Mõttekoja Rutherford Institute'i juhid John ja Nisha Whitehead kirjutavad, kuidas tänane lääne ühiskond kipub vägagi sarnanema Lihavõttesaarega: inimesed ei saa ise aru, kuidas nad oma tsivilisatsiooni samm-sammult ära hävitavad.
Raamatute põletamiseks
on palju võimalusi.
Ja maailm on täis inimesi,
kes jooksevad ringi
põlevate tikkudega.
– Ray Bradbury
Me seisame silmitsi tänapäevase teisendiga raamatute põletamisest, mille eesmärgiks on saada lahti ohtlikest ideedest ja neid levitavatest inimestest. Ray Bradbury kirjutas seitsekümmend aastat tagasi ulmamaailma kirjeldava novelli "Fahrenheit 451", milles lahkarvamuste keelustamise eesmärgil põletati raamatuid, telemeelelahutus oli vahend inimeste tuimestamiseks, nende rahustamiseks, segadusse ajamiseks ning kontrollimiseks. Täna me näeme ennast elamas kõhedust tekitavalt sarnases reaalsuses.
Teretulemast tehnotsensuuri ajastusse.
Paberil kõlab USA põhiseaduse esimene parandus [sõnavabadus], nagu meil oleks õigus rääkida seda, mida me tahame.
Reaalsus on täna selline, et meil on vabadus rääkida ainult seda, mida mõni valitsusametnik või suured tehnohiiud, nagu Facebook, Google ja YouTube lubavad.
Järgnevalt üks näide: kongressi õiguskomisjoni föderaalvalitsuse relvana kasutamise uurimise valitud alamkomisjon kinnitas seda, mida me oleme ammu kahtlustanud: valitsus teeb inimeste tsenseerimise eesmärgil koostööd sotsiaalmeedia ettevõtetega.
Reaalsus on täna selline, et meil on vabadus rääkida ainult seda, mida mõni valitsusametnik või suured tehnohiiud, nagu Facebook, Google ja YouTube lubavad.
"Tsenseerimise" all me peame silmas valitsuse koordineeritud tegevuskava inimeste, kes julgevad rääkida midagi, mis ei sobi valitsuse poolt heaks kiidetud tegevuskavaga, suukorvistamiseks, vaigistamiseks ja üleüldiseks tühistamiseks.
Samuti on see poliitiline korrektsus, mis on aetud selle kõige õudusäratavasse ja rõhuvasse vormi.
Me teame, et Ameerika Ühendriikide tänane demokraatide valitsus tegi koostööd Facebookiga Covid-19sse puutuva sisu tsenseermiseks, mille hulka kuulusid muuhulgas naljad, õige teave ja nõndanimetatud väärteave. Sellele järgnes Louisiana kohtu otsus, millega tühistati täidesaatva võimu ametnikele kehtestatud keeld suhelda vastuolulise sisu teemal ilmavõrgu foorumites sotsiaalmeedia ettevõtetega.
Varem osutatud keelu kehtestanud kohtunik Terry Doughty võrdles valitsuse jõhkrat sotsiaalmeedia ettevõtete survestamist, et need eemaldaksid sisu, mis puudutas Covid-19 geeniteraapiat või viimaseid 2020. aasta presidendivalimisi olukorraga, milles Ameerika Ühendriikide valitsus on võtnud omale rolli, mis on sarnane orwelliaanlikule tõeministeeriumile.
Selline on tehnofašismi määratlus.
Riietatuna türanlikku enese kõige õigemaks pidamisse, jõustavad tehnofašismi tehno-Kraakenid (nii valitsuse kui erasektori omad), mis mõlemad näevad vaeva ühise eesmärgi nimel.
Valitsus ei kaitse meid "ohtlikke" väärteabe kampaaniate eest.
Valitsus ei kaitse meid "ohtlike" väärteabe kampaaniate eest. See laob vundamenti müürile, millega meid eraldada "ohtlikest" ideedest, mis võivad panna meid oma peaga mõtlema ja seda tehes astuma vastu nomenklatuurile ning selle viisidele, kuidas see kontrollib meie elu.
Siiani on tehnoloogiahiidudel olnud võimalik eirata esimest põhiseaduse parandust tänu nende valitsusega mitte seotud ettevõtte staatusele. Samas pole see eriti usutav, kuna need marsivad valitsuse poolt ette antud taktis.
Philip Hamburger ja Jenin Younes kirjutavad Wall Street Journalis: "Põhiseaduse esimene parandus keelab valitsusel piirata sõnavabadust. Ülemkohtu otsused annavad selgelt mõista, et valitsus ei saa sellest käsust hiilida eraettevõtteid kasutades mööda."
Sellest ei tule välja midagi head, kui me lubame valitsusel eirata põhiseadust.
Tehnohiiud lämmatavad meid jõulise ja kõikehõlmava tsensuuri embusega, selle on heaks kiitnud kõige kõrgemad võimud ja see ähvardab muuta reaalsust täpselt viisil, nagu seda kirjeldas George Orwell "1984s". Tõeministeerium valvab sõnu ja tagab, et tõigad vastaksid ükskõik millisele reaalsusele, mida valitsuse ajuväänajad parasjagu heaks arvavad üldsusele ette manada.
Orwell kirjutas "1984" hoiatusena. Täna kasutatakse seda hoopis uue maailmakorra õpikuna inimkonna sotsiaalseks manipuleerimiseks, et see oleks kuulekas Suurele Vennale.
Tegemist on olukorraga, mis toob kaasa päris, tegeliku sõnavabaduse lõpu.
Ühel hetkel, kui kunstarust saab valitsuse bürokraatia oluline osa, siis pole teha enam midagi: me kõik sõltume siis tehnovalitsejate järelandmatutest otsustest.
Maailmas, kus üha suurem osa asju liigub läbi kunstteadvuse läätse, sõltub inimeste elu paindumatutest algoritmidest, mis määravad ära meie vabaduste piirid.
Ühel hetkel, kui kunstarust saab valitsuse bürokraatia oluline osa, siis pole teha enam midagi: me kõik sõltume siis tehnovalitsejate järelandmatutest otsustest.
See kõik algas järgmisel viisil.
Esimesena läksid tsensorid kallale nõndanimetatud äärmuslastele, kes rääkisid nõndanimetatud "vihakõnes".
Seejärel läksid nad kallale nõndanimetatud äärmuslastele, kes levitasid nõndanimetatud "tahtlikku väärteavet" (disinformation) varastatud valimiste ja Hunter Bideni kohta.
Ajaks kui nõndanimetatud äärmuslased hakkasid levitama "tahtamatut väärteavet" (misinformation) Covid-19 ja geeniteraapiate kohta, olid tsensorid valmis saanud süsteemi ning arendanud välja strateegia, mille abil saab vaigistada ametlike jutupunktidega mitte nõustujaid.
Lõpuks jõuame me olukorrani, kus valitsus ja selle ettevõtetest liitlased on ainsad otsustajad teemal, mis on "äärmuslus" ning kõik inimesed võivad olla süüdi mõnes mõtteroimas.
Ükskõik mida me täna sallime, millele me teadlikult tähelepanu ei pööra, mis õigustusi teiste inimeste kiusamisele me iganes leiame, kas see siis toimub rassiõigluse, demokraatia kaitsmise või fašismiga sõdimise sildi all, see kõik kukub ühel päeval kaela meile endile.
Lõpuks jõuame me olukorrani, kus valitsus ja selle ettevõtetest liitlased on ainsad otsustajad teemal, mis on "äärmuslus" ning kõik inimesed võivad olla süüdi mõnes mõtteroimas.
Vaadake ja õppige.
Meis kõigis peaks tekitama ohutunnet sündmused, kus mõnda inimest elik gruppi, kas siis tuntud või mitte, tsenseeritakse ja nad kaovad Facebookist, Twitterist, YouTube'ist ning Instagramist, kuna nad levitavad ideid, mis on kellegi arvates poliitiliselt ebakorrektsed, viha täis, ohtlikud või vandenõuteoreetilised.
Me teame, et valitsus kipub endale ise reaalsust määratlema ja sellele väljakutseid esitavale käitumisele ning sõnadele panema külge igasuguseid silte, siis peaks see üle poliitikavalla tähendama üldist häireolukorda.
Keegi ei pea nõustuma kellegagi, neile ei pea meeldima inimesed, kes on oma vaadete pärast suukorvistatud või internetist ära kaotatud. Samas sellise tsensuuri eiramine on pikaajalises plaanis ohtlikult lihtsameelne, sest ükskõik mida iganes keegi lubab valitsusel ja selle ettevõtjatest käsutäitjatel täna korda saata, pööratakse tema enda loodud türannide poolt tema enda vastu
Glenn Greenwald kirjutab Interceptis:
Kõige silmapaistvam eksitus, mida alati leiab tsensuuri pooldamise keskmest, on arulage usk, nagu tsensuurivõimu kasutataks ainult nende vaadete suhtes, mis inimesele endale ei meeldi, kuid mitte kunagi tema enda arusaamiste vastu…
Facebook ei ole mõni heatahtlik, lahke, kaastundlik lapsevanem või jõuline ja karm üksus, mis jälgib meie omavahelist suhtlemist eesmärgiga, et kaitsta nõrku ja haavatavaid või kes kasutab oma vooruslikku võimu valitsejate pahategude peatamiseks.
Kõik on pea alati täpselt vastupidi: see kaitseb võimulolijaid nende eest, kes üritavad nomenklatuurile päitseid pähe panna ja hakkavad vastu nende jutupunktidele.
Tehnohiidudel, nagu kõigil ettevõtetel, on seaduse poolt kehtestatud kõige olulisemaks eesmärgiks oma omanikele võimalikult suure tulu teenimine. Ometigi nad kasutavad alati oma võimu selleks, et meeldida neile, kelle käes nad arvavad olevat kõige suurem poliitiline ja majanduslik võim.
"Ohtlike" ideede tsenseerimine on vale, kuna see toob alati kaasa tõe tsenseerimise.
Lõpuks, nagu ennustas Orwell, muutub tõe rääkimine revolutsiooniliseks teoks.
Kui valitsus saab kontrollida seda, mida räägitakse, siis ta saab kontrollida ka mõtlemist ja sedasi kodanikkonna meeli.
See kõik toimub juba täna.
Iga päevaga liigutatakse meid lähemale totalitaarsele ühiskonnale, mida iseloomustab valitsuse tsensuur, vägivald, korruptsioon, variserlikkus ja sallimatus, mida kõike tehakse meie väidetava kasu nimel. Orwelliaanlikus kaksisoimas kõnetades: rahvusliku julgeoleku, sallivuse ja nõndanimetatud "valitsuse kõnedoktriini" nimel.
Samm-sammult õpetatakse ameeriklasi taluma olukorda, milles nende vabadusi regulaarselt piiratakse.
See on viis, kuidas rõhumine muudetakse süsteemseks, millest räägitakse kui uue normaalsuse hiilivast kehtestamisest.
See on käsitlusviis, mille mõtles välja Pulitzeri auhinna võitnud teadlane Jared Diamond, kes kirjeldas, kuidas suuri muutusi, kui neid kehtestatakse pisikeste sammude haaval ja pikema aja jooksul, hakatakse pidama normaalseks, ilma et sellega kaasneks šokk ja vastuseis, mis võiks omakorda põhjustada suurema vastuhaku.
Diamondi mured puudutasid Lihavõttesaare tänaseks kadunud tsivilisatsiooni ja ühiskondlikku allakäiku ning sellele kaasa aidanud keskkonna hävingut. Samas on see võrreldav olukorraga, kuidas järk-järgult kaotatakse meie vabadusi ja kuidas meie riik meie endi silme all hävib.
"Ma kahtlustan, et katastroof ei saabunud pauguga, vaid sosistades."
Diamond selgitab: "Ainult mõne sajandiga hävitasid Lihavõttesaare elanikud oma metsa, põhjustasid saarel massilise taime- ja loomaliikide väljasuremise ning nägid, kuidas nende keerukas ühiskond langes kaosesse ja kannibalismi… Miks nad ei vaadanud enda ümber, ei saanud aru, mida nad teevad ja ei teinud sellele lõppu enne kui oli hilja? Mida nad mõtlesid, kui nad raiusid maha oma viimase palmipuu?
Tema vastus kõlab: "Ma kahtlustan, et katastroof ei saabunud pauguga, vaid sosistades."
Lihavõttesaare esimesed asukad leidsid eest uue maailma, elust pakatava rikkumata paradiisi. Ja siis, vähem kui 2000 aastaga peale esimeste asukate saabumist, oli sellest jäänud järele viljatu kalmistu, kuhu olid maetud inimesed, kes olid nii ametis oma esmavajaduste rahuldamisega, et ei suutnud hoida seda paradiisi alles tulevaste põlvede jaoks.
Sama võib rääkida tänaste Ameerika Ühendriikide kohta: see on samuti muutumas viljatuks kalmistuks, kuhu on maetud inimesed, kes olid nii ametis oma esmavajaduste rahuldamisega, et nad ei olnud võimelised hoidma alles vabadusi tulevaste põlvede jaoks.
Lihavõttesaare osas arutleb Diamond:
Mets … kadus aeglaselt, kümnete aastate jooksul. Võib-olla segas inimesi sõda, võib-olla ajaks kui nikerdajad lõpetasid oma töö, oli katkenud viimane köis. Vahepeal sõitsid igast saarlasest, kes üritas hoiatada järjest kiireneva metsalangetamise eest, üle nikerdajad, bürokraadid ja isandad oma huvidega, kelle heaolu sõltus jätkuvast metsalangetamisest…
Metsaalade muutuseid aastate jooksul ei olnud kerge märgata… Ainult vanemad inimesed, kes tuletasid meelde oma lapsepõlve, võisid muutusi näha. Järk-järgult jäi puid vähemaks, need olid väiksemad ja enam mitte nii tähtsad. Ajaks kui võeti maha viimane vilja kandev täiseas palmipuu, olid palmid ammu minetanud oma majandusliku tähtsuse. Järele jäid üha väiksemaks muutuvad palmivõrsed, mida sai iga aasta maha lõigata, koos teiste põõsaste ja võrsetega. Mitte keegi ei märganud, kuidas viimane palmipuu maha raiuti.
Kas see ei kõla kuidagi valusalt tuttavlikult?
Me oleme oma asutajaisade poolt istutatud vabaduste metsa tänaseks maha raiunud. See kadus aeglaselt, pikkade aastakümnete jooksul. Meie vabaduste kadumine toimus nii vähehaaval, et paistab, nagu mitte keegi ei pannud seda tähele. Ainult vanemad põlvkonnad mäletavad, milline nägi välja tõeline vabadus ja saavad vahest aru. Järk-järgult on vabadusi, mida kodanikkond võib nautida, jäänud vähemaks ja need ei ole enam ka nii olulised. Ajaks kui tühistatakse viimane vabadus, ei saa keegi aru, et midagi oleks valesti.
See on viis, kuidas saabub türannia ja kaob vabadus: tuhande lõikega, millest igaüht õigustatakse või ei panda tähele või heidetakse ebaolulisena kõrvale. Kuid need kõik kuhjuvad.
Minu hinnangul on Ameerika Ühendriigid allakäiguteel.
Toimetas Karol Kallas