Ameerika Ühendriikide asepresident J. D. Vance pidas Müncheni julgeolekukonverentsil ajaloolise kõne, milles nägi suurima ohuna Euroopale mitte Venemaad, vaid türanlikku sõnavabaduse piiramist ja massisisserännet.
Üks asjadest, millest ma täna rääkida soovisin, on loomulikult meie jagatud väärtused. Samuti on tore olla tagasi Saksamaal. Nii, nagu te eelnevalt kuulsite, osalesin ma sellel konverentsil eelmisel aastal Ameerika Ühendriikide senaatorina. Ma kohtusin [Ühendkuningriigi] välisministri David Lammy'ga ja viskasime nalja, et meil mõlemil olid toona tänasest erinevad ametid. Kuid täna peavad kõik need inimesed, kellel on piisavalt õnne, et neile on antud inimeste poolt poliitiline võim, kasutama seda targalt viimaste elu paremaks muutmiseks.
Samuti tahan ma öelda, et mul oli viimase 24 tunni jooksul õnn veeta mõnda aega väljaspool neid konverentsisaali seinu ja inimeste külalislahkus, seda vaatamata isegi eilsest [13.02.2025] kohutavast rünnakust taastumisele, on muljetavaldav. Esimest korda käisin ma Münchenis koos oma naisega erareisil, kes on täna siin koos minuga. München ja selle linna inimesed on mulle alati meeldinud.
Ma soovin lihtsalt öelda, et meie mõtted ja palved on kõigi inimestega, keda kurjus siin ilusas kogukonnas puudutas.
Siia konverentsile ollakse tulnud kokku rääkima julgeolekust. Üldjuhul mõeldakse selle all ohte riikide välisele julgeolekule. Ma näen, et täna on siia kokku tulnud hulgaliselt suurepäraseid sõjaväejuhte.
Euroopa on hülgamas oma põhiväärtuseid, mida jagatakse Ameerika Ühendriikidega.
[Donald] Trumpi valitsus võtab Euroopa julgeolekut väga tõsiselt ja usub, et Venemaa ja Ukraina vahel on võimalik saavutada mõistuspärane kokkulepe, samuti usub Ameerika Ühendriikide valitsus, et tulevastel aastatel on Euroopa jaoks oluline panustada palju enam oma julgeolekusse. Samas oht, mille pärast ma kõige rohkem mures olen, pole vis-à-vis Euroopa jaoks siiski Venemaa. Selleks ei ole ka Hiina [Rahvavabariik] ega ükski teine väline tegur. Ma olen mures seestpoolt lähtuva ohu pärast. Euroopa on hülgamas mitmeid oma põhiväärtuseid; väärtuseid, mida jagatakse Ameerika Ühendriikidega.
Mind lõi pahviks, kui Euroopa Liidu endine volinik rääkis hiljuti ühes telesaates rõõmsalt kõlaval häälel, et Rumeenia valitsus tühistas just valimised. Samuti hoiatas ta, et kui asjad ei lähe nii nagu peab, võib sama asi juhtuda Saksamaal.
Kõike alates Ukraina poliitikast kuni digitaalse tsensuurini on kirjeldatud demokraatia kaitsmisena.
Sellised upsakad avaldused on ameeriklase kõrvadele šokeerivad. Aastaid on räägitud, et kõike, mida Ameerika Ühendriigid rahastavad ja toetavad, tehakse Euroopaga jagatud demokraatlike väärtuste nimel. Kõike alates Ukraina poliitikast kuni digitaalse tsensuurini on kirjeldatud demokraatia kaitsmisena. Kui vaadata, kuidas Euroopa kohtud tühistavad valimisi ja kõrged ametnikud ähvardavad seda teha teiste valimistega, siis võiks endalt küsida, kas see vastab nõutud kõrgetele standarditele? Ja ma räägin "meist", sest ma põhimõtteliselt usun, et me kuulume ühte meeskonda.
Teha tuleb rohkem kui demokraatlikest väärtustest ainult rääkida. Nende järgi tuleb elada. Nii nagu paljud siin ruumis mäletavad, olid siin maailmajaos külma sõja ajal demokraatia kaitsjad vastakuti hulga türanlikemate jõududega. Mõeldagu selle juures ka võitlusele, mis tsenseeris teisitimõtlejaid, sulges kirikuid ja tühistas valimisi. Kas need inimesed, kes nii tegid, olid heade jõudude poolel? Kindlasti mitte.
Tänu Jumalale, et nad kaotasid külma sõja. Nad kaotasid selle põhjusel, et ei väärtustanud ega austanud neid erilisi õnnistusi, mille tagab vabadus, vabadus üllatada, teha vigu, leiutada, midagi ehitada. Nii nagu välja tuleb, pole võimalik kohustuslikus korras hakata uuenduslikuks ja olla loov, nagu ka pole võimalik inimestele käsu korras ette kirjutada, mida mõelda, mida tunda ja mida uskuda. Kõik need asjad on omavahel seotud. Kahjuks, kui vaadata tänast Euroopat, siis pole sugugi nii selge, mis mõne külma sõja võitjaga on juhtunud.
Ma vaatan Brüsselisse, kus Euroopa Komisjoni komissarid hoiatasid inimesi, et nad kavatsevad rahvarahutuste ajal ühismeedia sulgeda hetkel, kui nad näevad midagi, mille kohta nad otsustavad, et see on "vihkav sisu". Või riiki, kus politsei korraldab "misogüünia vastase võitluse" ettekäändel haaranguid kodanikele, keda kahtlustatakse ilmavõrgus feminismi vastastaste postituste tegemises.
Ma vaatan Rootsit, kus valitsus mõistis Koraani põletamises osalemise eest süüdi kristlasest aktivisti, mille tagajärjeks oli tema sõbra mõrv. Nii nagu antud kohtuasja kohtunik hirmutaval kombel nentis, siis seadused, mis peaks Rootsis kaitsma sõnavabadust, seda ei tee ja päris elus hoopis tagavad, et ei tohi teha midagi sellist, mis tekitaks ühe usugrupi solvamise ohu.
Kõige kõvema häälega on tsensuuri nõudnud minu kaasmaalased.
Mis tõenäoliselt on kõige murettekitavam, siis vaadates sõpru Ühendkuningriigis, on südametunnistuse vabaduse tagasilanguse käigus sihikule võetud usklike brittide põhiõigused. Pisut rohkem kui kaks aastat tagasi mõistis Briti valitsus Adam Smith Conneri, kes on 51-aastane füsioterapeut ja armee veteran, süüdi kohutavas kuriteos, et ta seisis viiekümne meetri kaugusel sündimata laste tapmise asutusest ning palvetas vaikides kolm minutit, selle juures mitte kedagi segamata ega kellegagi suhtlemata, ainult omaette palvetamise eest. Kui Briti seadusesilmad teda märkasid ja nõudsid vastust, mille eest ta palvetab, vastas Adam ainult, et teeb seda oma sündimata poja eest.
Tema ja tema endine tüdruksõber olid otsustanud aastaid varem abordi kasuks. Politseinikke selline selgitus ei kõigutanud. Adam mõisteti süüdi valitsuse uue turvatsoonide seaduse alusel, mis kriminaliseerib vaikse palve ja teised teod, mis võivad mõjutada inimeste otsuseid 200 meetri raadiuses sündimata laste tapmise asutuse ümbruses. Ta pidi maksma prokuratuuri õigusabi kulude hüvitamiseks tuhandeid naelsterlingeid.
Ma sooviksin nüüd öelda, et see oli ühekordne õnnetu juhus, hullumeelne näide halvasti kirjutatud seaduse rakendamisest, mida kehtestati ühe inimese puhul. Kuid see pole nii. Möödunud oktoobris, mõned kuud tagasi, hakkas Šotimaa valitsus saatma kirju inimestele, kelle kodud asuvad nõndanimetatud turvalise ligipääsu piirkondades ja neis teadetes hoiatati, et isegi oma kodus eraviisiline palvetamine võib tähendada seaduserikkumist. Loomulikult nõudis valitsus neis kirjades lisaks, et koputatakse kaaskodanike peale, kelle puhul kahtlustatakse, et nad võivad olla süüdi nii Britannias kui Euroopas toime pandud mõtteroimades.
Ma pelgan, et sõnavabadus on taandumas ja asja iroonia ning tõde, mu sõbrad, on tegelikult selles, et kõige kõvema häälega on tsensuuri nõudnud minu kaasmaalased [Ameerika Ühendriikide esindajad], mitte see pole lähtunud Euroopast. Eelmine Ameerika Ühendriikide valitsus ahistas ja kiusas ühismeedia ettevõtteid, et need tsenseeriksid nõndanimetatud väärteavet. Väärteavet, nagu näiteks, et koroonaviirus sai tõenäoliselt alguse Hiina laboratooriumist. Ameerika Ühendriikide valitsus utsitas eraettevõtteid vaigistama inimesi, kes julgesid rääkida asjadest, mis hiljem osutusid tõeks.
Nii nagu Bideni valitsus üritas meeleheitlikult piirata inimeste sõnavabadust, soovib Trumpi valitsus teha täpselt vastupidi.
Ma ei tee siin täna ainult tähelepanekuid, vaid esitan ka ettepaneku. Nii nagu [Joe] Bideni valitsus üritas meeleheitlikult piirata inimeste sõnavabadust, soovib Trumpi valitsus teha täpselt vastupidi ja ma loodan, et selles vallas on võimalik teha koostööd.
Washingtonis puhuvad uued tuuled. Donald Trumpi juhtimise all me võime küll teie vaadetega mitte nõus olla, kuid me võitleme selle eest, et te saaksite need avalikult kõigi ees välja öelda. Täna, paraku, on olukord siiski nii hull, et möödunud detsembris tühistas Rumeenia ühe julgeolekuasutuse kaheldavate süüdistuste ja maailmajao suurriikide tohutu surve peale presidendivalimiste tulemused. Nii nagu ma aru saan, toodi põhjuseks, et Rumeenia valimised on nakatatud Venemaa väärteabe poolt. Kuid ma tahaksin oma Euroopa sõpradelt paluda, et seda asja vaadataks natukene kaugemalt. Võib uskuda, et see on vale, kui Venemaa ostab valimiste mõjutamiseks sotsiaalmeedia reklaame. Ameerika Ühendriikide võimud kindlasti arvavad nii. Selle võib isegi maailma areenil hukka mõista. Kuid kui mõne riigi demokraatia on võimalik mõne teise riigi poolt hävitada mõnesaja tuhande dollari eest ostetud kübervalla reklaamidega, siis alustuseks pole selline demokraatia ise kuigi jõuline.
Hea uudis on siiski see, et Euroopa demokraatiad ei ole nii haprad kui paljud inimesed paistavad pelgavat.
Kui ühed poliitikud esindavad olulist osa valijaskonnast, siis teiste poliitikute kohustuseks on vähemalt nendega rääkida.
Ma usun samuti, et inimeste sõnavabadus teeb need veelgi tugevamaks. Mis loomulikult toob meid tagasi Münchenisse, kus sellesama konverentsi korraldajad ei lubanud osaleda aruteludes rahvaesindajatel, kes esindavad nii pahem- kui parempoolseid rahvameeste (populistide) parteisid. Taas, ei pea olema nõus kõigega, mida inimesed räägivad. Kuid kui ühed poliitikud esindavad olulist osa valijaskonnast, siis teiste poliitikute kohustuseks on vähemalt nendega rääkida.
Paljude inimeste jaoks teisel pool Atlandi ookeani paistab üha enam, et [Euroopas] on välja ilmunud hulgaliselt klikihuvisid, mis peidavad ennast koledate nõukogude aja sõnade taha, nagu tahtlik ja tahtmatu väärteave. Neile lihtsalt ei meeldi idee, et mõni erineva vaatenurgaga inimene võiks esitada teistsuguse arvamuse või, taevas hoidku, hääletada kuidagi teistmoodi, elik mis veelgi hullem, võita valimised.
See siin on julgeolekukonverents. Ma olen kindel, et te kõik olete siin valmis rääkima, kuidas täpselt te suurendate kaitsekulutusi järgmise paari aasta jooksul mingi uue eesmärgini. See on suurepärane, sest president Trump tegi üheselt selgeks, et ta leiab, et Euroopa sõbrad peavad tulevikus mängima selle maailmajao julgeolekus suuremat rolli. Ilmselt te ei kuule väljendit "koorma jagamine", kuid USA poole vaates on see oluline osa olemisest ühises liidus, et eurooplased võtavad enda kanda suurema koorma, samas kui Ameerika keskendub maailma piirkondadele, mis on suures ohus.
Kuidas isegi saab alustada erinevate eelarveküsimuste arutamisega, kui isegi ei teata, mida esmalt kaitstakse?
Kuid lubage mul küsida: kuidas isegi saab alustada erinevate eelarveküsimuste arutamisega, kui isegi ei teata, mida esmalt kaitstakse? Ma olen selle kohta kuulnud oma vestlustes juba päris palju ja mul on olnud hulgaliselt asjalikke kohtumisi paljude inimestega siin ruumis. Ma olen kuulnud palju sellest, mille eest teil on vaja ennast kaitsta ja loomulikult on see tähtis. Kuid minu jaoks pole nii selge ja see pole kindlasti seda ka paljude Euroopa kodanike jaoks, et mis on täpselt see eesmärk, mille nimel ennast tahetakse kaitsta. Milline on positiivne nägemus, mis annab elu jagatud julgeolekukoostööle, mida kõik siinolijad peavad nii oluliseks?
Ma olen veendunud, et pole võimalik rääkida mingist julgeolekust, kui kardetakse oma enda inimesi suunavaid hääli, arvamusi ja südametunnistust. Euroopa seisab silmitsi paljude väljakutsetega. Kuid kriis, millega maailmajagu seisab täna silmitsi; kriis, millega kõik peavad üheskoos tegelema, on iseenda tekitatud. Kui Euroopa juhtpoliitikud kardavad omaenda valijaid, siis Ameerika [Ühendriigid] ei saa Euroopa jaoks mitte midagi teha. Samamoodi ei saa eurooplased teha midagi ameeriklaste jaoks, kes valisid minu ja president Donald Trumpi. Euroopa juhtidele on vaja demokraatliku mandaati, et saata tulevastel aastatel korda midagi väärtuslikku.
Kriis, millega kõik peavad üheskoos tegelema, on iseenda tekitatud.
Kas sellest pole midagi õpitud, et õhukestel mandaatidel on ebastabiilsed tulemused? Hulga väärtuslikumaid asju on võimalik korda saata demokraatlike mandaatidega, mida saavutatakse minu hinnangul siis, kui kuulatakse rohkem oma kodanikke. Kui soovitakse konkurentsivõimelist majandust, kui soovitakse soodsaid energiahindu ja turvalisi varustuskanaleid, siis on valitsemiseks vaja mandaati, sest kõigi nende asjade nimel tuleb teha keerulisi valikuid.
Loomulikult teavad kõik seda väga hästi. Ameerikas pole võimalik võita demokraatlikku mandaati vastaste tsenseerimise ja vangistamisega. Kas selleks on siis opositsioonijuht, alandlik omaenda kodus palvetav kristlane või uudiseid kajastav ajakirjanik. Samamoodi pole võimalik mandaati võita eirates põhivalijaskonda küsimustes, nagu näiteks kes võiks olla osa jagatud ühiskonnast.
Kõigist keerulistest väljakutsetest, millega siin konverentsil esindatud riigid silmitsi seisavad, pole midagi pakilisemat kui massisisseränne. Pea üks viiest täna Saksamaal elavast inimesest on siia kolinud välismaalt. See on loomulikult kõigi aegade kõrgeim määr. Ameerika Ühendriikides on see number muuhulgas samasugune, mis on ka kõigi aegade suurim. Sisserändajate arv, kes asusid elama Euroopa Liitu Euroopa Liidu välistest riikidest kahekordistus ainult 2021. ja 2022. aastaga. Sellest ajast saadik, loomulikult, on taoliste inimeste hulk veelgi suurenenud.
Kõigist keerulistest väljakutsetest, millega siin konverentsil esindatud riigid silmitsi seisavad, pole midagi pakilisemat kui massisisseränne.
See on tuttav olukord, mis ei tekkinud tühja koha pealt. See on viimase kümne aasta jooksul maailmajao ja maailma poliitikute teadlikult langetatud otsuste seeria tulemus. Neid õuduseid, mida sellised otsused kaasa toovad, võis näha 13. veebruaril siinsamas linnas. Loomulikult mõtlen ma sellest rääkides ohvrite peale, kelle ilusa talvepäeva Münchenis see rünnak põrmustas. Me mõtleme nende inimeste peale ja palvetame nende eest. Kuid miks selline asi üldse sai juhtuda?
Kõik see on üks jube lugu, kuid selline, mida Euroopas ollakse kuuldud liiga palju. Paraku liiga palju ka Ameerika Ühendriikides. Asüülitaotleja, kes tihti on 20ndates noor mees, kes on politseile teada, rammib autoga rahvahulka ja lõhestab kogukonna. Selle ühtsuse. Kui palju kordi on vaja kannatada selliseid tagasilööke, et ükskord kurssi muuta ja anda oma jagatud tsivilisatsioonile uus suund? Mitte ükski valija siin maailmajaos ei läinud valimiskasti juurde avamaks piirid miljonitele taustakontrollita sisserändajatele. Kuid, kas te teate, mille nimel nad hääletasid? Inglismaal hääletasid nad Brexiti poolt. Sellega võib olla nõus või mitte, aga nii hääletati. Igal pool üle Euroopa hääletatakse järjest rohkem poliitikute poolt, kes lubavad teha lõpu kontrollimatule sisserändele. Mina, näiteks, saan nendest muredest aru, aga teie ei pea minuga nõus olema.
Ma lihtsalt leian, et inimesed hoolivad oma kodudest. Nad peavad kalliks oma unistusi. Nad hoolivad oma turvalisusest ja soovivad tagada heaolu nii endale kui oma lastele.
Need inimesed on targad. See on üks asi, mida ma oma lühikese poliitikuaja jooksul olen ära õppinud. Vastupidiselt sellele, mida te ilmselt mõne mäe taga Davoses kuulete, ei pea meie kodumaade inimesed ennast üldiselt haritud loomadeks või maailmamajanduse hammasratasteks, mida on hõlbus asendada. Selle tõttu pole sugugi üllatav, et nad ei soovi juhtide poolt enda massina siia-sinna lükkamist ega lakkamatut eiramist. Niisugustele suurtele küsimustele valimiskasti juures vastuse andmine on demokraatia ülesanne.
Ma arvan, et inimeste eiramisega, nende murede hülgamise, või mis veelgi hullem, meedia sulgemise, valimiste peatamise, inimeste poliitilisest protsessist välja lülitamisega ei kaitsta mitte midagi. Tõik on hoopis see, et niiviisi saab kõige kindlamal viisil demokraatiale otsa peale teha. Kindlad seisukohad ja arvamuste välja ütlemine ei ole valimistesse sekkumine. Isegi kui oma arvamusi avaldavad inimesed, kes ei ela nendes riikides, kus toimuvad valimised. Isegi siis kui need inimesed on väga mõjukad – uskuge, ma räägin seda mõistes asja naljapoolt – kui Ameerika Ühendriikide demokraatia kannatas välja kümme aastat Greta Thunbergi näägutamist, siis teie siin kannatate ära mõni kuu Elon Muski.
Kui Ameerika Ühendriikide demokraatia kannatas välja kümme aastat Greta Thunbergi näägutamist, siis teie siin kannatate ära mõni kuu Elon Muski.
Kuid milline demokraatia, olgu see Ameerika Ühendriikide, Saksamaa või Euroopa oma, jääb ellu, kui miljonitele valijatele räägitakse, et nende mõtted ja mured, nende püüdlused, nende abipalved pole midagi väärt ning need pole isegi nii palju väärt, et nende üle aru pidada.
Demokraatia aluseks on püha põhimõte, et inimeste hääl maksab. Mitte mingisugustele tulemüüridele [konservatiivseid parteisid võimu juurde lubada ei tohi] kohta ei ole. Osutatud põhimõttest kas peetakse kinni või seda ei tehta. Euroopa inimestel on hääl. Euroopa juhtidel on valikud. Ma usun jõuliselt sellesse, et tulevikku pole vaja karta.
Võtke omaks see, mida inimesed teile ütlevad, isegi siis kui see on jahmatav ja sellega nõus ei olda. Kui nii tehakse, siis võib minna täie kindluse ja veendumusega tulevikule vastu; teades, et rahvas seisab teie taga. Selline on minu jaoks demokraatia suursugune võlu. See ei ole siinsetes kivihoonetes ja hotellides. See ei ole isegi neis suursugustes institutsioonides, mida jagatud ühiskonnana üheskoos üles ehitati.
Demokraatiasse uskumine tähendab mõistmist, et kõigil kodanikel on piisavalt aru ja neil on oma seisukohad. Kui nende seisukohtadega ei arvestata, siis isegi kõige edukamatest lahingutest on väga vähe kasu. Nii nagu kunagi rääkis paavst Johannes Paulus II, kes minu hinnangul on üks erakordsemaid demokraatia eestvõitlejaid: "Ärge kartke." Oma inimesi ei peaks kartma isegi siis kui nad avaldavad arvamusi, mis nende juhtkonna omadega kokku ei lähe.
Tänud teile kõigile. Edu teile. Jumal õnnistagu teid.
Tõlkis Karol Kallas