omab mingeid oma arvamusi – see on juba liig. See asetab meid kohe tolle joone taha, kus, nagu me arvame, asuvad mingid muud ühiskonnad."
See „losiada" koosneb mitmekümnest Eestit solvanud Venemaa režissööri kaitsvast intervjuust, saatest ja arvamusest, mis on avaldatud Delfis, ERR-is, ETV+, Postimehes ja väiksemates väljaannetes.
Härra Samost peaks ju teadma, et ERR-ist said paljud inimesed kinga ka tunduvalt leebemate arvamuste eest ja palju rahulikumas olukorras, kui Losi sõim ja laim sõja ajal.
Aga ta on kõigest endisest parteilasest suure masinavärgi väike kruvi, kes 2011. „aasta liberaalina" käratab nüüd vastuseks teiste väljaannete kolleegide küsimusele huvide konfliktist riiklikus ERR-is: „nii rumal küsimus, selgelt pahatahtlik".
Nagu ka paljudel teistel tänastel eesti liberaalidel, algab tema ajalugu Vikipeedias 1995. aastast, kuigi ta on sündinud 1971. aastal. Millega mees tegeles oma elu esimese veerand sajandi jooksul, sellest vikiajalugu küll vaikib ja küsidagi oleks „rumal ja pahatahtlik".
Pole mingi ime, et Losj, Sobol, Aug jpt Venemaa tegelased tunnevad ennast Eestis nagu Pihkva järve kiisk Lämmijärves, sest nad võivad avalikult sülitada eestlastele näkku, aga vastata neile mitte mingil juhul ei tohi, sest samostid peavad enesekaitset lubamatuks. Aga seda väidavad nad targu venekeelses meedias.