Üks tähelepanuväärsemaid süvariigi kuritegude paljastajatest Jennica Pounds võttis ühismeedias kokku, milline võiks tema hinnangul näha välja ühe maailma ambitsioonidega läänemaailma keskvõimu koetis.
Kõik tunnevad vaikimisi huvi, kas kuskil on olemas varju hoidev leviaatan, mingisugune Rockefelleri-laadis manifest, milles on kirjas ühe maailma üldplaan. Sest inimeste arust peaksid ideoloogiad sellisel viisil töötama: kommunistid üllitasid manifeste, "teaduslikke tõdesid" ja korraldasid isikukultuseid. Monoliitsetele süsteemidele on hõlbus saada jälile, sest need ütlevad inimestele, mis on "tõde" ja nõuavad kuuletumist.
Kuid üleilmastumine on hoopis teistsugust liiki elukas. See on ülesehituselt mitmeharuline ja seda eneseteadlikult. Karl Popper rääkis "avatud ühiskonnast" kui panteonist, kus tõemonopol ei kuulu mitte kellelgi ja igaüks annab oma panuse. George Soros on sellise vaate kaja: mitte kellegi valduses pole absoluutseid teadmisi, seega institutsioonid tuleb üles ehitada viisil, mis tagavad suure hulga tõdede ringlemise.
Kui metafoori laiendada, siis võiks küsida: kuidas niisuguse iidolite panteoni ["reeglitepõhine maailmakord"] võim võiks välja näha?
Nad ei üllitaks ühest manifesti. Selle asemel lepiksid nad aja jooksul kokku ühiste institutsioonide ehitamises: rajatakse templid ja sätestatakse rituaalide reeglid, mille kaudu jõustatakse kollektiivset tahet. Osutatud templid on Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), NATO, Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) ja OSCE. Igal jumalusel on oma isikupära, kuid kõigi ühisel meelel jõustatakse panteoni kui isevalitseja staatust.
Vaikimisi kokkulepe on: misiganes vastuolud ka neil omavahel ei tekiks, seisab iga jumalus eelkõige panteoni meelevalla eest. George H. W. Bush, kes hoidis ennast Jugoslaavias (Bosnias) tagasi, kaitses siiski süsteemi. Madeleine Albright oli hulga innukam sekkuja ja korraldas Jugoslaavia sõja. Soros oli raputaja, kes kiirendas Panteoni võimu kehtestamist.
Lihtsate inimeste jaoks on tagatud vabadus, kuid ainult osutatud "püha korra" piires. Kõik võivad teenida igasuguseid jõude, aga ainult nii kaua, kui seda tehakse panteoni reeglite järele. Iidolite täielikult ära põlgamine oleks autokraatlik – sest panteoni eiramine oleks pluralismi tühistamine.
Põhjusel, et panteon on pluralistlik ja dünaamiline, siis kui see kord saab kehtestatud, muutub loomuliku arengu käigus tugevamaks. Institutsioonid talletavad võimu. Iga uus iidolite põlvkond lisab uusi kihte. Külma sõja ajal tegeleti [NSVL ohu] ohjeldamisega, peale seda laienetakse. Sõnavaras toimub nihe, kuid süsteemi koetis muutub järjest vastupidavamaks.
Paradoks on siiski selles, et aja jooksul jäigastub panteon samat liiki monoliitseks türanniaks, millega see alguses väidetavalt võitles ja mille soovis asemdada parema lahendusega. Mis algas pluralistliku koalitsioonina, on lõpuks enese olemasolu õigustav paadunud süsteem. Kui keegi seab panteoni vajaduse küsimuse alla, siis tähendab see NATO laienemise ja "demokraatia edendamise" vastustamist. Sedasi tegevad inimesed on süsteemi silmis hereetikud ja "demokraatia" vaenlased.
Lühidalt: avatud panteon on muutunud iseenda suletud leviaataniks.
Tõlkis Karol Kallas