Rahvusvahelise äriõiguse jurist James Tidmarsh kirjutab Spectatoris, kuidas Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel sõlmitud Arktika kokkulepe võib äratada ellu kahe riigi energiakoostöö ning seda "seninägematus mõõtmes".
"See on Alaskal ja Arktikas, kus meie riikide majandushuvid lõikuvad ja on võimalus teha suuremahulist, ühiselt kasulikku koostööd," rääkis Vladimir Putini pikaaegne välispoliitika nõunik ja endine Venemaa suursaadik Ameerika Ühendriikides Juri Ušakov 8. augustil Moskvas toimunud pressikonverentsil. Tema sõnad osutavad, et üks asi, millest Donald Trumpi ja Putini Alaskal toimunud kohtumisel tõenäoliselt räägiti, on majanduskoostöö Arktikas. Trumpi poolt vaadates on osutatud tohutult olulise äritehingu näol tegemist tema tavalise läbirääkimiste taktikaga. See on "Tehingukunst" – tuleb pakkuda midagi suurt, lukratiivset (kasutoovat) ja käegakatsutavat, mille toel saab omakorda välja kaubelda poliitilisi järeleandmisi. See on mall, mida Trump kasutas hiljuti Rwanda ja Kongo Demokraatliku Vabariigi vahel vaherahu sobitamiseks, kus majanduslikud stiimulid seoti pikaajaliste julgeolekuvaidluste lahendamisega.
Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vaheline Arktika kokkulepe võib kahe riigi vahel äratada ellu seninägematus mahus energiakoostöö. Selline kokkulepe oleks äärmiselt kasulik mõlemale poolele. Arktikas asub väidetavalt 13 protsenti maailma senituvastamata naftavarudest, mida on kuskil 90 miljardit barrelit ja 30 protsenti avastamata maagaasist. Venemaa kontrolli all on sellest kuskil pool ja geoloogide sõnul tähendab see numbrites 2300 miljoni tonni jagu naftat ning selle kondensaate ja 35,7 miljardit kuupmeetrit maagaasi. See oleks Trumpi "Ameerika [Ühendriigid] esimesena" lähenemisele küllusesarv. Kui Venemaa Arktika nafta- ja gaasiväljade hõlvamisse õnnestub sisse rääkida Ameerika Ühendriikide ekspertiis ning kapital, siis kasu sellest oleks meeletu. Kõigele lisanduks laevatranspordi tulu. Põhja-Jäämere meretee avamine lühendaks Euroopa ja Aasia vaheliste kaubavedude kestust poole võrra. Kuna Arktika laevateedelt on jää sulamas, siis niisugune väljavaade muutub üha tõenäolisemaks. Seda teed kasutades kuluks vähem laevakütust, poleks Suessi kanali moodi ummikuid ja vaja muretseda piraatide pärast. Kui kõigele lisada Ühendriikide naftaettevõtete laevastik ning nende Arktikas seilamise kogemused, siis Trumpi käes on tehing, millel on juures vastupandamatu ülima trofee lõhn.
Putini jaoks võib Arktika olla meepotiks, mille toel üritatakse Ukrainas jõuda talle sobiva kokkuleppeni.
Ameerika Ühendriigid ja Venemaa on sellist mõtet arutanud varemgi. 2011. aastal sõlmisid ExxonMobil ja Venemaa Rosneft tähelepanuväärse tehingu, mille alusel oleks ettevõtted alustanud ühist maavarade ammutamist Arktikas, sealhulgas Kara meres. Projekti väärtuseks hinnati toona kümneid miljardeid dollareid ja Exxon oleks pääsenud vastutasuna USA tehnoloogia ning ekspertiisi eest ligi Venemaa tohututele, seni hõlvamata energiakandjate varudele. Koostöö peatati 2014. aastal kui Krimmi hõlvamise järel kehtestas lääs Venemaale sanktsioonid. Kui niisugune ühistegevus taas ellu äratada, millest saaks järgnevate ettevõtmiste mudel, oleks sellel otsene majanduslik põhjendus. Taristu, geoloogilised andmed ja ärisidemed on juba olemas. Ellu äratatud Arktika partnerlus võib küündida nafta ja gaasi ammutamisest kaugemale ning hõlmata gaasi veeldamise terminale, uusi sadamaid ja olemasolevate sadamate uuendamist ning ühist Põhja-Jäämere laevatee haldamist. Mis kõik seoks kaks majandust Maa ühe viimase suure energiaammutamise tandri hõlvamise eesmärgil kokku.
Samas sellele otsest kinnitust ei ole, et Arktika ja Ukraina teemad oleksid üks-ühele seotud. Ometigi on loogika piisavalt ilmne ja Moskvast tulevaid vihjeid ei saa eirata. Putini jaoks võib Arktika olla meepotiks, mille toel üritatakse Ukrainas jõuda talle sobiva kokkuleppeni. Põhiküsimustes Venemaa tõenäoliselt järele ei anna: Krimm ja Donbass on kirjutatud Venemaa territooriumitena riigi põhiseadusesse. Need oleksid sellisena igas lepingus ja lisaks nõutakse Ukraina relvitustamist ning seal puhvertsooni loomist NATO ja Venemaa vahele. Trump saab samas kuulutada Arktika kokkuleppe tohutuks võiduks ja teha sõjale lõpu, mille põhjustamises süüdistab ta Joe Bidenit. Tõenäoliselt õnnestub Washingtoni abiga Putinil panna rahuleppega nõustuma ka Ukraina.
Zelenskõi valitsuse püsimine sõltub pea ainult Ameerika Ühendriikide relvadest ja rahast.
Trumpi kasutada on samuti äärmiselt jõulised mõjutusvahendid. Kiievi [valitsuse] ellujäämine sõltub pea ainult Ameerika Ühendriikide relvadest ja rahast. Vaadates otsa võimalusele, et Trump võib mõlemad kinni keerata, on Volodõmõr Zelenskõi sunnitud leppima nõudmistega, mida ta on varem tagasi lükanud. Trumpi jaoks on tegemist ennast õigustanud läbirääkimiste mängureegliga: tuleb luua kriisiolukord, jätta enda kätte kõige väärtuslikum mängukaart ning teha kõigile ülejäänutele selgeks, et ollakse valmis laua tagant minema jalutama. Zelenskõi jaoks on valikuks leppimine rahuga, mis lõikab suured tükid Ukrainast ära elik seista silmitsi võimalusega, et sõda peab pidama ilma Ühendriikide toetuseta.
Ukraina positsioon on habras. Selle armee on kurnatud, majandus varemetes ja riigi sõjapidamise võimekus sõltub lääne abist. Euroopa Liidu liiduvabariikide ja Ühendkuningriigi lubadused ei tähenda suurt midagi kui nende taga pole USA tulejõudu ning raha. Kui Trump otsustab kalduda Putiniga Arktika kokkuleppe sõlmimise suunas, siis Kiiev peab kas sõna kuulama või sõdima sisuliselt vähem elik rohkem üksi. Zelenskõi võib küll pajatada punastest joontest, kuid ilma Ühendriikide toetuseta ei tähenda need suurt midagi.
Moraalsed seisukohad ei asenda toorest jõudu.
Euroopa Liit ja Britannia avaldaksid sellisel puhul kindlasti häälekalt meelepaha, kuid nende kasutuses pole mitte midagi, millega USA ja Venemaa kokkulepet takistada. Brüssel, London, Pariis ja Berliin on kõik selgelt välja öelnud, et ühtegi kokkulepet ei tohi sõlmida Ukraina poole nõudmistega arvestamata, kuid moraalsed seisukohad ei asenda toorest jõudu. Kui Ühendriigid sõda ei toeta, pole Briti, Prantsusmaa ja Saksamaa toetusest Ukrainale Venemaa edasitungi peatamiseks suuremat tolku.
Kiievi võimuringkonnad on Arktika Ukrainaga sidumise peale kindlasti vihased. Zelenskõi sõjaaja presidendiameti põhilubaduseks on okupeeritud alade tagasivallutamine ja mitte kunagi nõustumine Krimmist ning Donbassist loobumisega. Igasugune selline leping mõistetaks koheselt reetmisena hukka. London kuulutaks kui pahane see on, Brüssel kutsuks kokku tippkohtumised ja avaldaks hukkamõistu. Kuid hoolimata retoorikast, pole eurooplastel millegi mõjutamiseks väge. Kokkulepe saaks allkirjad ja kontroll sõjategevuse rahastamise üle on kindlalt Trumpi kätes.
Ühendkuningriik ja Euroopa Liit peavad leppima pealtvaataja rolliga.
Lääneriikidest erinevalt vaataks muu maailm niisugusele Ukraina rahule palju soojema pilguga. Suurem osa globaalsest lõunast ei näe Ukraina sõda niivõrd piiriküsimusena kui takistusena üleilmsele kaubavahetusele ja majanduskasvule. Hiina, India ja Brasiilia tervitaksid Ukraina sõja lõppu, isegi kui see toimuks ainult Venemaa tingimuste järle, pragmaatilise diplomaatiana. Trump omalt poolt näitaks Arktika lepet lahendusena paljudele üleilmsetele muredele, mis aitaks summutada Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi kriitikat.
Trumpi ja Putini ajendid on kenasti ühel joonel. Trumpi jaoks oleks tegemist järjekorde "Trumpi-kokkuleppega", milles majandusliku jõu näitamine käib kaasas poliitilise kokkuleppega. Putinile jääksid mingid Ukraina alad ja ta avaks Venemaa Arktika Ühendriikide investeeringutele. Ukraina osaks jääb leida lepingust, mille sõlmimises see suurt kaasa ei löönud, enda jaoks võimalikest parim osa. Ühendkuningriik ja Euroopa Liit peavad leppima pealtvaataja rolliga.
Tõlkis Karol Kallas