Sotsiaalse õigluse ideoloogia killustab ühiskonna soolise ja rassilise kuuluvuse, seksuaalse sättumuse põhjal identiteedigruppideks, mis kohustab inimesi olema õigel poolel ja muudab kultuuriruumi miiniväljaks. Rahvastikuteadlane Jaak Uibu teeb ülevaate briti autori Douglas Murray teosest „Hulkade sõgedus. Sugu, rass ja identiteet".
Ajakirja Akadeemia kevadises numbris ilmus Tõnis Arro ülevaade Briti autori Douglas Murray teosest „Hulkade sõgedus. Sugu, rass ja identiteet", 2019, eesti keeles 2022. Põhjalik ülevaade innustas läbi töötama ka originaali. Sellest sündiski käesolev essee, liiatigi olin juba oma seisukohti väljendanud perekonna kaitseks ja kooseluseaduse vastu raamatus „Perekonnast, kodust, põhiseaduses ja riigist", 2016. Seda esitleti samal aastal riigikogus.
Mark Twain kirjutas kunagi eskimo tüdrukust, kelle sõnul ei söönud varem keegi seepi, aga kui see moodi läks, siis hakkasid kõik seda tegema. Grotesk sobib iseloomustamaks olukorda, kus meie parlament hakkas äkki muretsema "geide" olukorra pärast Eestis. Riigikogu võttis kooseluseaduse vastu õhukese häälteenamusega: liikmed andsid 40 poolt- ja 38 vastuhäält. Riigikogu müürid olid näinud Iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist, nüüd pidid nad kogema ühiskonna aluse – perekonna varjatud lagundamist. Loomulikult kahandas see rahva elujõudu.
Douglas Murray seisukohad raamatu sissejuhatuses
Käimas on suur hulkade hullutamine. Mineviku suured narratiivid andsid vähemalt elule mõtte. Küsimus, mida me nüüd õieti tegema peaksime, peale selle, et saada võimalikult rikkaks ja kasutada iga võimalust lõbutseda, vajab mingit vastust.
Viimastel aastatel esile kerkinud vastus on selline – astuda uutesse lahingutesse, esitada veelgi väikemale nišile mõeldud nõudmisi. USA Ränioru ettevõtetel on suur eesmärk – kinnistada ühiskonnas uus metafüüsika, teisisõnu uus religioon. Maailma tõlgendamine läbi „sotsiaalse õigluse", identiteedigruppide poliitika" ja „intersektsionaalsuse prisma ongi uue ideoloogia loomise katse. Lisan siia kustki üleskorjatud olulise selgituse: "Ideoloogia rakendub ilma subjekti enda teadmata tema ja ta kaaslaste hoiakutele ning kujundab neid, aidates kaasa väärtuste süsteemi väljakujunemisele. Selles tähenduses on ideoloogia hoiakute ideeline alus, konstruktsioon ühiskonnas valitsevatest hoiakutest."
Sotsiaalne õiglus kõlab atraktiivselt ja sellele ei ole võimalik vastu vaielda. Identiteedipoliitikas leiab sotsiaalne õiglus oma jüngrid. See killustab ühiskonna soolise ja rassilise kuuluvuse, seksuaalse sättumuse jms põhjal identiteedigruppideks, mis kohustab inimesi olema õigel poolel ja muudab kultuuriruumi omamoodi miiniväljaks.
Intersektsionaalsuse kohaselt tuleks selgusele jõuda enda identiteedis ja leida oma koht hierarhiast tulenevas õiglussüsteemis. Paraku on see süsteem mittetoimiv ja segadusse ajav, sest esitab võimatuid nõudmisi saavutamatute eesmärkideni jõudmisel. Ränioru tehniliste vahendite abil on need läbi töötamata heuristikad siiski jõudnud peavoolu. Kui oleme hakanud kõike nägema läbi meile ulatatud uute prillide, pööratakse see uue prisma kaudu relvaks meediamaastikul.
20. sajandi teisel poolel käis võitlus "geide" võrdsete õiguste eest, mis lõppes neile edukalt. Aga see oli alles algus. Varem ei toetanud keegi "geiabielusid", isegi mitte "geide" õiguste eest võitlejad. Läks mõni aasta ja sellest sai moodsa liberalismi alusväärtus. Selle õigusega võib päri olla või mitte, aga nii kiire tavade muutmine peab käima peenetundeliselt ja tuleb põhjalikult läbi mõelda. Sama juhtus naiste õigustega, mis ajas sugude vahelised suhted asjatult teravaks ja sageli mõistusevastaseks (meestel pole õigust naistest rääkidagi!). Lõpuks leiti, et meie hulgas on hulk inimesi, kes on vales kehas ja seepärast tuleb kindlad asjad täielikult ümber mõtestada. "Transsooliste" esile kerkimisega astuti kõige vähem kaardistatud territooriumile.
Kõiki neid liikumisi ühendab asjaolu, et nad kõik algasid õigustatud võitlusena inimõiguste eest. Kuid kõigi jaoks saabus hetk, kus nad teelt välja põrutasid. Avalik elu kubiseb inimestest, kes ihkavad barrikaadidele tükk aega pärast revolutsiooni lõppu. Nad peavad barrikaade eksikombel koduks või ei ole neil muud kodu, kuhu minna. Lisanduvad Ränioru tegelased, kes haistavad siin ärimudeleid.
Tegelikult on asi muus – sisus, milles tuleks kokku leppida, ei suudeta tegelikult kokku leppida. Igaüks probleemidest on palju keerukam ja ebakindlam, kui ühiskond on valmis möönma. Seetõttu moodustavad nad uue moraali ja metafüüsika alusmaterjalina hullumeelse alusmüüri – ebakindla aluse ühiskonna kooskõlale. Probleeme käsitletakse nii, nagu oleks asi kokku lepitud ja otsustatud. Ei soosita nendest rääkimist ja isegi karistatakse selle eest. Tahetakse, et oleksime nõus sellega, mida me ei suuda uskuda. Kui meid tahetakse uskuma panna, et homoseksuaalsusel ja heteroseksuaalsusel, meestel ja naistel, rassismil ja antirassismil pole mingit vahet, siis jõuame mõne aja pärast meeltesegaduseni. Tuleb väljapääs leida.
Mõningaid mõisteid LGBT portaalist
Bioloogiline sugu
Sugu, mis määratakse inimesele tema sünniga, enamasti lähtudes suguorganitest, aga vajadusel ka kromosoomidest. Selle alusel jagatakse meid meesteks ja naisteks, mis on lihtsustatud käsitlus mitmes mõttes, sh ei ole nt kromosoomide, hormoonide ja anatoomia piirid alati selged.
Biseksuaalne inimene
Inimene, kes tunneb emotsionaalset ja/või seksuaalset tõmmet nii endaga samast kui ka erinevast soost inimeste vastu.
Gei
Mees, kes tunneb emotsionaalset ja seksuaalset tõmmet meeste vastu. Kasutatakse ka üldnimetusena nii homoseksuaalsete meeste kui ka naiste kohta. Keeleliselt on korrektne öelda ka "homoseksuaalne mees"
Heteroseksuaalne inimene
Inimene, kes tunneb emotsionaalset ja seksuaalset tõmmet teise soo, traditsiooniliselt nö vastassoo vastu, st mees naiste vastu ja naine meeste vastu .
Intersooline ehk vahesooline inimene
Inimene, kes on sündinud kehaga, mille sugukromosoomid, hormoonitasemed või muud füüsilised asjaolud ei vasta bioloogilise naise või mehe normidele. Intersoolisus võib olla tuvastatav sünnil, aga võib ka selguda vanemas eas. Kui see ei tekita inimesele vaevusi, siis ei vaja see meditsiinilist sekkumist. Üks suurimaid probleeme on see, et intersoolisi lapsi opereeritakse ilma nende nõusolekuta, mis võib hilisemas elus neile keha- või identiteediprobleeme tekitada.
Transsooline inimene (ladina k. trans – "teisel pool")
Inimene, kelle sünnil määratud sugu ei ühti tema tunnetusliku sooga. Pole teada, kuidas transsoolisus kujuneb. Transsoolise inimese sooline üleminek võib, kuid ei pruugi sisaldada nimemuutust, dokumentide muutmist (nimi, soomarker), eneseväljenduse muutmist (meik, riietus), hormoonravi, rinna- ja genitaalide operatsiooni.
Sooneutraalsus
Mõiste, mis kirjeldab nähtusi, milles sugu ei ole määrav. Näiteks on sooneutraalsed enamik seadustest (st seadus kohtleb eri soost inimesi samamoodi), kaubad ja teenused (nt ühistransport, toidupood), teatud eranditega haridus (st igaüks saab kooli minna) jne. Sooneutraalsus võib endas peita ka soopimedust, st olukorda, kus soospetsiifiliste vajadustega ei arvestata (nt seadused või meetmed, mis on justkui sooneutraalsed, kuid päriselus mõjutavad ülekaalukalt vaid ühte sugu). Sooneutraalsus ei tähenda sugude eiramist või kaotamist.
Essee autori teemakohasest tegevusest
Vahetult kooseluseaduse vastuvõtmise eel riigikogus oktoobris 2014 avaldasin publitsistliku artikli Delfis „Hoog maha, homoapologeedid" ja edastasin selle ka seadusandjaile. Sellest artikli ilmumisest alates Delfi mind enam ei avalda. Viieleheküljelises märgukirjas aastast 2016 hoiatasin riigikogu, et jätkusuutlikkuse aspektist on homofiilia puue, võib-olla sügav puue („Märgukiri riigikogule kooseluseaduse mõjust rahvastikule", 2016). Seaduse vastuvõtmise järgselt võib see kõrvaldada käibest potentsiaalsete eluandjate kohordid. Niigi eestlaste arv üha kahaneb ja trendi jätkudes pole rahvas enam jätkusuutlik. Selles mõttes on homofiilia ja kooseluseadus vastuolus põhiseaduse vaimuga. Seda kõike ütlesin ilma vaenuta homoseksuaalide suhtes, kellest tunnen ja austan paljusid. Kui nad oma eripäraga ei ole pealetükkivad.
Seadus võeti vastu. Seejärel pöördusin õiguskantsler Indrek Tederi poole avaldusega, et see on vastuolus ülalnimetatud asjaoludel põhiseadusega. Pidasin silmas preambulas toodud riigi kohustust – peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Seda kaalutlust õiguskantsler ei analüüsinudki, vaid muudele argumentidele tuginedes vastas, et artiklis nimetatud asjaolud ei võimalda väita, et kooseluseadus oleks vastuolus põhiseadusega. Ja jättis põhiseadusliku kohustuse arvestamata. Juba 2011. aastal, hindamata demograafilist olukorda, nõudles õiguskantsler Indrek Teder märgukirjas justiitsminister Kristen Michalile: "Teen Teile soovituse valmistada ette ning algatada samasooliste isikute partnerlussuhteid ja sellega seonduvaid õigussuhteid reguleeriv eelnõu."
Riigikogu tolleaegne õiguskomisjoni esimees Neeme Suur süvenes küsimustesse ja vastas igati korrektselt. Saime vastuse, et seksuaalvähemuste osakaal on igas ühiskonnas hinnanguliselt 3-4 % , mis on kooskõlas kirjanduse andmetega. (Vahemärkusena lisan, et LGBD portaalis on esitatud selle liikmete arv aastal 2021, see on 40. Üllatavalt suur on sihtfinantseerimine, aastal 2020 oli see 298 tuhat ja järgmisel aastal 157 tuhat eurot). Teisele küsimusele saime vastuseks, et kooseluseadus ei mõjuta seksuaalvähemuste hulka liigitatavate isikute hulga suurenemist ega vähenemist. Miks ta selles nii kindel oli, seda ta ei põhjendanud.
Ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule Mari-Liis Sepperile esitasime Toompea Haridusseminari kolm küsimust. Tunnustame tema ausaid vastuseid. Saime teada, et Eestis ei ole uuritud, kui palju inimesi elanikkonnast identifitseerivad end seksuaalvähemustesse kuuluvana, st gei, lesbi või biseksuaalina. Väheke arusaamatu on küll, kuidas volinik ei tea tema hoolealuste hulka. Sepper:
"Ammugi ei oska ma Teile öelda, kas seadus saab mõjutada inimeste seksuaalset identiteeti. Küll saab seadus mõjutada teatud identiteediga inimeste heaolu, nende õiguste ja vajaduste tunnustamist. Seega võib seadus mõjutada positiivselt seda, kas Eesti seksuaalvähemused julgevad olla avalikult geid, lesbid ja biseksuaalid."
Küsimuse fataalsete ja kasvatuslike tegurite osast seksuaalvähemuste kujunemisel saatsime professor Toivo Maimetsale. Tema vastus:
"Ehkki küsimuse esitus eeldab lihtsat vastust, ei ole mul seda kahjuks pakkuda. Alates sellest, et ka geneetilised tegurid ei pruugi olla kaugeltki "fataalsed", sest ei pruugi alati realiseeruda. Selleks on olemas mõiste "geenide penetrantsus". Ja samas, ka sotsiaalse keskkonna tegurid võivad tihti olla "fataalsed" – näiteid ei ole vaja kaugelt otsida…. Ei ole selgelt vastanduvat "meest" ja "naist", sest nende vahel on mitmesuguseid geneetilisi, anatoomilisi ja mentaalseid üleminekuid. Teisisõnu, igaühes meist on teatud tasakaal "naise" ja "mehe" vahel. Terve rida "mehelikke" ja "naiselikke" omadusi (nii käitumuslikke kui teatud määral isegi anatoomilisi) on sotsiaalselt konstrueeritud ja võivad ajaloo käigus vahelduda."
Tänasin prof Maimetsa, kes näitas naiseks ja meheks olemise suhtelisust. Aga mina leian, et mõlemad on ikka olemas, kuidas muidu mina ise siia ilma ilmusin ja Toivo Maimets ka. Olen selles kindel, sest isa Olev Maimets oli hea kolleeg ja lausa minu sõber. Selle teadmisega edasi minnes vaatame üksikasjalisemalt neid, kellel on ebaõnn (või 21. sajandil lausa õnn?) sündida seksuaalvähemusse geneetiliste ja keskkonnategurite koostoimes.
Kuidas hulgad on segadusse viidud
Apoliitiline teatmeallikas ütleb, et bioloogia vaatevinklist vaadatuna tuleb seksuaalvähemusi tunnistada hälbeks juhul, kui nad ei täida ühte elusolendite põhieesmärki – paljunemist. Paljunemise eesmärgi ignoreerimisel on liik määratud järglaskonna puudumise tõttu hukule. Samas, kuni seksuaalvähemus jääb populatsioonis vähemuseks, ei kujuta ta liigi püsimisele ohtu. On teooriaid, mis väidavad, et näiteks homoseksuaalsus on üks evolutsioonilisi populatsiooni arvukuse isereguleerimise vahendeid. Seega on põhimõtteliselt erinevuse aspekt vaid selles, et samasoolise paari suguühe ei ole viljakas – muus osas ei saa paljunemise aspekti "hälbelisena" mõista. Tuleb tunnistada, et looduses polegi vist võimalik saavutada alati ideaali – mesilaste meekärjed on küll kuusnurksed, aga perifeerias viienurksed. Öeldut kinnitavad ka liikide väärarendid ja ebatavalised lilleõied. Kõrvalekalded on statistilise iseloomuga.
Võib kuulda sagedast õigustust kooseluseadusele (ja nüüd 2023 abieluvõrdsusele), et teiste riikide parlamendid on vastavasisulise seksuaalvähemust kapist välja toova seadusandluse juba kehtestanud. USA ülemkohus tegi seda viie häälega nelja vastu. Olgu nii, kuid kas nende demograafiline olukord on nii halb kui Eestis ja kas nad on nii haavatavad selles mõttes?! Oleme ju taasiseseisvumise järgselt kaotanud kuuendiku elanikkonnast ja juba üle paarikümne aasta jääb taastetasandist puudu neljandik sünde. Kui seitsekümmend aastat tagasi toetas USA sisserännet Euroopast, siis nüüd nad tõrjuvad tagasi immigrante lõuna poolt ja asepresident Kamala Harris võitleb õigusega globaalse ülerahvastuse vastu. Kui Maa taluvuspiir on 2 miljardit inimest, siis tänaseks on see neljakordselt ületatud. Eero Paloheimo soovitas kehtestada riikidele kvoodid soovitusliku rahvaarvu suhtes, mis oleks ÜRO kohustus.
Olukord Eestis on erandlik, sest siin ei olnud sõjajärgset beebibuumi, mis oleks rahvast kosutanud. Rääkimata sõja- ja okupatsioonide inimkaotustest. Erinevalt paljudest riikidest ei kannata Eesti ülerahvastuse all, mis õigustaks seksuaalvähemuste esiletoomist. Isegi Eesti Päevalehe juhtkiri kaebas sündimuse katastroofilise languse pärast Eestis.
Eelpool märkisime, et homoseksuaalsus on tõenäoliselt üks evolutsioonilisi populatsiooni arvukuse isereguleerimise vahendeid. Küllap sellega loodetakse kusagil piirata maakera rahvaarvu liigset kasvu. Nõnda, nagu see õnnestus haridusalaste programmidega kolmandas maailmas. Ja kui selle aktsiooni alla satuvad niigi rahvastikukriisis olevad riigid, siis peavad nad ka ise oskama enda eest seista. Ka Eesti.
Seksuaalhäiretest ja nendesse suhtumises loovad pildi, kui keerulisse olukorda on sattunud inimesed, keda need puudutavad. Kes saavad neid aidata? Kuskohas ja kelle poole pöörduda kõige intiimsemas küsimuses? Need on probleemid, mitte aga häire normaalseks kuulutamine, mida poliitikud teevad. Ja peavoolumeedia käratseb kaasa, teenides lisatasu vihakõnedest, mida nad oma tegevusega ja bioloogilisi seaduspärasusi arvestamata ise põhjustavad. Elujõuline inimpopulatsioon allub Gaussi kõvera reeglistikule – on mehed ja naised, kelle vitaalsus väljendub fertiilsuse kaudu. Jätkusuutlikkus on ju bioloogias põhiprintsiip. Nende vahele jäävad vähemused kõikvõimalike arenguhäiretega, anatoomilistest kuni käitumuslikeni ja vähemärgatavate erinevusteni. See on kooskõlas Tartu Ülikooli audoktori Scott Gilberti õpikutõdedega.
Douglas Murray tõstatab oma raamatus küsimuse: kas "gei" olemine tähendab, et tuntakse külgetõmmet oma sookaaslase vastu või et ollakse osa suurejoonelisest poliitilisest mängust?
Kindel teadmine, et on olemas kaks bioloogilist sugu, muutus arvamuseks, et on olemas kaks eri sooidentiteeti. Sealt viidi argumentatsioon ettevaatlikult järelduseni, mis vähemalt ülikoolides osutus pööraselt populaarseks, nimelt et niisugust asja nagu sugu ei olegi tegelikult olemas. Kas ei tule tuttavad ette Tartu Ülikooli professori sõnad "ei ole selgelt vastanduvat "meest" ja "naist"". Ja kuidas levivad absurdsed seisukohad ülikoolide vahel! Kõigi meie aja ärritavate probleemide – seks, seksuaalsus, rass ja transsoolisus – kohta teatakse USA Räniorus, mis on õige ja lihtsalt innustatakse tehnoloogiate abil kõiki teisi sammu pidama.
Võrdsus jumala silmis on kristliku traditsiooni keskne tõekspidamine. Ilmaliku humanismi ajastul on seda aga hakatud mõistma võrdsusena inimeste silmis. Ometi paljud inimesed saavad aru, et inimesed ei ole päris võrdsed. Inimesed ei ole võrdselt ilusad, võrdselt andekad, võrdselt tugevad ega võrdselt arukad. Võrdsuse nõuet ei saa riiklikult täita. Meie aja õpetus paraku ütleb, et kõik on võrdsed ning rass, sugu ja palju muud peale selle on kõigest sotsiaalne konstruktsioon (T. Maimets – „sotsiaalselt konstrueeritud").
Raamatus „Hulkade sõgedus" (2019) ja „Märgukirjas Riigikogule…" (2016) avaldatud seisukohtade kattumisest
Loomulikult ei ole mahult ja materjali läbitöötluselt võrreldavad teos „Hulkade sõgedus" ja „Märgukiri Riigikogule,,,", aga siiski on võimalik leida seisukohtade kokkulangevust.
1. D. Murray: Kiire tavade muutmine peab käima peenetundeliselt ja tuleb põhjalikult läbi mõelda. Läks mõni aasta ja geiabielust sai moodsa liberalismi alusväärtus.
Märgukiri: USA-s võitlesid homod 1970. aastatel õiguse eest mitte teenida aega kaitsejõududes, 2000. aastatel – vastupidi – õiguse eest teenida. Seitsmekümnendatel võitlesid nad üleüldse abieluinstitutsiooni vastu. Hiljem saavutasid nad samasooliste abielude seadustamise.
Kommentaar: Näeme heitlikkust ja kiirustamist, ei otsita üksmeelt läbi töötamata probleemide puhul. Arusaamad on ühiskonnas kujunenud paljude tegurite toimel sadade aastate jooksul ja nende vägivaldne muutmine tekitab pingeid. Pealegi kui otsustab selliste asjade üle mingi piiratud komisjon või 101 saadikut.
2. D. Murray: „Asi on sisus, milles tuleks kokku leppida, ei suudeta tegelikult kokku leppida. Igaüks probleemidest on palju keerukam ja ebakindlam, kui ühiskond on valmis möönma. Seetõttu moodustavad nad uue moraali ja metafüüsika alusmaterjalina hullumeelse alusmüüri – ebakindla aluse ühiskonna kooskõlale".
Märgukiri riigikogule kasutab prof Toivo Maimetsa vastust fataalsete ja kasvatuslike tegurite osast seksuaalvähemuste kujunemisel: "Ehkki küsimuse esitus eeldab lihtsat vastust, ei ole mul seda kahjuks pakkuda. Alates sellest, et ka geneetilised tegurid ei pruugi olla kaugeltki "fataalsed", sest ei pruugi alati realiseeruda. Selleks on olemas mõiste "geenide penetrantsus". Ja samas, ka sotsiaalse keskkonna tegurid võivad tihti olla "fataalsed" – näiteid ei ole vaja kaugelt otsida."
Kommentaar: LGBT osapoolte ja liikmete vahel valitsevad omavahelised erimeelsused, rääkimata vastasseisust ühiskonnaga. Pole midagi imestada, sest alles see oli, kui häbimärgistati lastetuid naisigi. Nüüd ei mõisteta seda enam hukka.
3. D. Murray: „[K]ui meid tahetakse uskuma panna, et homoseksuaalsusel ja heteroseksuaalsusel, meestel ja naistel, rassismil ja antirassismil pole mingit vahet, siis jõuame mõne aja pärast meeltesegaduseni".
Märgukiri: Kordame veel prof Toivo Maimetsa sõnu: "Ei ole selgelt vastanduvat "meest" ja "naist", sest nende vahel on mitmesuguseid geneetilisi, anatoomilisi ja mentaalseid üleminekuid. Teisisõnu, igaühes meist on teatud tasakaal "naise" ja "mehe" vahel. Terve rida "mehelikke" ja "naiselikke" omadusi (nii käitumuslikke kui teatud määral isegi anatoomilisi) on sotsiaalselt konstrueeritud ja võivad ajaloo käigus vahelduda".
Kommentaar: Hoolimata meheks ja naise sarnasusest ei või eitada ka erinevusi nende vahel. Erinevus väljendab seda, et ühel on, mida teisel ei ole. Naisel on emakas, seda mehel ei ole. Meestel ei ole menstruatsiooni, mida naine vajab enda tundmiseks naisena. Mees ja naine on mõlemad ikka olemas, kuid loodusel on üllatusi, mille all paljud kannatavad. Laialt tuntud on väärarendina jänesemokk, aga väärarendid puudutavad ka suguelundeid.
Veel keerulisem on isikute enesemääranguga, kus teadus on veel lapsekingades. Kui LGBD loeb meesteks ja naisteks jagunemist l i h t s u s t a t u d käsitluseks (vt LGBT portaalis „Bioloogiline sugu"), siis senine ajalugu on näidanud, et see jaotus on õigustatud jätkusuutlikkuse aspektist. Hedonistlikel eesmärkidel elavaid inimesi see ei rahulda, kuid õnneks nad pole siiani määranud ajaloo käiku. Kui hakkavad määrama riigi tasemel, võib see olla riigi ajaloo lõpp. Mõni teine riik seda vaid esimeselt ootabki.
Lõpetuseks
Esseed on kohane lõpetada D. Murray sõnadega raamatu kokkuvõttest: "
[S]elles raamatus esile tõstetud teemadega on sotsiaalse õigluse eest võitlejate eesmärk järjekindlalt olnud võtta neist ükskõik milline – geid, naised, rassid, trans –, mille puhul saab näidata õiguste rikkumist, ja rääkida sellest kõige provokatiivsemas toonis. Nende soov ei ole mitte tervendada, vaid lõhestada, mitte summutada, vaid lõkkele puhuda, mitte vaigistada, vaid üles kütta (…). Kõige tõhusam on proovida panna inimesed absoluutselt kõiges kahtlema. Las hakkavad kahtlema selles, kas ühiskond, kus nad elavad, üldse kuhugi kõlbab. Las kahtlevad, kas inimesed ikka jagunevad meesteks ja naisteks. Las kahtlevad peaaegu kõiges.
Oodanuks temalt ehk rohkem lahendusi probleemile. Sõgedus on kohal Eestis, absoluut asendatud relitivismiga ja vaja on antidooti.
Tuleb olla tänulik Douglas Murray`le keeruliste ja varjatud valdkondade läbitöötamise eest ja osa sellest tänust kuulub ka Postimehe Kirjastusele eestikeelse väljaande eest.