Majandusteadlnse Jeffrey Sachs leiab, et USA neoconid on maailmavalitsuse nimel valmis pidama igavest üleilmset sõda, kulutama triljoneid dollareid ja ohvriks tooma miljoneid inimesi.
Ameerika Ühendriikide üks tuntumaid ajakirjanikke ja paremat ilmavaadet esindav mõjukas ühiskonnategelane Tucker Carlson avaldas 28. mail kahe ja poole tunnise intervjuu majandusteadlase Jeffrey Sachsiga.
Kes on Jeffrey Sachs?
Jeffrey Sachsi arvamustel ja tegevusel on raskekujuline mõju nii Eesti-, Euroopa Liidu-, Ameerika Ühendriikide- kui maailmapoliitikale. Ta on nii tänase kui oli eelmise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peasekretäri nõunik. Ta on üks ÜRO, Maailma Majandusfoorumi (WEF-i), Euroopa Liidu (EL) jne jätkusuutlike arengueesmärkide (SDG) – uue maailmakorra – programmi autor. Lisaks uue maailmakorra programmile on ta lisaks üks Eesti rahareformi (krooni) suunajatest. Väidetavalt tunneb ta Ameerika Ühendriikide süvariiki läbi ja lõhki.
Poliitiliselt maailmavaatelt on Sachs vasakäärmuslane. Carlsoni intervjuus esitas ta korduvalt seisukohti, mida "kollektiivse lääne" stratkommarid nimetavad "Putini jutupunktideks". Näiteks väitis majandusteadlane intervjuus korduvalt, et "Venemaa pole enam laienemise tungiga riik, see tahab rahu ja mõlemale poolele kasulikku koostööd".
Ukraina on järjekordne USA hegemoonia ohver
Järgnevalt on esitatud lühemal kujul ja üldistatult mõned Sachsi Amerika Ühendriikide maailmavõimu ambitsioone ja Ukraina sõda puudutavad seisukohad.
Venemaa sissetung Ukrainasse ei olnud sihilikult esile kutsumata (provotseerimata), nagu seda korrutavad lääneriikide ja Ukraina stratkomid ning korporatiivne ajakirjandus.
Peale Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) lagunemist kuulutasid Ameerika Ühendriigid, pigem selle välispoliitikat juhtivad neoconid, ennast ainsaks superriigiks ja hakkasid arvama, et Ühendriikidel on kohustus üle maailma kaitsta demokraatiat ning olla maailma korravalvur.
USA on rikkunud kõiki toonaseid Mihhail Gorbatšovi, Boris Jeltsini ja Bill Clintoni vahel sõlmitud avalikke ning salajasi lepinguid. Üheks lepingupunktiks oli, et Ameerika Ühendriigid ei trügi NATO-ga – mis on eelkõige USA sõjaline käepikendus ja hegemoonia kehtestamise vahend – Venemaale külje alla.
Venemaa teatas 2008. aastal, mida on hiljem korduvalt üle korranud, et kui seni on see vaadanud NATO laienemist pealt, siis "punaseks jooneks" on Ukraina.
Esimese NSVL lagunemise järgse Ukraina sõja põhjustas USA ja teiste lääneriikide salateenistuste toel korraldatud riigipööre ehk nõndanimetatud "Oranž revolutsioon", millele järgnes USA neoconide poolt ametisse upitatud valitsuse soov võtta Venemaalt ära viimase strateegilises maailmapildis kesksel kohal olev Sevastoopoli mereväebaas. Õli lisasid tulle Ukraina poole küsitavad tegevused Donbasi piirkonnas.
Minski kokkulepped sõlmis Ukraina pool Venemaaga USA valitsuse käsul ainult aja võitmiseks, mida sunniti "tagama" Saksamaa ning Prantsusmaa.
Venemaa "nurka surumise" kava mõtles välja Briti impeerium, mille keskseks lahenduseks on Venemaa Mustast merest ära lõikamine. Kui Venemaal pole ligipääsu Mustale merele, saab sellest sisuliselt kolmanda maailma riik, mille majandust kontrollib keegi teine ehk hegemoon. Sellest saavad aru nii Venemaa kui Ameerika Ühendriigid.
Neoconide plaanid ulatuvad üle inimpõlvede tulevikku. Tänaseks ümbritseb NATO liikmesriikide vöö Venemaad alates Põhja-Jäämerest kuni Musta mereni. Lisaks Ukrainale soovivad neoconid liita Põhja-Atlandi Kaitsealliansiga Gruusia.
Neoconid on otse välja öelnud, et USA on maailma valvur ja selle positsiooni nimel tuleb maha pidada hulgaliselt sõdu. USA ei hooli sõjas surma saanud ukrainlastest. See peab ennast moraali verstapostiks ja demokraatia kaitsjaks ning maailma valitsemise nimel ollakse valmis ohverdama miljoneid inimesi. Seniste lääne Ukraina ja Venemaa poliitikate jätkudes ootab maailma ees tuumasõda.
Sachs on 44 aastat lähedalt seotud Ameerika Ühendriikide valitsusega ja tema sõnul on selle võimustruktuurides piisavalt palju piisavalt hulle inimesi, kes on tuumasõjaks Venemaaga päriselt valmis.
Toimetas Karol Kallas