Ajakirjanik Peter Schweizer kirjutab 25. jaanuaril ilmuvas raamatus, kuidas Bidenite perekond teenis viie erineva tehinguga, milles kõigis osalesid isikud, kes on seotud Hiina Rahvavabariigi luureteenistustega, kokku vähemalt 31 miljonit dollarit.
Ajal kui Joe Biden oli Ameerika Ühendriikide asepresident ajas tema poeg Hunter Biden äri mitmete Hiina Rahvavabariigi rahandustegelastega, kellel kõigil olid otsesed sidemed riigi luureteenistustega. Hunteri äripartnerite hulgas olid näiteks Riigi Julgeolekuministeeriumi endine juht ja välisluure värbamisteenistuse ülemus. Mõned neist ärisidemetest on jõus tänaseni, kirjutab ajakirjanik Peter Schweizer raamatus "Veriste kätega: kuidas Ameerika eliit saab rikkaks aidates Hiinal võita" (Red-Handed: How American Elites Get Rich Helping China Win), vahendab Breitbart.
Schweizer selgitab, et Peking nägi Bidenitega rahaliste sidemete sõlmimises avangut nõndanimetatud "eliidi ülevõtmiseks" (elite capture), mis andis Hunter Bidenile võimaluse kohtuda ja sõlmida suuremahulisi lepinguid inimestega, kes olid Hiina kõige suuremate rahandusinstitutsioonide ja Kommunistliku Partei eesotsas. Vastutasuks oli neil võimalus kasutada Bidenite mõjukust enda huvides.
Üks esimesi, kellega Bidenid kokkuleppe sõlmisid, oli hiina magnaat nimega Che Feng, kelle kohta Hunter ja tema äripartnerid kasutasid hüüdnime "[nõukogu] Superesimees" (The Super Chairman)
Che on pärit Rahvavabastusarmee sõduri perekonnast, teda kirjeldatakse Lääne meedias kui "varju hoidvat ja diskreetset investorit", kelle äi oli Hiina Rahvapanga (People's Bank of China) kuberner ning kelle äripartnerite hulka kuulub näiteks riigi julgeoleku aseminister Ma Jian. Schweizeri sõnul on Ma julgeolekuministeeriumi 8. Büroo, mis haldab Põhja-Ameerika operatsioone ja jälgib oma aparaadi kaudu välismaalasi, juht.
"Ohtu, mida kujutab endast Hiina ärimees, kellel on lähedased sidemed Hiina kõrgemate luurejuhtidega ja kes teeb finantstehinguid USA asepresidendi pojaga, ei ole võimalik üle hinnata. Kuidas selline asi ei pannud Washingtonis helisema USA riikliku julgeoleku ega eetikakomiteede häirekellasid, on juba iseenesest suur ime," kirjutab Schweizer "Veristes kätes".
Superesimehelt oodati, et ta "pääseks Hiina raha kaudu saavutatava mõju abil ligi Läänemaailma kõige kõrgematele juhtidele". Nimetatud eesmärgil loodi Bideni poja ja selle Ameerika äripartnerite poolt ettevõte Bohai Harvest RST (BHR), mida rahastasid suured Hiina valitsuse poolt toetatud rahandusinstitutsioonid.
Superesimees tutvustas Bidenitele oma äripartnerit Zhao Xuejuni (teise nimega Henry Zhao), kes asutas ettevõtte Harvest Fund Management. Zhao oli ettevõtte nõukogu esimees ja selle Hiina Kommunistliku Partei peasekretär.
Zhaol oli ka teine ettevõte, mille nimi oli Harvest Global Investments, mille ta asutas koos Jia Liqingiga, kes oli ühe toonase poliitbüroo liikme minija. Liqingi isa Jia Chunwang on endine julgeolekuminister, "kes vastutas salateenistuse ja nii sise- kui välisluuretegevuse eest". Harvest Global Investments kandis Hunter Bideni teisele ettevõttele Burnham üle viis miljonit dollarit.
Schweizer kirjutab oma raamatus, et tänases maailmas pole ükski luureteenistus Hiina omast võimsam: Petlikusse ja suurt kasu lubavasse tehingusse, mille Hunter sõlmis ja millega loodi BHR, oli kaasatud kaks rahandustegelast, kellel olid sidemed Hiina luureteenistuse kõige kõrgema tasemega ja millist osa see see mängis miljardi dollari suuruses erakapitali tehingus, mida me käsitlemise raamatus "Salajased impeeriumid" (Secret Empires). Täna me teame lisaks, neid rolle, mida mängisid luureteenistustega seotud Superesimees ja Zhao.
Ühe ettevõtmises osalenud Hiina partneri Michael Lini sõnul oli Hunteri ülesanne ettevõtmises üpris sirgjooneline: ava oma kuulsa Bohai professionaalse meeskonnaga nii palju uksi Läänemaailmas kui võimalik. Samuti oodati Hunterilt, et tema ja tema partenerid osalevad teatud Hongkongis ja Hiinas toimuvatel kohtumistel võimalike finantspartneritega.
Superesimees ja Ma Jian hiljem vangistati ning neile esitati rahapesu ning altkäemaksu süüdistus, mis lõpetas nende äri Bidenitega. Samas sidemed, mida Hunter nende kaudu sõlmis jäid püsima ja Zhao aitas sõlmida järgmiseid tehinguid.
Koostöö viis selleni, et BHR hakkas investeerima strateegilise tähtusega ettevõtetesse nii Hiinas kui Ameerika Ühendriikides.
Üheks esimeseks investeeringuks oli rahapaigutus China General Nuclear Power Corporationi (Hiina Tuumaenergia Korporatsioon; CGN), milles Hunteri ettevõte oli "ankurinvestor". Föderaalne Juurdlusbüroo lõpetas CGNi tegevuse, kuna see "tegeles lääneriikides tuumaspionaažiga" ja nii CGNile kui ühele ettevõtte insenerile esitati 2016. aastal Barack Obama justiitsministeeriumi poolt süüdistus tuumasaladuste varastamises.
BHR ostis ära samuti Ameerika Ühendriikide ettevõtte Henniges Automotive, mis arendas vibratsioonivastaseid tehnoloogiaid nii sõjaväe kui tsiviilrakenduste tarbeks. Vajaliku ostusumma kokku saamiseks sõlmis BHR koostööleppe Aviation Industry Corporation of Chinaga (Hiina Lennundustööstuse Korporatsioon), mis on üks suurimaid Hiina sõjatööstusettevõtteid ja üks suuremaid USA kaitsetehnoloogiate varastajaid.
BHR tehingu ja Harvestile üle kantud viie miljoni dollari vahepeal sai Hunter Hiina ärimeestelt, kes olid seotud luureteenistuse kõrgemate juhtidega, kokku 25 miljonit dollarit.
Mõne aja pärast tutvustati Hunterit CEFC China Energy nõukogu esimehele Ye Jiemaingile (Jainmingile), kellega tal kujunes välja ladus tööalane suhe ja kellega, Hunteri enda kinnitusel, nad "regulaarselt suhtlesid".
Hunteri üheks ülesandeks oli anda Yele "isiklikku nõu" ja ta ta tegutses selle nimel, et CEFCst saaks ülemaailmne haldusfirma, ostes osalusi Omani, Rumeenia, Colombia ja Luxembourgi energiaettevõtetes.
Samas tihedad sidemed luureteenistuste kõrgete juhtidega olid ka Yel. "CEFC peakontor asub Shanghai Prantsuse Kontsessiooni sektsioonis (Shanghai's French Concession section), mis on piirkond, mida suuremas osas kontrollib Hiina sõjavägi. Üks Ye esimesi äripartnereid oli ühe Hiina Rahvavabastusarmee asutaja marssal Ye Jianyingi lapselaps.
Schweizer kirjutab:
Ettevõtte logol, millele Hunter Biden nõu andis ja mis maksis talle miljoneid, on kesksel kohal viisnurk. Ettevõtte ingliskeelses veebilehel kirjutatakse, et see viisnurk esindab "kodanikuõiguseid". Samas ettevõtte hiina keelsel kodulehel on kirjutatud, et viisnurk osutab sellele, et organisatsioon mängib olulist rolli Hiina riigi ja rahva huvide teenimisel.
CEFC on otseselt ka Hiina Rahvavabastusarmee teenistuses, varustab seda naftasaadustega ja ettevõte mängib olulist rolli Hiina Vöö ja Tee algatuses (Belt and Road Initiative).
Koos Yega asutas Hunter kaks ettevõtet: Hudson West IV ja SinoHawki, mille kaudu Esimees sai paigutada raha USA taristusse. Kokku sai Bideni perekond Ye ettevõtetelt ümmarguselt kuus miljonit dollarit.
See oli tehing CEFCga, mille käigus Hunter väidetavalt väitis, et 10 protsenti tehingu summast tuleb anda "suurele ninale" Joe Bidenile.
Ajal kui Hunter Ye heaks töötas, kujunesid tal välja head suhted ka Esimehe "emissari" Gongwen Dongiga, kellega koos nad kavatsesid jagada kontorit, kuhu oleksid ruumid saanud peale asepresidendi ametist lahkumist ka Joe ja Jill Biden.
Kuid Dong ei olnud ainult nõukogu esimehe "emissar", samal ajal oli ta Pekingis asuva Radiance Property Holdings finantsvaldkonna juht. Radiance Property Holdings kuulub ärimees Lam Ting Keungile, kellel on tihedad sidemed nõndanimetatud "ühisrinde" (united front) grupeeringutega, millel on omakorda tihedad sidemed Hiina luurega. Keung on samuti Hiina Rahva Poliitilise Konsultatsioonikonverentsi (Chinese People's Political Consultative Conference) liige, millel on keskne tähtsus Hiina Kommunistliku Partei ühisrinde tegevuses ja mis sageli varjab enda tegevusega Hiina luureoperatsioone.
Schweizer leiab, et "kokkuvõttes iga tehing, mille Bidenid Hiinas sõlmisid, pandi toime ettevõtetega, millel olid sidemed Hiina luureasutuste juhtkonnaga".
New York Post on varem kirjutanud, et Bidenite pereäri kattis Joe Bideni kulusid. Schweizer kirjutab oma raamatus, et Joe ja Hunter Bideni rahad olid omavahel segamini.
2019. aastal avalikkuse ette jõudnud Hunter Bideni sülearviutist leiti sõnum tema tütrele, milles ta kirjutas: "Ma loodan, et te saate minu abiga hakkama ja ma olen kogu pere eest hoolitsenud kolmkümmend aastat. … See on tõeliselt raske. Kuid ärge muretsege, ma ei nõua teilt, nagu seda teeb vanaisa [Joe Biden], endale poolt teie palgast."
Schweizer paljastab raamatus "Veriste kätega", et Rosemont Seneca, mis oli üks Paljudest Hunter Bideni ettevõtetest, tellis eraldi telefoniliini, mille kaudu ta sai otse helistada toona asepresidendi ametis olnud isale Joe Bidenile ja maksis selle eest ise. Selline lahendus pole Schweizeri sõnul seaduslik.
"Peking peaks Bideni valitsuse üldise lähenemisega olema väga rahul. Jutt võib olla küll kuri, kuid peamised välispoliitika suunad, mida Peking tahab, et Washington ajaks, on kenasti paigas. Piiratud ei ole tehnoloogia Hiinale ära andmist, ega Ameerika kapitali Hiina investeerimist. Hiina poolsed inimõiguste rikkumised pälvivad ainult vaoshoitud kriitikat ja Hiina režiimile ei esitata märgatavaid väljakutseid," kirjutab Schweizer.
Toimetas Karol Kallas