Mõttekoja Brownstone Institute'i juht Jeffrey A Tucker selgitab koja portaalis, kuidas näiliselt demokraatlikus riigis on tegelik võim hoopis igaveste bürokraatide klassi käes.
2. juulil 1881. aastal tulistas vihane Illinoisi osariigi advokaat Charles J Guiteau president James A Garfieldi rindu. Sündmus leidis aset Marylandi osariigi Baltimore'i raudteejaamas. Garfield oli saanud olla ametis ainult neli kuud ja ta suri saadud haavadesse 19. septembril. Guiteaul oli atentaadiks motiiv. Ta oli kuri, kuna ta uskus, et peale Garfieldi heaks kampaania ajal vaeva nägemist annab president talle uues valitsuses tööd, kuid tööd ta ei saanud. Atentaat oli kättemaks.
Garfieldi tulistamine oli šokk. Kongress asus koheselt tegevusse, et hoida ära järgmine atentaat. Kongressil oli teooria, et tuleb lõpetada ära valitsuse eestkoste süsteem ja seda viisil, et inimesed ei muutuks enam vihaseks ja ei laseks presidente maha. Pole suurem asi mõttekäik, aga paraku poliitika toimib sedasi. Tulemuseks oli Pendletoni seadus, millega loodi alatine avalik teenistus (ametnikkond). Uus president Chester Arthur allkirjastas seaduse 1883. aastal. Sedasi sündis Ameerika Ühendriikide haldusriik.
Kongress ei saanud toona paraku aru, et uue seadusega muudeti jäädavalt Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteemi. USA põhiseaduses pole mitte kuskil kirjas, et tuleb luua administratiivne isandate klass, kellele Kongress annab oma võimu ära. Kuskil pole kirjas, et olemas peab olema masinavärk, mis tehniliselt allub täidesaatvale võimule, kuid mille üle presidendil tegelikku võimu ei ole. Pendletoni seadusega loodi uus kiht sunduslikku etatismi, mis ei allunud demokraatlikule kontrollile.
Alguses ei olnud asjad eriti halvasti, kuid siis tuli Föderaalreserv, tulumaks ja Suur Sõda. Bürokraatide klass kasvas plahvatuslikult ja samuti suurenes nende võim. Iga aastakümnega muutusid asjad halvemaks. Külm sõda keevitas riigi külge sõjatööstuskompleksi ja Suur Ühiskond (Great Society) rajas tohutu inimesi kontrolliva heaoluriigi. Sellised arengud on jätkunud tänaseni ja tänaseks pole enam isegi aru saada, kas valitud poliitikutest on üldse midagi tolku.
Selliste arengute üheks näiteks võib tuua olukorra, kui president Donald Trump sai aru, et Anthony Fauci on teda petnud ta üritas Faucit vallandada. Mille peale sai ta teada, et ta ei saa seda teha. Seadused ei luba. Trumpi jaoks oli see kindlasti üllatus. Ta võis mõelda, et kuidas selline asi on võimalik? See on vägagi võimalik. Samasugune staatus on miljonitel föderaalvalitsuse töötajatel, keda on erinevatel andmetel 2–9 miljonit inimest, sõltuvalt sellest, keda keegi administratiivse riigi osaks loeb.
Kas muutused on üldse võimalikud?
Üldiselt arvatakse, et saabuv november [vahevalimised] toob Washingtoni poliitilise maastikule dramaatilised muutused. Kaks aastat peale seda, võtab presidendiameti üle teine partei. Tänaseks saab üha selgemaks, et hetkel ametis olev USA valitsus ja partei, millest see koosneb, on omadega täenäoliselt küpse. Tuleb lihtsalt järgmised valimised ära oodata.
Tänu taevale demokraatia eest, onju? Õigem oleks küsida, kas demokraatia üldse midagi muudab? Keegi ei ole küüniline kui ta arvab, et midagi suurt ei muutu. Probleem on valatud valitsuse struktuuri, mida põhiseaduse koostajad sellisel kujul ette ei näinud.
Demokraatia idee seisneb selles, et võim on valitud esindajate kaudu rahva käes. Selle vastand oleks näiteks tohutu ja igavene bürokraatide klass, keda inimeste, valitud poliitikute ning nende määratud valitsuse liikmete arvamus ja valimised ei huvita.
Kurb on tunnistada, kuid täpselt selline on meie tänane riigisüsteem.
Teie tõelised valitsejad
Kaks viimast aastat on andnud meile kainestava õppetunni vallas, kes tegelikult riiki juhivad. Need on täidesaatva võimu tasandi riigiametid, mis ei vastuta millegi ega kellegi ees. Kui üldse, siis annavad need aru ainult erasektori telgitagustele jõududele, kes tagavad, et pöörduksed töötaksid õlitatult mõlemat pidi [riigiametnikud saaksid sooja koha erasektoris ja erasektori esindajad saaksid riigiametites ettevõtete huvisid kehtestada]. Suurte riigiametite (CDC, HHS vms) poliitiliselt määratud juhtidel pole praktiliselt mingisugust sõnaõigust. Nad on marionetid, kelle üle karjääribürokraadid irvitavad, kui nad muidugi neile üldse mingit tähelepanu pööravad.
Aastaid tagasi elasin ma ühes kortermajas Washingtoni äärelinnas ja kõik mu naabrid olid föderaalametite töötajad. Transpordi-, Töö-, Põllumajandus-, Elamuehitusameti ja nii edasi ametnikud. Nende amet oli eluaegne ja nad teadsid seda. Nende palgad sõltusid paberil korda saadetud saavutustest ja kui kaua nad ise oma ametis vastu pidasid. Nende vallandamiseks polnud mingit võimalust kui nad just midagi eriti kohutavat korda ei saatnud.
Naiivsena üritasin ma alguses nendega rääkida poliitilistel teemadel. Nad vaatasid mullle mõistmatute nägudega otsa. Toona ma arvasin, et neil on kindlasti asjade kohta konkreetsed arvamused, aga nad ei tohi mingil põhjusel sellest rääkida.
Hiljem jõudsin ma kainestavale arusaamisele: neid inimesi ei huvitanud nende töhhe puutuvad poliitikad mitte kõige vähematki. Nendega poliitikast rääkimine oli sama nagu minuga Soome hokimeeskondadest. Soome hokimeeskonnad ei puutu minu ellu mitte kuidagi. Samamoodi on nende inimestega: mitte mingisugused poliitilised muutused ei mõjuta neid mitte mingil viisil. Nad teavad seda ja nad on selle üle uhked.
Pildid seintel
Umbes samal ajal veetsin ma kummalistel põhjustel mõned nädalad Elamuehituse ja Linnaplaneerimise Ameti (Department of Housing and Urban Development; HUD) kontorites. Ma tegin ühte uurimistööd ja mul oli ligipääs kõigile säilikutele, mis toona oli tavakodaniku jaoks päriselt võimalik. Tegemist oli ajahetkega kui vana poliitiliselt määratud HUDi juht oli lahkumas ja uus polnud veel ametisse asunud.
Ma tegin rahulikult oma tööd kui ma kuulsin koridoris klaasiklirinat. Ma pistsin oma pea uksest välja, et uurida, milles asi. Üks mees kõndis mööda koridori ja kukutas lahkuva juhi seintele pandud pilte põrandale puruks. Umbes tunni aja pärast saabus koristaja, kes killud kokku pühkis. Tund aega hiljem saabus inimene, kes riputas seintele uue juhi soovitud pildid.
Kogu selle kärarikka sündmuse ajal ei tundnud mitte ükski teine HUDi töötaja toimuva vastu kõige vähimatki huvi. Nad olid selliseid asju näinud kümneid kordi ja nad lihtsalt ei hoolinud. Tagasi vaadates on viidatud sündmuse järeldus ilmne: igaveseks ametisse määratud bürokraate poliitikas toimuvad kosmeetlised muutused ei ei mõjuta.
Ütleme, et riigiametites töötab kaks miljonit inimest – jättes postiteenistuse ja sõjaväe sarnased üksused välja. Presidendi määrata on kuskil 4000 poliitilist ametikohta ja need tulevad ning lähevad. Poliitika on surelik, bürokraatia on surematu.
Kindlasti saaksid vabariiklased selle probleemi vastu midagi ette võtta, aga kas nad tahavad seda? Pea kõigil valitud poliitikutel on midagi varjata. Kui neil ka ei ole, siis meedia võib alati midagi välja mõelda. Nagu me võisime Trumpi ametiajal näha, on see viis, kuidas bürokraatide riik kontrollib poliitilist klassi.
Võimaluse osas, et midagi muutub, ei tasu olla naiivne. Vaja on palju enamat kui lihtsalt valida demokraatliku protsessi kaudu uued riigijuhid. Riigi tegelikud juhid on selleks liiga targad, et lubada valimistel enda tegevusse sekkuda. Valimisi on vaja ainult selleks, et inimesed usuksid, nagu demokraatiast oleks midagi tolku ja seetõttu vastutavad valijad, mitte bürokraatide valitsus, kõige toimuva eest.
Senikaua kui poliitikud bürokraatide klassiga midagi tõsiselt ette ei võtta, pole oodata ka muutuseid. Samal ajal on oodata, et saabuv majanduskriis suurendab bürokraatide võimu seninägematul määral.
[Kontekstiks: Eestis töötab avalikus sektoris u 1/10 Eesti elanikest, Ameerika Ühendriikides – kui võtta aluseks number 9 miljonit – 1/37 elanikest.]
Tõlkis Karol Kallas