ERR-i aastavahetusprogrammis emadust ja perekonda mõnitanud "Identiteedikabaree" oli rünnak tsivilisatsiooni vastu. Õigusriigis ei tohi kodanikud iialgi leppida otseselt seadust rikkuva ning ideoloogilist ajupesu teostava riigimeediaga, kirjutab Pärnu Koidula Gümnaasiumi abiturient Joosep Ailiste.
On kahekümne esimese sajandi kolmanda kümnendi neljanda aasta viimase kuu viimane päev. Koheva lume raskuse all staatilist sajandivanust kuusemetsa valgustavad viimased päikesekiired formeeruvad veel viimaks ehataevas sillerdavate jääkristallide spektreis veripunaseks küünlaleegiks, enne kuldse laevana lõplikult horisondi taha vajumist. Õhtupäikese kumas tumendab metsa taustal väike talumaja, mida üldisest stiihilisest vaikusest eristab vaid korstnast tõusev suitsuvine.
Väljas valitsev vaikus peegeldub ka talu sisemuse harmoonias. Perekond – ema, isa ja neli last – on kogunenud ühise pidulaua äärde aastavahetust tähistama. Ainsa aknana suurde maailma mängib toanurgas televiisor, kust loodetakse leida pidupäevale omast meelelahutust. Aastavahetus on koos jõulupühadega harukordne võimalus leida tänapäeva maailma stohhastilisuses aega pereringis omavahel suhelda ja jagada lootust, et uus aasta tuleb parem kui eelmine.
Aastavahetus on üks päevadest, mil suure maailma probleemid nii personaalsel kui globaalsel tasandil peaksid jääma tahaplaanile, inimlikkus võidutsema ideoloogia üle. Siinkohal tuleb kahjutundega rõhutada sõna peaksid, sest Eesti riigimeedia suutis geniaalselt osavalt „autoriteetse institutsiooni valikutel põhinevat hariduslikku aastavahetusprogrammi" taotledes järjekordse ideoloogilise virtsaveelaariga rüvetada ühe eestlaste jaoks olulise, paljude jaoks pereringis koos lastega veedetava tähtpäeva.
Olin üheksa-aastane, kui Ott Sepp ja Märt Avandi koos teiste kultuuritegelastega migratsioonikriisi valguses sõnavabadusele rõhudes ETV aastavahetusprogrammi raames eestlastele rahvusliku suveräänsuse üheks tunnusmeloodiaks kujunenud Alo Mattiiseni laulu „Ei ole üksi ükski maa" sõna-sõna haaval „võõraviha hümniks" transkribeerisid. Senimaani lootsin, et ERR stiil on ajas paranenud ning „ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule kaasaaitamisega" on otsesed rünnakud eestlaste identiteedile lõppenud.
Noorema põlvkonna esindajana võin väita, et 2015. aastal Tujurikkujas kuuldud „Ei ole üksi ükski maa" versioon resoneerib paljude Laulva revolutsiooni ajaloolist mälu mitte omavate noorte peas siiamaani originaalist palju tugevamini. Kui üheksa aastat tagasi sai maksumaksja raha eest hävitatud üks Laulva revolutsiooni hümnidest ning koos sellega ka tükk eestlaste rahvuslikku uhkust, siis 2024. aasta lõpetas ETV elamussaadete toimetuse ideoloogiliselt täiustunud koljat kogupauguga ühiskonna alustala – perekonna – pihta.
Võrreldes Tujurikkuja näitega on rünnaku ulatus seega täiesti erineval tasemel, rahva asemel on sihikul tsivilisatsioon. Võib ainult spekuleerida, missugust mõju omab tänastele lastele ja noortele loomuvastaste kleitides ja meigikihiga kaetud meeste ning mooloklikku imikuloopimist viljelevate marta-kaheksandate nägemine.
„Drag-show" võib näida täiskasvanule eriti peene farsina ning lapsele lihtsa naljana, kus „kleitides onud ringi karglevad", aga rohujuure tasandil istutab see inimpsüühikasse, eriti laste puhul, traditsioonilise maskuliinse, isaliku meesarhetüübi kõrvale postmodernistliku drag-queeni, kes metastaatilise vähkkasvajana sobival ajahetkel teadvust ideoloogiliselt ortodoksses suunas mõjutab.
Õigusriigis ei tohi kodanikud iialgi leppida otseselt seadust rikkuva ning ideoloogilist ajupesu teostava riigimeediaga ja meie kohus kodanikena on selliseid rünnakuid tõrjuda, „isegi, kui see tähendab kogu ajastu filosoofiale vastu seismist", nagu konstateerib üle-eelmise aasta viimasel päeval igavikku lahkunud paavst Benedictus XVI.