Ma ei tahaks nõus olla väitega, et ERK püüdleb rahvuskonservatiivsete põhimõtete arvel n‑ö parketikõlbuliseks saamist. Rahvuskonservatiivseid põhimõtteid me ei reeda. Ning erakond on põhimõtete elluviimise instrument, mitte väärtus omaette, lubab riigikogu liige ja ajaloolane Jaak Valge.
Eesti poliitika rahvuskonservatiivne tiib on muutustes ning koos sellega võib mõne aja pärast muutuda kogu Eesti poliitiline spekter. Loodava erakonna ERK asutajad, sealhulgas mina ise sedavõrd otsustavat murrangut, mis uue erakonna loomise kaasa toob, tõenäoliseks ei pidanud. ERK asutamisega läks käiku varuvariant, mille kasutamine osutus hädavajalikuks vastutustunde tõttu rahvuslik-konservatiivse aatesuuna ees.
Meil, EKRE toonastel liikmetel oli valmis oma loetelu, missuguseid muudatusi tuleks taktikas teha. Toonitan: taktikas, mitte eesmärkides. Need nn demokraatliku bloki pakutud muudatused sõnastasime kolmes rühmas. Esiteks põhikirjapärane juhtimine.
Nimelt on põhikirjas ette nähtud, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna igapäevategevust juhib ja erakonda esindab juhatus. Teiseks leidsime, et erakond vajab tõenduspõhist strateegilist planeerimist ning taktika kavandamist, kriitilist analüüsi ja keskendumist rahvuskonservatiivse aatesuuna jaoks olulistele teemadele. Ning kolmandaks arvasime, et vajame viisakat poliitilist stiili, aga seejuures poliitilisest sisust mööndusi tegemata ja otseütlemisest loobumata. Nüüd on nendest saanud uue kujuneva erakonna juhtimispõhimõtete raamid.
Lasksime EKRE kongressi tarvis trükkida reklaamivihikud, aga enne nende klammerdamist trükikojas oli meid juba erakonnast välja visatud. Tänu EKRE juhtide kiirele tegutsemisele sai see raha nüüd kokku hoitud.
Usun, et neid ettepanekuid EKRE juhtidele või vähemalt mingeidki ettepanekuid midagi muuta oleks pidanud tegema iga vastutustundlik EKRE poliitik. Muidugi tuligi neid ettepanekuid igast ilmakaarest, sest EKRE populaarsus oli langenud 2023. aasta mai 25%‑lt käesoleva aasta aprilliks 18%-ni ning praeguseks 15,6%‑ni. Seda ajal, kui valitsuskoalitsioon on ellu viinud ühiskonna enamusele vastuvõetamatut poliitikat ning EKRE oli pakkunud kõige järjekindlamaid alternatiive.
Poliitilise loogika järgi pidanuks EKRE populaarsus olema taevastes kõrgustes, 30-40%. Ometi oli sama aja jooksul oma toetuse peaaegu kolmekordistanud, jõudes 30% lähedale, hoopis üks teine erakond, mille põhimõtted nii ühest alternatiivi valitsusele ei pakkunud, kuid kus juhtimisvigu tehti vähem, taktika oli targem ja stiil mõõdukam.[1]
Stiili suunavalikuks piisab kasvõi vox populi kuulamisest. Sama näitavad ka reitingud: kõrgharitute toetus EKRE‑le on väga madal, jäädes alla Reformierakonnale, Isamaale, Sotsiaaldemokraatlikule erakonnale, Keskerakonnale ja tänaseks isegi Parempoolsete erakonnale ning on nüüd, mais-juunis 7,2%. Kui valida saaksid ainult kõrgharitud, ületaks EKRE suure vaevaga valimiskünnise. Ning kõrgharitute toetus on olulisem, kuna just nemad mõjutavad ka teisi valijaid.
Teine näitaja on naiste toetus. See pole EKRE‑l kunagi kõrge olnud, ent on 2023. aasta maist alates langenud poolteist korda, 12%‑le. Need muutused viitavad üsna selgelt, et tegu on just probleemidega suhtlemisstiilis. Aprillis tellitud uuringu kohaselt oleks EKRE reitingusaldo vähemagressiivse suhtlusstiili korral vähemalt 2-3 reitingupunktiga plussis. Sest kahtlemata oleks ka neid, kes just vähemagressiivse suhtlusstiili tõttu loobuksid erakonda toetamast.
Stiil ei defineeri kuidagi konservatiivsust, ehkki nii on püütud väita. Õigemini võib konservatiivsust defineerida just vaoshoitud ja viisakas stiil. Head näited on Markus Järvi ja Varro Vooglaid, kelle puhul keegi ei kahtle, et nad on väga põhimõttekindlad konservatiivid, ent sama vähe saab neid süüdistada räuskamises või kellegi sihikindlas solvamises, autoritaarsuses, ülbuses või diivatsemises.
Niisiis ei tahaks ma nõus olla väitega, et ERK püüdleb rahvuskonservatiivsete põhimõtete arvel n‑ö parketikõlbuliseks saamist. Rahvuskonservatiivseid põhimõtteid me ei reeda. Ning erakond on põhimõtete elluviimise instrument, mitte väärtus omaette.
ERK esialgsete programmiliste seisukohtadega võivad nüüd kõik tutvuda.[2] Rõhutan, et need on esialgsed. ERK asutamiskoosolek võib neid muuta.
Loomulikult on meie peamine mure praegu immigratsioon, nagu kõikidel Euroopa rahvuskonservatiividel. Eestis on see mure eriti terav. Ka suurem osa teisi programmilisi seisukohti kuuluvad rahvuslaste ja konservatiivide klassikasse. Seetõttu tõstan esile vaid need, mis mõnevõrra erinevad Eestis seni rahvuskonservatiivseteks peetutest, aga millele tähelepanu osutamist Eesti olukord nõuab.
Esimene neist on fundamentaalne ja puudutab tegelikult nii põhimõtteid kui ka stiili. Loodav erakond peaks tegutsema rahvustervikluse alusel. Rahvus on identiteedi alus ja sellel põhineb ühiskonna ühtne enesekorraldus. Kõik eestlased ja lojaalsed eestimaalased on meie inimesed. Ka need eestlased, kes on teistsuguse ilmavaatega või teiste erakondade valijad, ei ole meie vaenlased ega vastased, vaid kuuluvad meiega kokku. Meie seas ei ole eelistatud, teistest autoriteetsemaid seisuseid, mõisahärrasid ega mõisapreilisid, oleme kõik eestlastena võrdsed. Saame püsida ja edeneda vaid üheskoos, seistes rahvusriikluse, eesti keele, kultuuri ja identiteedi eest.
See lähenemine tähendab ka teist stiili: oma inimestega, hoolimata sellest, keda nad poliitiliselt eelistavad, tulebki suhelda nii nagu oma pere liikmetega. See, et mu tütar on sotsiaaldemokraatlike vaadetega, ei tähenda, et ta ei oleks minu tütar. Muidugi loodan, et kunagi veenan ka tema rahvuslaseks. Sama on suures pildis ka teiste erakondade valijatega. Ning sellest põhiarusaamast tõukub ka vajadus koosotsustamise ehk referendumite järele, mis ei peaks head ja väikest ühiskonda lõhestama, vaid sidustama, nagu koos tehtud otsused ikka.
Teiseks, osalt rahvustervikluse põhimõttest ja osalt ka meie praegusest majanduslikust kriisiolukorrast tulenevalt peame pöörama rohkem tähelepanu vähemkindlustatud Eesti inimestele. Majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus Eestis ei ole kunagi olnud nii suur kui nüüd, 21. sajandi alguses. Ebavõrdsus ei ole Eestile ajalooliselt omane. Rahvuslaste ja konservatiividena rahvustervikluse eest seistes peame solidaarselt hoolitsema kõikide ühiskonnakihtide eest. Me ei pea end ilmtingimata asetama vasak- parempoolsele skaalale, vaid olema selle skaala ülene, hoolitsedes nii Eesti ettevõtjate kui ka töövõtjate eest. Töövõtjad peaksid küll ajalooliselt olema sotsiaaldemokraatide teema, ent nii Eesti kui teiste Euroopa riikide sotsialistid on muutunud šampanjasotsialistideks, kes globalistidena hoolitsevad ennekõike seksuaalvähemuste eest ning lasevad end vähem häirida erakordselt suureks kujunenud ebavõrdsusest ja ülirikkusest.
Kolmandaks peame eesti rahvuslastena pöörama rohkem tähelepanu loodushoiule, mis lähtub eeldusest, et rahvus on territooriumiga ühtne, millest tuleneb ka loomulik rahvuslik loodushoid oma territooriumil, koduhoidmise instinkt. Rahvuskonservatiivse lähenemise puhul on kodu- ja loodushoidmise eelduseks rahvuslik identiteet. Meie, eestlaste jaoks on näiteks Pühajärve sõjatamm osa meie ajaloolisest pärandist, mitte seitse tihumeetrit puitu, nagu võiks ehk arvata hiljuti sisserännanu. Rahvuskonservatiivne loodushoid ei ole kantud poliitilise religiooni ilme võtnud loosunglikust rohepöördelisusest.
Pole kahtlust, et uus erakond meie poliitilisele kaardile tekib. Meie pidevalt uute tulijatega täienev ERK juhtgrupp on erk ja pole näha, et seda erksust hakataks minetama. Julgen seda entusiasmi võrrelda isegi iseseisvuse taastamise ajaga. Uue erakonna asutajateks on registreerunud mitte ainult EKREst lahkunud, vaid väga palju uusi inimesi. Rõõmu teeb noorte ja kõrgharitute suhteliselt suur osakaal liitunute hulgas. Mõni rahvuslik organisatsioon kaalub täies koosseisus ERKga ühinemist.
Uuringute järgi ei ole konservatiivsete vaadetega inimesi Eestis vähem kui liberaale.[3] Seega on nõudlus uue erakonna järele täiesti olemas. Tragidest ja koostöövõimelistest inimestest ja headest ideedest ERKs puudu ei ole, mis ei tähenda, et ühte või teist võiks kunagi liiga palju saada. Meile on tuttavad ka erakonna juhtimise ja struktuuri ülesehitamise põhimõtted, nii need, mis toimivad, kui ka need, mida tuleks vältida. Seega on neljast hea erakonna kujunemise eeldustest puudu veel üks: rahastus. Ent loodetavasti laheneb seegi, kui suudame end elujõulisena tõestada.
Kuidas võiks uue erakonna kujunemine meie poliitilist spektrit muuta? Mööngem kõigepealt, et headest eeldustest hoolimata varitseb uue erakonna edukaks kujunemise teel rida karisid. Kui ERK neist mõne otsa põrutab ja ebaõnnestub, tähendaks see tõenäoliselt Isamaa ja parempoolsete erakonna toetuse mõningast kasvu. EKRE jääks kindlasti püsima, aga arvatavasti mõnevõrra madalama reitinguga kui seni. Rahvuskonservatiivse poliitika realiseerimise võimalused jääksid tervikuna pigem samaks või väheneksid mõnevõrra. Viimast juhul, kui EKRE oma taktikat ei muuda. Vastasel korral poleks välistatud EKRE toetajaskonna stabiliseerimine 15-20% vahele.
Esimesed märgid selle kohta on justkui olemas: Martin Helme räägib nüüd vajadusest poliitika rõhuasetused parlamendist kodanikkonnale üle kanda ja võtta tööle ringkondade koordinaator, st tegelda rohkem valijatega kohapeal. Muide, tegemist on nendesamade taktikaliste muutustega, mida „kallutatud jõudude ninamehed" EKRE esimehele juba aasta aega tagasi järjekindlalt pakkusid. Soovime EKRE‑le nende muudatuste tegemisel jätkuvalt edu.
Ent oletagem, et ERKga kõik õnnestub. Sel juhul läheb ERK järgmise aasta kohalike omavalitsuse valimistele enamikus omavalitsustes oma nimekirjadega, kuhu on oodatud ka need rahvuslased, kes ei ole erakondadega liitunud. 2027. aasta riigikogu valimistele läheb ERK aga juba oma tugeva brändi all ning tagasihoidlikult võiks ennustada ERK‑le samasugust poolehoidu nagu EKRE‑le, umbes 15%.
Ilmselgelt jääksid EKRE valijateks need, kes eelistavad käremeelset ja vihast keelepruuki. ERK valijad võiksid vaid osalt tulla EKRE arvelt, ülejäänute seas aga võiks olla palju seniseid n‑ö ülevälja- ja protestivalijaid, samuti kõrgharituid ja naisi.
Seega suurenevad positiivse stsenaariumi korral rahvuskonservatiivse poliitika võimalused. Seda muidugi rahvuskonservatiivide koostöö korral, kui EKRE juhtide poliitiline viha ei mata enda alla neid poliitilisi võimalusi, mis koostööst tekiksid. Ka selles soovime EKRE‑le edu.
Artikkel väljendab Jaak Valge kui ERK algatusrühma liikme isiklikke seisukohti. Erakonna seisukohad selguvad täpsemalt 29. juuni asutamiskoosolekul.
[2] https://eerk.ee/maailmavaade/
[3] https://www.inst.ee/uuringud/vaartushinnangute-uuring-2020-soome-eesti-lati-leedu