"Kohutav mitmekesisuse, kaasamise ja õigluse ideoloogia külvab kaost nii haridus- kui ärimaailmas," kirjutab maailmakuulus Kanada psühholoog ja kultuurikriitik Jordan Peterson päevalehes National Post.
Hiljuti loobusin ma Toronto Ülikoolis eluaegse professori (full tenured professor) ametikohast. Nüüdsest olen ma professor emeritus ja ma jõudsin selleni enne minu kuuekümne aastaseks saamist. Emeritus on nimetus, mida üldjuhul kasutatakse suure hulga eluaastatega teenekate haridustegelaste kohta; nende, kelle teened haridusvaldkonnas on märkimisväärsed. Minagi kavatsesin õpetada ja teha teadustööd Toronto Ülikoolis täiskohaga nii kaua kui nad ükskord oleksid pidanud mu luukere mu kabinetist välja tassima. Ma armastasin oma tööd. Minu üliõpilased, nii magistri- kui doktorikraadi omandajad, olid minu suhtes positiivselt meelestatud. Kuid sellist karjääri ei olnud mulle paraku ette nähtud. Minu lahkumisel on palju põhjuseid ja üheks selliseks on näiteks asjaolu, et nüüd saan ma internetis õpetada palju suuremat hulka inimesi ja seda väiksema hulga segajatega. Kuid ma tooksin välja veel mõned põhjused:
Esiteks minu suurepäraste erialaste oskustega ja väga hea haridusega heteroseksuaalsetel valgetest meestest doktorikraadi omandajatel (ja mul on neid olnud päris palju) võimalused saada ülikoolis teadustöötaja ametikoht on olematud. Seda vaatamata hiilgavatele tulemustele teadusvaldkonnas. Selline olukord on tekkinud osalt tänu mitmekesisuse, kaasamise ja õigluse (Diversity, Inclusivity and Equity; mina eelistan kasutada akronüümi DIE (ing k "sure ära")) sundusele. DIE reeglid on kehtestatud üle kogu akadeemilise sfääri ja seda hoolimata tõsiasjast, et ülikoolide töötajaid valivad komiteed on teinud minu karjääri jooksul kõik, ja siis sinna otsa veel päris palju, et mitte ühtegi "vähemuse" kandidaati, kellel on vastavad oskused, ei jäetaks mitte mingil juhul kõrvale. Osalt ei sobi minu üliõpilased teadustööle ka selle tõttu, et nad on minu üliõpilased. Mina olen akadeemiline persona non grata, kuna minu filosoofilised vaated ei ole vastuvõetavad. See ei ole ainult väikene ebamugavus. Nimetatud faktid on teinud minu töö minu jaoks moraalselt väljakannatamatuks. Kuidas ma saan puhta südametunnistusega õpetada tulevasi teadlasi teades, et nende karjääri väljavaated on pea olematud?
Teine põhjus: tegemist on ühe probleemiga paljudest, mis käib kaasas selle kohutava ideoloogiaga, mis hävitab tänasel päeval ülikoole ja ja sealt allapoole tervet kultuurisfääri. Probleemi üheks põhjuseks on asjaolu, et "torus" pole piisavalt palju kvalifitseeritud BIPOC inimesi, et täita piisavalt kiiresti mitmekesisuse eesmärke (need, kes teist pole piisavalt teadlikud ärklejad (woke), siis BIPOC (black, indigenous and people of colour) tähendab musti-, põlisrahva päritolu- ja värvilisi inimesi). See on üldteada fakt, mida tunnistab iga pisutki ausaks jäänud akadeemilise sfääri töötaja, kes on olnud viimase kolmekümne aasta jooksul ametis mõnes värbamiskomitees. See tähendab, et ellu on astumas terve põlvkond teadustöötajaid, kellel pole oma töö jaoks mitte mingisuguseid oskusi. Kohutavad "vimmauuringute" (grievance studies) teadusharud juba näitavad meile, mida selline lähenemine kaasa toob. Sellele võib otsa liita objektiivsete teaduskatsete surma, mis on teinud ülikoolidele nii palju kahju, et seda on võimatu üle hinnata. Mis juhtub ülikoolides, annab lõpuks ühiskonnas värvi kõigele.
Kõik mu argpükslikud kolleegid peavad selleks, et saada mõni uurimistoetus, koostama sinna juurde ka DIE dokumendid. Nad kõik valetavad (välja arvatud mõned üksikud, kes on tõsiusklikud) ja nad õpetavad oma üliõpilasi tegema seda sama. Nad teevad seda pidevalt, oma tegevust erinevatel viisidel õigustades ja mõistuspärastades, korrumpeerides sedasi valdkonda, mis on juba niigi kohutavalt korrumpeerunud. Mõned minu kolleegid allutavad ennast isegi nõndanimetatud kallutatuse vastastele koolitustele, mida viivad läbi kohutavalt ebakompententsed ülikoolide personaliosakondade töötajad, kes peavad mõttetuid ja tühiseid süüdistavaid loenguid teoreetilistest kõikehõlmavatest rassistlikest/seksistlikest/heteroseksistlikest suhtumistest. Sellised koolitused on täna paljudes kohtades eeltingimuseks, et saada ametikoht teaduskonna värbamiskomitees.
Kas ma peaksin hakkama selgitama, et teadvustamata hoiakuid – nagu neid defineerivad need, kes on neist teinud meie kultuuri raskuskeskme – ei saa muuta lühiajaliste temaatiliste koolitustega? Eeldades muidugi, et mainitud kallutatused on olemas sellisel kujul, nagu nende kohta väidetakse. Samas tegemist on nõrgale vundamendile rajatud väitega ja ma väidan seda toetudes teadusele. Teadvustamata hoiakute test (The Implicit Association Test) – paljukiidetud IAT, mis väidetavalt objektiivselt diagnoosib varjatud kallutatusi (nagu näiteks automaatne rassism ja muu sarnane) pole mitte mingil juhul nii ülevaatlik, nii usaldusväärne ja põhjendatud, et teha seda, mida see väidab tegevat.
Testi kaks algset loojat Anthony Greenwald ja Brian Nosek on nii ka avalikult kinnitanud. Kolmas testi autor, Harvardi professor Mahzarin Banaji on samas jäänud tõrksaks. Selle põhjuseks võib olla tema läbi ja lõhki vasakpoolne maailmavaade, tema kaasatus masendavates psühholoogia ja sotsiaalpsühholoogia haruvaldkondades, mis on nii korrumpeerunud, et ei tunnistanud kuuekümne aasta jooksul peale Teist maailmasõda isegi vasakpoolsete autoritaarsete režiimide olemasolu. Need samad sotsiaalpsühholoogid, üldiselt rääkides, vaatavad näiteks konservatiivsusele (tehes seda "süsteemse õigustamise" varjus) kui ühele psühhopatoloogia vormile.
Banaji oma uurimistööriista jätkuv väärkasutamine, millele võib lisada tema staatuse Harvardis, on üks põhjus, miks me kannatame tänaseni DIE ikke all ja peame taluma kohutavad mõju, mida see avaldab kunagi pea lõpuni meritokraatlikule üliõpilaste valikusüsteemile. On hulgaliselt põhjuseid arvata, et DIEst ajendatud objektiivsete eksamite, nagu seda on GRE (Graduate Record Examinations; standardeksam kraadiõppesse pääsemiseks) ära jätmisel on hävitav mõju üliõpilaste võimele hallata selliseid valdkondi nagu kõigi sotsiaalteaduste statistika (kaasa arvatud meditsiin), kuna kõik need valdkonnad sõltuvad viidatud eksamiteks õpitavatest oskustest.
Veelgi enam, Kanada peab plaani, et kliinilise psühholoogia kraadiõpingute ainekavasid ei akrediteerita ülikoolides edaspidi ilma, kui need ei ole "sotsiaalse õigluse" suunitlusega. Kui sellele lisada veel mõned hiljutised nõndanimetatud "muutmisteraapiaid" (conversion therapy) keelustavad Kanada seadusemuudatused (mis tegelikult teevad kliiniliste psühhiaatrite jaoks äärmiselt riskantseks arvata midagigi teistmoodi kui nende kliendid), siis suure tõenäosusega on kliinilise psühholoogia valdkond määratud hukatusse, kuna see on alati sõltunud usaldusest ja privaatsusest. Samalaadsed arengud on aset leidmas paljudes teistes valdkondades, nagu näiteks meditsiinis ja juuras. Ja kui te arvate, et psühholoogid, juristid ja teised spetsialistid ei jälesta nende üle võimutsevaid ärklikke kolleege, siis te ei saa aru, kui kaugele see kõik on jõudnud.
Mida ma pean tegema siis kui ma kohtun mõne kraadiõppuri või noore professoriga, kes on oma koha saanud tänu DIEle? Kas ma peaksin kohe välja näitama oma kahtluseid nende professionaalsete oskuste kohta? Nad kujutavad endast solvangut tublile noorele inimesele, kes on jäänud ülikoolist välja. Aga võib-olla ongi eesmärk hoopis selline. DIE ideoloogia ei otsi ei rahu ega sallivust. See on põhimõtteline õigluse ja professionaalsuse vaenlane.
Nende jaoks, kes arvavad, et ma liialdan, või tegemist on millegi mitte nii olulisega, mida juhtub ainult ülikoolides, toon ma järgmised näited: tegemist on Hollywoodiga, mis on klišeeliku "progressiusu" kasvulava ja see näitab, kui kaugele kõik on jõudnud. 2020. aastal Filmikunstide ja -Teaduste Akadeemia (Academy of Motion Picture Arts and Sciences) – Oscari rahvas – võttis vastu viisaastaku plaani (kas see ei tuleta teile midagi meelde) "mitmekesistada meie organisatsiooni ja laiendada meie arusaamist, kes on parimad". Neil on kavas välja arendada "uued Oscaritele esitamise ja kaasamise standardid," mis hüpoteetiliselt "vastaksid paremini vaatajaskonna mitmekesisusele". Milliseid vilju on need algatused, mis on DIE ideoloogia sigitis, kandnud? Hiljuti kirjutasid Peter Kiefer ja Peter Savodnik endise New York Timesi ajakirjaniku Bari Weissi Common Sense (Terve Mõistus) väljaandes: "Me rääkisime rohkem kui 25 stsenaristi, režissööri ja produtsendiga – kes kõik peavad ennast liberaalideks ja kõik tunnistasid, et nad elavad pidevas hirmus sattuda vastuollu kõigehõlmava uue dogmaga. … Kuidas elada üle revolutsioon? Seda saab teha ainult hakates selle kõige innukamaks toetajaks. Ühe hetkega kõik vestlused kõigi agentide või sisujuhtidega algasid küsimusega: kas projektiga on seotud mõni BIPOC?" (Weiss lahkus Timesist kuna selle ajalehe vallutas radikaalne vasakideoloogia. Samadel põhjustel lahkus CBC-st (Kanada Rahvusringhääling) Tara Henley.)
Selline olukord valitseb kõikjal. Kui te ei näe seda, siis kas te peidate oma pead liiva alla või olete selle pistnud mõnda sellisesse kohta, millest viisakad inimesed ei räägi. CBC on näiteks kirjutanud ette, et kõik uudistetoimetused peavad 2021. aastaks olema 40 protsendi ulatuses BIPOC (mis peab 2022. aastaks jõudma 50 protsendini).
Me oleme jõudnud olukorrani, kus rass, rahvus, "sotsiaalne sugu", või seksuaalsed eelistused on esiteks kõige põhimõttelisemad igat inimest iseloomustavad jooned (mida radikaalsed vasakpoolsed on alati lootnud) ja teiseks käsiteldakse neid kõige olulisema näitajatena õppimiseks, teadustööks ja töötamiseks.
Kas ma peaksin teile selgitama, et see on hullumeelne? Isegi paljukirutud New York Times hakkab juba asjas kahtlema. 2021. aasta 11. augustil ilmus seal lugu pealkirjaga: "Kas töökohtade mitmekesisuse programmid teevad rohkem kahju kui kasu?" Lühidalt, jah teevad. Kuidas saab oma töötajate süüdistamine rassismis või milleski muus sellises olla piisav selleks, et nõuda neilt koolitustel osalemist (eriti neilt inimestelt, kes heas usus üritavad üle saada igasugusest kallutatusest, mida tänasel progressiusklikul ajal võib ette tulla). See on nende jaoks solvav, tüütav, isiklikku ellu sekkuv, kõrk, moraliseeriv, kohatu, mõistetamatu, eesmärgile vastu töötav ja igal muul viisil õigustamatu.
Kui te mõtlete, et DIE on halb, siis oodake ainult kui te peate arvestama keskkonna-, sotsiaalvaldkonna- ja hea valitsemistava (Environmental, Social and Governance; ESG) reeglitega. Need reeglid on väidetavalt kehtestatud ettevõtete moraalse vastutuse tagamiseks, kuid mõjutavad hoopis süvitsi nende rahanduslikku hakkamasaamist, ei ole oma olemuselt midagi muud kui midagi Hiina hullumeelse sotsiaalse krediidisüsteemi laadset, mida rakendatakse ettevõtlus- ja rahandusmaailmale.
Ettevõtete tegevjuhid: mis ometigi teil viga on? Kas te siis ei näe, et ideoloogiatöötajad, kes kehtestavad selliseid nõmedaid ja ajuvabasid reegleid, juhib agenda, mis pole ainuüksi teie vaba turu maailmavaate suhtes absoluutselt ebaeetiline, vaid on oma olemuselt suunatud nende vabaduste vastu, mis on teinud teie edukuse võimalikuks? Kas te ei saa aru, et selliste asjadega lamba viisil kaasa minnes (nagu teevad professorid, kunstnikud ja kirjanikud), loote te oma äridesse viienda kolonni. Kas te tõesti olete nii pimedad, allaheitlikud ja arad? Kõigi oma niinimetatud privileegide juures?
Kõik minu mainitu ei puuduta ainult ülikoole. Ega Hollywoodi. Ega ärimaailma. Mitmekesisus, kaasamine ja õiglus – see äärmusvasakpoolne kolmainsus – hävitab meie elu. Kas teid paneb imestama, kui lõhestunud on meie ühiskond? Teil pole vaja põhjuseid otsida kaugemalt kui DIE. Kas te arulete selle üle kui atraktiivne võib olla Donald Trump? Teil pole vaja vaadata kaugemale kui DIE. Millal vasakpoolsed lähevad liiale? Siis kui nad kummardavad DIE jumalusi ja nõuavad, et kõik meie ülejäänud, kellest enamus soovib, et nad rahule jäetaks, teeksid seda sama. Aitab juba! Aitab, aitab, aitab!
Lõppeks, kas te teate, et Vladimir Putin ise lõikab sellisest ärklikust hullusest kasu? MEMRI.org teadur Anna Mahjar-Barducci rääkis sellest oma hiljuti peetud kõnes. Ma tsiteerin artiklit [järgnev on Putini öeldu, mida Mahjar-Barducci tsiteerib]:
Nõndanimetatud "sotsiaalse progressi" eestkõnelejad arvavad, et nad aitavad inimkonnal jõuda mingit laadi uue ja parema südametunnistuseni. Õnn kaasa, tõmmake lipud masti, laske aga käia. Ma tahan juhtida tähelepanu ainult asjaolule, et nende ettekirjutustes pole mitte midagi uut. Paljude jaoks võib see tulla üllatusena, kuid Venemaa on sellise asja juba üle elanud. Peale 1917. aasta revolutsiooni rääkisid enamlased, toetudes Marxi ja Engelsi dogmadele, et ka nemad muudavad olemasolevaid käitumisnorme ja kombeid. Mitte ainult poliitilisi ja majanduslikke, vaid kogu inimeste moraali ja tervikliku ühiskonna alustalasid. Ajastute jooksul kinnitust leidnud väärtuste, religiooni, inimeste omavaheliste suhete – kuni perekonna hülgamiseni välja – hävitamine, kuidas julgustati oma lähikondsete peale kaebama: kõik see nimetati progressiks ja sellist lähenemist toetati üle maailma päris laialt ning see oli üpris moekas, nagu see on ka täna. Peale kõige muu ei sallinud enamlased teistsuguseid arvamusi kui nende endi omad.
See, ma arvan, peaks osutama asjadele, mida me kogeme täna. Vaadates, mis on juhtumas paljudes lääneriikides, võime me imestada, kuidas paljud käitumisviisid, mille kohta me arvasime, et need on jäänud kaugesse minevikku, on taas esile kerkinud. Võitlusest võrdsuse eest ja diskrimineerimise vastu on saanud agressiivne dogmatism, mis on otsapidi jõudnud absurdsuseni. Suurte mineviku autorite teoseid – nagu näiteks Shakespeare'i – koolides, ega ülikoolides enam ei õpetata, kuna leitakse, et nende ideed on tagurlikud. Klassika on kuulutatud tagurlikuks, kuna see ei saa aru sotsiaalse soo ja rassi olulisusest. Hollywoodis levitatakse märgukirju, kuidas tuleb lugusid jutustada ja kui palju, mis värvi või sugu näitlejaid mingis filmis peab olema. See kõik on isegi hullem, kui kujutas endast Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee agitpropi osakond.
Seda räägib endise totalitaristliku riigi juht, mille vastu me võitlesime viiskümmend aastat pikka Külma Sõda, riskeerides sealjuures (väga reaalselt) terve planeediga. Seda räägib riigi juht, mis oli sõna otseses mõttes genotsidiaalsel viisil kistud lõhki ideede poolt, mida Putin omistab täna Lääne progressiusklikele.
Kõik teie, kes te lähete kaasa DIE aktivistidega, olgu millised teie põhjendused iganes: see kõik on ka teie süü. Professorid, kes te argpükslikult küürutades olete vaiki. Kes te õpetate oma üliõpilasi simuleerima ja valetama. Selleks, et saada kollektiiviga läbi. Seda ajal kui müürid on teie ümbert kokku kukkumas. Teie endi häbiks.
Ettevõtete tegevjuhid: te kuvate vooruslikust, mida teil ei ole ja te ei peaks tahtma meeldida vähemusele, kes on sõna otseses mõttes rajanud oma elu rahulolematusele. Te olete ometigi kurjad kapitalistid ja te peaksite selle üle uhked olema. Täna ma võin teile öelda, et te olete veelgi häbiväärsemalt araverelisemad kui seda on professorid. Mis paganama pärast te ei saada personaliosakondade DIE tõusikuid tagasi sinna, kus nad ei saa enam sekkuda teie ja teie töötajate psüühesse ning nad unustada?
Muusikud, kunstnikud ja kirjanikud: ärge painutage oma püha ja oskustele ning saavutustele rajatud kunsti propagandatöötajate nõudmiste järele! Sedasi tehes reedate te lõplikult oma intuitsiooni vaimu. Lõpetage oma mõtete tsenseerimine. Lõpetage inimeste palkamine oma orkestri- või teatriprojektidesse muul põhjusel kui ainult talent ja oskused. See on kõik, mis teil on. See on kõik, mis ükskõik kellel meist ainult on.
See kes külvab tuult, lõikab tormi. Ja tuul on tõusmas.
Tõlkis Karol Kallas