Ajaloolane ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) parlamendisaadik kirjutab oma arvamusloos, et konservatiivide suunal Hitleri paralleeliga vehkiv peaminister Kaja Kallas (Reformierakond) soovib ise parlamendi opositsiooni vaigistada ning seda vajadusel ka põhiseadust rikkudes. Valge hinnangul peaks selle valguses oleme meie kõigi ühine mure, kas vabad valimised ikka saavad toimuma.
Valge kirjutab oma ERRi portaalis avaldatud arvamusartiklis, et peaminister Kaja Kallas teatas 10. novembri valitsuse pressikonverentsil, et "kaikamehed" kuritarvitavad räigelt põhiseadust. Ta pidas silmas sätet, mille kohaselt ei pea rahvaesindajad kandma õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest riigikogus.
"Kaja Kallas leidis, et "meie väga mõistlik põhiseadus on eeldanud, et ka riigikogus rahvasaadikud on mõistlikud ja riigikogu juhib esimees, kes teab, kus nupp asub ja oskab seda siis vajadusel ka kasutada." Edasi kinnitas peaminister, et ka "Hitler tuli võimule täiesti legitiimselt ja Saksamaal 1930. aastate algul kehtinud põhiseadust järgides" ja jätkas: "nii palju siis mõistlikust põhiseadusest, eeldusest, et kõik poliitikud on mõistlikud.""
Valge hinnangul annab aga Hitleriga vehkimine peaaegu alati tunnistust poliitilisest primitiivsusest. Lisaks on tema arvates selles mõttekäigus ka täiesti ilmne ähvardus: selleks, et vältida väidetavalt Hitleri-taoliste poliitikute võimuletulekut või mingeid muid valitsusele ebameeldivaid protsesse, tuleb parlamendi opositsioon vaigistada, vajadusel põhiseadust rikkudes.
Valge toob välja, et Kaja Kallas selgitas, et ta respekteerib enda sõnul küll põhiseadust, aga loodab, et "kohus siis lõplikult otsustaks, kas see on lubatud, kas see on õige, et saalist saab igasugust asja rääkida".
Valge sõnul ei leevenda see selgitus muljet, et peaminister kinnitab oma kavatsust iga hinna eest opositsioon lämmatada, vajadusel ka põhiseadusest üle astudes. Vastupidi.
Järgnevalt tsiteerib Valge põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, kus tõlgendatakse põhiseaduse paragrahvi 62, millega keelatakse üheselt parlamendiliikme kohtulikule vastutusele võtmine riigikogus tehtud avalduste eest. Valge hinnangul peaks Kaja Kallas juristina ka seda teadma.
"Et rahvaesindaja saaks oma mandaati teostada, peab tal olema võimalus esitada ettepanekuid, arvamusi ja hinnanguid (sh kriitikat). See võimalus ei oleks täielikult tagatud, kui Riigikogu liiget saaks tema sõnade eest vastutusele võtta /…/ Põhiseadus ei luba alustada Riigikogu liikme suhtes menetlust (ning alustatud menetlus tuleb lõpetada), kui selle põhjuseks on Riigikogu liikme avaldused või hääletamisakt Riigikogus või selle organites."
Seega pole Valge sõnul riigikogu liikmete parlamentaarset arutelu võimalik kohtuvõimu abil senikaua vaigistada, kui kohus on sõltumatu.
Valge toob välja, et Saksa parlamentarismi kiire allakäik algas juba kolm aastat enne Hitleri võimuletulekut. Näiteks hakati valitsema üha enam hädadekreetide abil ilma parlamendi nõusolekuta. Kuigi Weimari vabariik oli parlamentaarne demokraatia, loobuti juba 1930. aasta sügisest üritamast moodustada parlamendienamusele toetuv valitsus ning parlamendi roll vähenes seejärel järsult.
"Kui 1930. aastal kogunes Saksa Reichstag koosolekutele 45 päeval, siis 1931. aastal 41 ja 1932. aastal 13 päeval. 1930. aastal võttis Reichstag vastu 98 seadust ning väljastati viis hädadekreeti, 1932. aastal võttis parlament aga vastu ainult viis seadust ning president andis 66 hädadekreeti. Täitevvõim kärpis ka sõnavabadust," kirjutab Valge ning nendib, et ajaloolaste arvates oli 1932. aastaks Weimari põhiseaduslikust demokraatiast järele jäänud ainult nimi.
Valge kirjutab, et Weimari vabariigi viimastel vabadel valimistel 1932. aasta novembris kaotasid natsionaalsotsialistid poolehoidu ning Hitleri võimuletulek sai võimalikuks vaid poliitiliste intriigide tulemusena. Valge toonitab, et Weimari parlamentaarse vabariigi põhiseadus oli aga juba enne tema võimuletulekut prügikasti lennanud ning Hitler tegi võimule tulles sellele, mis parlamendist ja demokraatiast järele oli jäänud, mõne kuuga kiire lõpu.
"Niisiis annab Kaja Kallase enda või tema nõunike talle soovitatud paralleel Hitleriga tunnistust halvast ajalookoolitusest. Ent ei päde ka poliitiliselt Kallase soovitud moel, sest Hitleri võimuletuleku ohul demokraatlikule põhiseadusele ei ole vähimatki sarnasust poliitilise opositsiooni sõnavabaduse väidetava ohuga demokraatlikule põhiseadusele. Niisugune paralleel, vabandatagu, on lihtsalt totter," toonitab Valge.
Valge arvates tasub siinkohal küll aga mõelda Weimari vabariigi viimastele aastatele Reformierakonna viimaste aastate valitsemise kontekstis: "Reformierakond ei ole varjanud oma soovi kehtestada kodanike vaigistamiseks nn vihakõne seadust, mis pole aga seni õnnestunud. Küll aga on Reformierakonna valitsusel õnnestunud siduda eelnõusid senisest hoopis sagedamini usaldusküsimusega, mille puhul tavaline parlamentaarne protsess on tühistatud, ning kasutada senisest hoopis enam parlamendi kodukorra defekti, et ebamugavad eelnõud parlamentaarsest menetlusest kõrvale jätta."
Valge leiab, et Kallase valitsusel ei olnud parlamendi usaldust perioodil, mil Reformierakond üksinda valitses ning kõik need sammud õõnestavad parlamentarismi sarnaselt sellega, mida tehti valitsejate poolt Weimari vabariigi lõpuaastatel.
"Nüüd aga on valitsusjuht astunud järgmise sammu. Esialgu vaid ähvardades, et põhiseaduse rikkumisest tagasi ei kohkuta. On uskumatu, aga peaksime nüüd tõsiselt muretsema selle pärast, kas vabad valimised ikka saavad toimuma. See aga peaks olema meie kõigi ühine mure, ka kõigi nende, kellele rahvuskonservatiivid ei meeldi," toonitab Valge lõpetuseks.
Toimetas Martin Vaher