Valitsuse plaan hakata erameediat "kaasama" vaktsineerimist toetavasse kampaaniasse on mõeldav vaid kahel viisil – kas selgelt tähistatud reklaami/sisuturundusena või nii, nagu see toimus eriolukorra ajal – käsu korras ja muutmata kujul. Mingisugust kolmandat varianti eksisteerida ei saa, leiab Jaanus Vogelberg.
Peaminister Kaja Kallas teatas värskelt riigikogu ees, et valitsus plaanib vaktsineerimiskampaaniasse kaasata ka erameedia. "Meil tuleb ka vaktsineerimise kampaania, et positiivseid sõnumeid levitada, samuti see, mis puudutab praeguseid piiranguid ja mis puudutab inimeste käitumisjuhiseid. Loomulikult, väga suur osa inimesi saavad oma informatsiooni just erameedia vahendusel. Ja kui riik oma sõnumeid kanalites ei esita, siis see ei pruugi kõigini jõuda," märkis Kallas.
Sellise seisukoha väljendamine justkui iseenesestmõistetavana on skandaalne ja näitab, kui hiilivalt võib riik kriisi tingimustes meedia sõltumatust mõjutama hakata. Kallas ei tulnud oma seisukohaga välja nö "tühja koha pealt" – samm-sammult oleme jõudnud olukorda, kus ka ajakirjandus on hakanud koroonaviirust (aga mitte ainult seda) puudutavaid "riigi sõnumeid", ehk PRi, ehk propagandat kohtlema järjest rohkem kui a priori tõest informatsiooni.
Aga kuidas on võimalik sellist seisukohta põhjendada? Igas muus küsimuses on ajakirjanike ülesanne "riigi sõnumeid" kriitiliselt võtta. Viimase paari aasta jooksul oleme aga näinud selle printsiibi murenemist läbi selle, et aina laieneva ringi teemade puhul on klassikalise tõene-vale eristuse asemele ilmunud orwellilik liigitus ametlik info-desinfo. Kõike ametlikku ehk riiklikku ehk "ekspertide poolt kinnitatut" tuleb selle lähenemise kohaselt kohelda a priori tõesena ja sellest erinevat infot a priori väärana. Koroonapandeemia on seda protsessi veelgi kiirendanud.
Erameedia ja eriti "desinfoajakirjanikud" tegelevad aina agressiivsemalt koroona-, vaktsiini- ja maskiskeptikute kogukonna demoniseerimisega, näidates neid justkui mingi tohutu ohuna riiklikule julgeolekule (ja muidugi püüdes igal võimalusel tõmmata "sidemeid ja seoseid" Venemaaga). Seejuures keskendutakse marginaalsetele isikutele, kes pole mitte lihtsalt skeptiliselt, vaid radikaalselt ametliku narratiivi vastu. Näeme hüsteeritsemist stiilis "Irja Lutsarit rünnatakse", kui viimane andis intervjuu mitte-päris-ajakirjanikule Andrei Vesterinenile, mõne segaduses inimese tegevuse ebaproportsionaalset ülespuhumist ja levivat desinfoajakirjanike mahitatud tsensuuri, nagu seda on 70 000 jälgijaga vandenõulise portaali Telegram Facebooki lehe sulgemine.
Tuleb silmas pidada, et sellised asendustegevused tähendavad vältimatult, et järjest vähem piiratud toimetuslikku ressursi on suunatud meedia kriitika esmasele sihtmärgile, milleks on riigivõim (ja ka rahvusvahelised organisatsioonid). Kõige markantsemaks ja häirivamaks näiteks sellisest arengust on Ekspress Meedia uuriv toimetus, mille koostööst brittide poolt kureeritava ja Eesti riigi täiel teadmisel toimuva "desinfo vastase võitlusega" on Objektiiv korduvalt kirjutanud. Seejuures tuleks loobuda illusioonist, nagu poleks selle võitluse peamiseks sihtmärgiks kodumaised dissidendid.
Tõsise ajakirjandustoimetuse jaoks ei peaks üldse ja mitte ühegi teema puhul eksisteerima sellist kategooriat nagu "sõltumatu/ametlik ekspert". Eksisteerib ainult kategooria "allikas" ja tuleb jälgida, et uudisloos oleks saanud erinevad allikad tasakaalustatult sõna. Ajakirjanik ei saa aga kunagi eeldada või väita, et üks allikas on erapooletu, sõltumatu või aus – vastupidi, alati tuleb eeldada, et allikal on omad huvid. Ja tuleb korrata – ajakirjanduse esmane roll pole rünnata mõnd tavakodanikku, kes Facebookis midagi "valesti ütleb", vaid suunata paratamatult piiratud ressursid esmajoones kõige tugevama, see tähendab riigi pihta.
Kuid pöördudes tagasi Kallase väljaöeldu juurde – kui riik tahab avaldada erameedias oma sõnumeid ilma toimetusliku kriitikata, siis tuleb teha nii, nagu eelmine valitsus – kuulutada välja eriolukord ja selle raames piirata ajutiselt ajakirjandusvabadust, st anda käsk avaldada oma PRi ilma toimetuse õiguseta seda muuta. Sääraseid sõnumeid "panin üles" ka mina, kui töötasin eriolukorra ajal veel teises väljaandes. Üldiselt ei kohanud ma ühtegi ajakirjanikku ka teistes toimetustes, keda oleks säärane käsk vaimustanud. Ilmselt on riik aga nüüd leidnud, et palju valutum on meediale mitte otseselt käske anda, vaid teha pehmet ja tulusat "koostööd". Milline see täpselt välja nägema hakkab, on veel ebaselge, aga Kallase toon peaks tegema ettevaatlikuks. Kui asi jääb puhtalt selgelt tähistatud reklaami juurde, võib kergendatult hingata.
Sellisest koostööst võidab riik ning võidab ka meediaväljaannete rahakott, kuid ajakirjanike jaoks peaks tegu olema ärevakstegeva plaaniga. Samuti haiseb selline koostöö eriti teravalt olukorras, kus eelmise valitsuse ajal meediaväljaanded kopsakaid toetusi said – mis väidetavalt nende sõltumatust kuidagi ei mõjutanud.