Konservatiivse arvamusportaali Federalist poliitikatoimetaja John Daniel Davidson lahkab Éric Zemmouri Prantsusmaa presidendiks kandideerimist ja leiab, et kuigi teda sõimatakse nomenklatuuri poolt rassistiks ja vandenõuteoreetikuks, on tal ohtralt toetajaid, sest ta räägib tõtt.
Konservatiivne prantsuse ajakirjanik ja poliitikakommentaator Éric Zemmour teatas 30. novembril, et ta kandideerib järgmisel aastal toimuvatel valimistel Prantsusmaa presidendiks. Oma otsusega paiskab ta segamini seni paika sätitud valimiste malelaua, millel eelduste kohaselt pidid vastamisi minema tänane president Emmanuel Macron ja konservatiivse Rahvarinde juht Marine Le Pen.
Ilmselt on liiga vara öelda, millised on Zemmouri šansid. Tema nimega on korraldatud toetusküsitlusi, milles ta on esinenud päris hästi, kuigi viimasel ajal on tema toetus pisut langenud. Kuid Zemmouri kandidatuur pole tähtis niivõrd tema tänaste väljavaadete, kuivõrd tema aastakümneid vormitud sõnumi, mida ta on levitanud hulga menukiks saanud raamatute ja televaadendite abil: Prantsusmaa on tõsiselt alla käinud, seda põhjustavad traditsiooniliste Prantsuse- ja kristlike väärtuste eiramine, massiline moslemite sisseränne ning prantsuse ühiskonna eidestumine.
Zemmouri sõnumile elab Prantsusmaal kaasa üha rohkem inimesi, sest see vastab tõele ja Prantsusmaa inimesed saavad aru, et tal on õigus. Aastakümneid kestnud moslemite sisseränne, millega pole kaasnenud märkimisväärset assimileerumist, on muutnud osad piirkonnad Prantsusmaal selliseks, mida vanemad inimesed enam ära ei tunne ja mille suhtes noorem konservatiivide põlvkond tunneb vastikust.
Viimati mainitud grupi jaoks on Zemmouri vabandusi mitte otsiv jõhkrus värskendav, seda eriti meediakeskkonnas, milles peetakse osutamist Prantsuse tsivilisatsiooni tabanud silmnähtavatele probleemidele rassistlikuks ja äärmusluseks. Prantsusmaa presidendiks kandideerimise kõnes kaitses Zemmour innukalt Prantsuse tsivilisatsiooni ning kutsus radikaalselt üles taastama rahvuse suurust. "Enam ei ole aega reformide tegemiseks, Prantsusmaa tuleb ära päästa," kuulutas Zemmour ja hoiatas oma toetajaid, et neid hakatakse süüdistama rassismis.
Zemmour aimas asjade käiku täpselt ette ja üks ingliskeelse maailma suurimaid vasakule kaldu päevalehti New York Times üllitas järgmisel päeval (1. detsembril) arvamusloo, milles kleebiti Zemmourile külge silt "tänase Prantsuse rassismi kõige äärmuslikum ja kõvem hääl", kes kuulutab ette "uut, hulga nakkavamat peatükki" Prantsuse äärmusluse ajaloos.
Zemmouri presidendikampaania algusele reageerisid ettearvatavalt ka suured tehnoloogiaettevõtted. YouTube'is ilmunud Zemmouri presidendiks kandideerimise avaldus kogus mõne päevaga üle 2,4 miljoni vaataja (4. novembriks 2,7M vaatajat), mille peale seadis YouTube sellele vanuselise piirangu. Kõik, kes tahavad tema pöördumist vaadata, peavad YouTube'i keskkonda sisse logima ja olema üle 18 aasta vanad.
Süüdistused, nagu Zemmour oleks rassist ja fanaatiline äärmuslane, on muutunud nii Ameerika Ühendriikide kui Prantsusmaa meedias presidendivalimiste lähenedes üha tavalisemaks. Samamoodi on sagenenud püüdlused tema kampaaniat tsenseerida ja tõkestada. Google'i näitel võib YouTube'i piirangut nimetada isegi välismaiseks sekkumiseks Prantsusmaa valimistesse.
Zemmouri sõnumi nimetamine rassistlikuks on laisa mõtlemise vili. Isegi üllatavalt laisk, sest Zemmour on rahvuselt juut, Alžeeria sisserändajate poeg, elav assimileerumise näide, mida ta peab Prantsusmaa ellujäämise juures esmatähtsaks.
Selline väide on mõttelaiskuse vili, sest isegi juhuslik kõrvaltvaataja näeb, et Prantsusmaal on midagi läinud väga valesti – nagu ka suuremas osas Euroopas. Prantsusmaal on saanud tavaliseks noorte suur tööpuudus, kasvav jõugukuritegevus ja kurikuulsate vaesunud banlieue'ide (eeslinnade) seadusetus.
Kõik mainitud probleemid, nagu Zemmour ja temaga sarnaselt mõtlevad eksperdid on aastaid osutanud, on saanud alguse massisisserändest ja konkreetsemalt riigi võimetusest assimileerida moslemitest sisserändajaid Prantsuse ühiskonda.
Nagu Ameerika Ühendriigid, on Prantsusmaa rajatud kõikehõlmavale ideaalile: liberté, égalité, fraternité. Prantsusmaa on lisaks päris rahvusriik, mida ühendab ajalugu, keel ja usk.
Zemmouri kuulutab konkreetselt, mida nii Ameerika kui Prantsusmaa ärklevad (woke) progressiusklikud õiguslased jälestavad, et rahvus ei jää püsima kui sisserändajatelt ei nõuta esmalt, et neist saaksid prantslased, et nad võtaksid omaks liberté, égalité, fraternité ideaalid, räägiksid Prantsuse keelt ja võtaksid omaks Prantsuse eluviisid. Teiste sõnadega väidab Zemmour, et Prantsusmaa ei ole, ega või saada multikultuurseks. Prantsusmaa peab olema prantsusepärane, või ta ei ole midagi.
Sellisel sõnumil on Prantsusmaal lai kandepind, sest see on põhimõtteline tõde. Macron on sellise sõnumi veetlusest teadlik ja on viimastel aastatel üritanud paljude enda sõnumitega parema maailmavaatega inimestele meeldida. Möödunud suvel kuulutas ta, et "Prantsusmaa ei kustuta oma ajalugu" ega eemalda koloniaalajastust pärit inimeste kujusid ja kehtestas septembris rangemad viisanõuded Põhja-Aafrikast pärit inimestele.
Zemmouri kandideerimine teeb olukorra keeruliseks Marie le Penile, kelle väljavaateid saada Prantsusmaa presidendiks ohustab nüüd veelgi parema maailmavaatega kandidaat. Le Pen on aastaid üritanud teha Rahvusrindest peavooluparteid, mis oli algselt tõsiselt rassistlik liikumine ja mille ta võttis üle oma tänaseks põlu all olevalt isalt Jean-Marie Le Penilt. Marie le Peni Rahvusrinde peavoolustamise püüdlused paistavad olevat põhjustanud tagasilöögi, sest valijad saavad aru, et tema Euroopa Liidu vastalisest sotsialismist ei piisa nende armastatud kodumaa päästmiseks.
Zemmour räägib sellest, kuidas nii Prantsusmaa parempoolsed- kui vasakparteid on "süüdi, et Prantsusmaa on surmaval allakäigu ja hääbumise teel" ja ta "kandideerib presidendiks selle pärast, et prantslaste tütred ei peaks kandma pearätti ja pojad ei peaks alistuma". Sellise sõnumiga astub Zemmour terve Prantsusmaa nomenklatuuri vastu. Ta kritiseerib nii keskpõranda liberaalset poliitikat ajavat Macroni kui rahvuslasest mässajat Le Peni. Mõlemad on näidanud, et pooldavad peavoolu nomenklatuurset poliitikat, mis Zemmouri ja tema toetajate arust on võrdne Prantsusmaa hävitamisega.
Kui Zemmour kuulutab, et "ma kandideerin presidendiks selle pärast, et prantslased jääksid prantslasteks, kes on uhked oma ajaloo üle ja kindlad oma tulevikus", et uued sisserändajad assimileeruksid ja "teeksid Prantsusmaa ajaloo enda ajalooks viisil, et neist saaksid uued Prantsusmaa prantslased, mitte välismaalased tundmatul maal", ei ole see üleskutse rassimile, ega fanaatilisele äärmuslusele. See on kõige siiram üleskutse, mida üks patrioot saab esitada: hoiame koos oma riiki ja teeme selle jõukaks.
Asjaolu, et selliseid asju peab kuulutama nii lühikest aega enne presidendivalimisi, räägib rohkem Prantsusmaa tänasest seisukorrast ja selle nomenklatuurist kui Prantsusmaa parempoolsete ning Zemmouri kohta. Asjaolu, et Zemmouri kampaaniat saadab mõlemal pool Atlandi ookeani nomenklatuuri teda rassismis süüdistav ulgumine, näitab kõigile samuti, mida nomenklatuur arvab Prantsusmaa rahvuskultuurist, ehk kõigist rahvuskultuuridest üle maailma ja mida nende arvamus on tegelikult väärt.
Toimetas Karol Kallas