Iiri päritolu kirjanik ja ajakirjanik Jack Cashill kirjeldab nädalakirjas The American Spectator, kuidas vaatamata Iirimaal pea täielikult vaktsineeritud kogukondades toimuvale endeemilisele haigestumisele Covid-19sse, ei ole nomenklatuur ja rahvatervisetööstus valmis oma vaktsineerimist ning piiranguid puudutavaid eksimusi tunnistama.
Mitte kedagi ei paista huvitavat asjaolu, et Covid-19 viirus levib edasi pea täielikult vaktsineeritud elanikkonna hulgas.
Uudistekanali CNN ajakirjanik Anderson Cooper tegi neljapäeval 21. oktoobril Joe Bideniga avaliku intervjuu, kus viimane näitas üles täielikku põlgust inimeste, kes ei soovi ennast Covid-19 vastu vaktsineerida, vabaduste suhtes. "Vabadus? Kas mul on õigus oma Covidiga teid ära tappa? Ei ole, võtke ometi aru pähe – mis vabadus," rääks Biden vaktsiinivastaseid alavääristades.
Endale kombeks oleval arulagedal viisil ütles Biden valjult välja selle, millele rahvatervisetööstuse ametnikud on vihjanud alates ajast kui Covid-19 vaktsiinid muutusid kõigile kättesaadavaks. Need, kes ennast ei vaktsineeri, tapavad ennast vastutustundlikult ära vaktsineerinud kaaskodanikke.
Kuid Iirimaal on rahvatervisetööstusel ja poliitikutel inimesed, keda Covid-19 hädades süüdistada, otsa saanud. Eriti alandaval viisil on see tulnud ilmsiks Waterfordi maakonnas. Nagu kirjutab riigi nomenklatuurne päevaleht Irish Times, on Iirimaa kaks kolmest kõige suurema Covid-19 nakkuse levikuga valimispiirkonda ühtlasi ka "riigi kõige suurema vaktsineerimismääraga piirkonnad". Waterfordis on 18-aastasest ja vanemast elanikkonnast täielikult vaktsineeritud 99,7 protsenti.
Waterford äratas minus huvi, kuna esimesed Ameerika Cashillid on pärit Waterfordi maakonnast. Minu vana-vana-vanaisa tuli Ameerikasse 1847., nagu seda kutsuti "mustal neljakümne seitsmendal" aastal, mis oli kartuliikalduse [Suure näljahäda] hari, mille jooksul suri nälga, või haiguste kätte rohkem kui miljon iirlast ja teine miljon põgenes riigist. Vaatamata oma kannatustele, olid iirlased toona eluraskustes karastunud vabadust armastavad inimesed. Kui mõned üksikud silmapaistvad erandid välja arvata, täna nad enam seda ei ole.
Ma olen käinud aastate jooksul Iirimaal päris palju, kaks pikemat perioodi seal elanud ja vaadanud kuidas imperiaalne vasakideoloogia imeb iiri kultuurist elu välja. Tänane Iirimaa ei ole enam Lihavõttepühade ülestõusu (Iiri ülestõusu) Iirimaa. Täna on tegemist Iirimaaga, mille pea totaalne allumine Covidi autoritaarsusele oli sama ette ennustatav kui selle rumal sündimata laste tapmine nõudmisel (abortion on demand) heaks kiitmine 2018. aastal.
Iirimaa riigimeedia ja võimulolev nomenklatuur, kes häbenevad riigi traditsioonilist katoliiklust, tegelevad innukalt kogu virgunud väärtustepaki segapudru, mis on välja mõeldud Ameerika Ühendriikides ja lahti kodeeritud Euroopa Liidu poolt, maaletoomisega. Väärtuste, nagu piirideta seksuaalvabadus, äärmusnaisõiguslus, omasooiharate õigused, abielu lahutamine, alternatiivsed peremudelid, omasooiharate abielu, arutu massisisseränne, antiamerikanism ja täna Covidi-maania juurutamisega.
Kuna nomenklatuur kontrollib pea kõike, mida iirlased kuulevad ja loevad, on neil õnnestunud manipuleerides ning häbistades oma kaaskodanikud sundida kas kuuletuma, või vähemalt vaikima. Erinevalt Ameerika Ühendriikidest, pole Iirimaal toimivat alternatiivset meediat. Selle tõttu on vastuolulistel teemadel lubatud arvamuste vahemik äärmiselt piiratud. Isegi kõigel ortodokssematel perioodidel ei rõhunud kirik iirlasi nii jubedalt, nagu seda teeb Iirimaa ideoloogiliselt monoliitne nomenklatuur 21. sajandi alguses.* Koos Covid-19 saabumisega ajas nomenklatuur tavaliste inimeste vastu oma hambad alles tõeliselt irevile.
Veel 2021. aasta aprillis ei tohtinud Iirimaa inimesed minna oma kodust kaugemale kui viis kilomeetrit. Suleti kõik koolid, kirikud, baarid, restoranid ja ehitusobjektid. Isegi peale piirangute "leevendamist" aprillis, piirati inimeste liikumisraadiust kahekümne kilomeetriga ja jätkuvalt ei tohtinud inimesed oma kodus võtta vastu külalisi.
Vaatamata sellele, et Covid-19 juhtumite arv täielikult vaktsineeritud inimeste seas kasvab mühinal, leevendab Iirimaa täna piiranguid pulmadele, kirikus käimisele ja välitingimustes toimuvatele kogunemistele. Samuti tohib nüüd baaride ja restoranide siseruumides kliente teenindada, kuid need peavad näitama ette täieliku vaktsineerimise või viimase kuue kuu jooksul Covid-19 läbipõdemise tõendi.
Iiri valitsuse viimase kaheksateist kuu meelevaldne Covid-19 poliitika näitab ainult ühte: rahvatervsetööstuse ametnikel ja valitsuse poliitika kujundajatel pole mingisugustki oidu selle osas, mida nad teevad. 21. oktoobril avaldatud andmetest selgub, et Lõuna-Waterfordi piirkonnas on riigi kõige kõrgem 14-päeva juhtumite määr – 1486 juhtumit 100 000 elaniku kohta – ja Tramore-Waterfordis riigi kolmas juhtumite osakaal: 1122 juhtumit 100 000 elaniku kohta. Seda hoolimata riigisisesest reisikeelust ja rohkem kui 90 protsendisest vaktsineerimismäärast.
Kuigi Waterfordis on nakatumiste määr kolm korda riigi keskmisest kõrgem, pole olukord sugugi hea ka terves riigis. Arvestades eriti riigis kehtinud-kehtivaid äärmuslikke piiranguid. 21. oktoobrile eelnenud seitsmel päeval registreeriti Iirimaal 2026 uut Covid-19 juhtumit. Asetades selle numbri konteksti, siis pärani avatud Floridas, kus elab Iirimaast neli korda rohkem inimesi, registreeriti samal ajal 2262 uut juhtumit.
Enamus suurematest Iirimaa päevalehtedest on teinud ülevaate Waterfordi Covid-19 muredest, kuid sellega ei kaasne mitte mingisugust tõsiselt võetavat arutelu. Mitte kedagi ei paista huvitavat, kuidas peaaegu täielikult vaktsineeritud kogukonnas nakatavad inimesed üksteist Covid-19 viirusega.
Ausa arutelu asemel on asjaolud hoopis nii, et nuheldakse igat üksikut Covidi teemal avaldatud lahkarvamust. Endise Dublini Ülikooli Kolledži (University College–Dublin; UCD) professori ja Iiri Vabaduspartei juhatuse liikme Dolores Cahilli juhtum on näitena väga kõnekas. Enne seda kui temast sai üks vaktsineerimise vastase liikumise silmapaistvatest liikmetest, peeti teda Iirimaa teadusmaailma superstaariks.
Cahill sattus viisakas seltskonnas ebasoosingusse käesoleva aasta märtsis, kui teda sunniti Vabaduspartei juhatusest lahkuma, kuna ta esines avalikult "tõestamata väidetega piirangute vastasel meeleavaldusel".
2021. aasta augustis kirjutas Irish Times, et "tuntud Covidi skeptiku ja vaktsineerimisvastase aktivisti" kohta on Londoni kohtu poolt välja antud vahistamiskäsk. Cahilli muude rikkumiste seas on vahistamiskäsus kuriteona välja toodud "rohkem kui kuue inimese kogunemise korraldamine ükskõik millises kohas".
2021. aasta oktoobris, samal ajal kui Waterfordis toimuv põrmustab kõik ametlikud vaktsineerimist õigustavad jutupunktid, jätkab Irish Times nüüd juba endise UCD professori mustamisega, nimetades teda "vandenõuteoreetikuks" ja "üheks suuremaks vaktsineerimist puudutava väärteabe levitajaks".
Nagu näitab Waterfordis toimuv, ei saa Iirimaa ametnikud ja poliitikud aru, mis asi on "väärteave". Kuid need saavad suurepäraselt aru, mis asi on võim, annavad selle säilitamiseks endast kõik ja vabadus võib omadega põrgu käia.
Tõlkis Karol Kallas
* Kujund on autori liialdus, mille teksti autentsuse kaalutlustel siiski ära toome. Iirlased on läbi ajaloo näinud end pigem orgaaniliselt kiriku osana, mitte end kirikule vastandanud, olles valmis oma usu eest protestantliku Briti impeeriumi all ka kannatama ja võitlema. Kui keegi soovib rääkida tõemeeli iirlaste rõhumisest, siis tasub silmad pöörata üle püha Jüri kanali Briti krooni suunas. – Markus Järvi