Jeesuse sündimise daatumi teemal arutleb vaimulik ja Meie Kiriku peatoimetaja Veiko Vihuri.
Õhtumaa kristlikus tsivilisatsioonis on jõulud olnud umbes 1700 aastat ametlikult kristlik püha. Tänapäeval võib kuulda arvamust, et kristlased on jõulupühad kaaperdanud, hakates iidse paganliku püha ajal tähistama oma usu rajaja Jeesus Kristuse sündimist. Selle vaate kohaselt polevat Jeesusel jõuludega mingit pistmist.
Mida me üldse teame Jeesuse sünniaja kohta? Tavaliselt vastatakse, et Jeesuse täpne sünniaeg ja -aasta ei ole teada. Encyclopedia Britannica veebiväljaande teatel sündis Jeesus aastate 6.–4. e.m.a. paiku. Traditsioonilise sünnikuupäeva – 25. detsember – kohta kirjutab sama väljaanne, et selle algupära on ebaselge. New Catholic Encyclopedia deklareerib sõnaselgelt, et Kristuse sünnikuupäev on teadmata (3. kd, lk 551).
On tõsi, et Jeesuse elust ja õpetusest pajatavad evangeeliumid ei esita tema sünnist rääkides konkreetset aastaarvu ega kuupäeva, vaid piirduvad üldisemat laadi märkustega. Peatugem kõigepealt Jeesuse sünniaasta küsimusel. Matteuse evangeeliumi teatel sündis Jeesus kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas. Luukas nimetab Jeesuse sündimisest jutustades keiser Augustust ja Süüria maavalitseja Küreeniust. Kuna roomlaste klientkuningas Heroodes suri ajaloolaste arvates kevadel aastal 4. e.m.a., pidi Jeesus sündima enne seda. Võimalik, et 5.–7. e.m.a. Seega näib, et munk Dionysius Exiguus, kes pani aastal 525 aluse kristlikule ajaarvamisele („eelistasime alustada aja arvestamist meie Issanda Jeesuse Kristuse sünnist"), eksis oma ajaarvestuse alguspunkti määratleda püüdes päris mitme aastaga.
Teisalt leidub õpetlasi, kes paigutavad Heroodese surma-aasta veelgi varasemaks (5 eKr) või hoopis hilisemaks (meie ajaarvamise esimesed aastad). Klientkuninga surma dateeritakse nimelt juudi ajalookirjutajale Josephus Flaviusele tuginedes kuuvarjutuse järgi. Noil aastail oli mitmeid sealses piirkonnas nähtavaid kuuvarjutusi, kõige „efektsem" neist, s.t täielik kuuvarjutus toimus aga meie ajaarvamise 1. aasta 10. jaanuaril. Seevastu 4 eKr kevadel toimunud kuuvarjutus, mida on seostatud Heroodesega, polnud uuematel andmetel Jeruusalemmas vaadeldav. Niisiis leiaks tuge pigemini traditsiooniline kronoloogia, et Jeesus sündis aastal 1 ja mitte varem.
Kas me saame midagi kindlamat öelda ka Jeesuse sünnikuupäeva kohta? Süvenedes märkame, et kõigele vaatamata sisaldavad pühakirjatekstid ometi piisavalt infot, et vähemalt Jeesuse sünnikuu kindlaks teha. Alustame sellest, et 25. märtsil on kirikukalendris neitsi Maarja rõõmukuulutamise püha (eesti rahvakalendris paastumaarjapäev). See päev tähistab ingel Gabrieli ilmumist Maarjale ja teadet, et temast peab saama Jumala Poja ema. Ühtlasi tähistab see päev Maarja lapseootele jäämist.
Kui lähtuda hüpoteesist, et kirik paigutas Jeesuse sündimise teadlikult 25. detsembrile, et kasutada ära olemasoleva paganliku püha populaarsust, siis järeldub sellest, et Jeesuse eostamise aeg arvutati välja retrospektiivselt – loeti sündimise päevast üheksa kuud tagasi ja saadi 25. märts.
Kuid leidub neid, kes ütlevad, et asi oli hoopis vastupidi. Jeesuse sünniaeg arvutati välja, lähtudes 25. märtsist, s.t Maarja lapseootele jäämisest. Juba enne aastat 221 pKr asetas kristlik autor Sextus Julius Africanus Jeesuse eostamise 25. märtsile. Selle näib viitavat ka üks Rooma Hippolytusele (170–235) omistatud tekstilõik.
Päris huvitavalt on argumenteerinud Itaalia õpetlane Liberato De Caro, kes püüab välja selgitada Maarjale kuulutamise (s.t Jeesuse eostamise) aega, lähtudes nii Luuka evangeeliumi jutustusest kui võttes arvesse juutide palverännupraktikat.
Nimelt käisid juudid Jeruusalemmas kolmel suurel pühal, see oli religioosne kohustus. Need olid paasapüha (hapnemata leibade püha), nädalatepüha (50 päeva pärast paasapüha) ja lehtmajadepüha (kuus kuud pärast paasapüha). Luukas märgib, et Joosep ja Maarja käisid igal aastal paasapühadel Jeruusalemmas, vastavalt pühadeaja kombele ehk Moosese seadusele (Lk 2:41j). Tõenäoliselt tehti seda ka teistel suurtel pühadel.
Luukas jutustab kohe oma evangeeliumi alguses preester Sakariase eaka naise Eliisabeti lapseootele jäämisest (Lk 1:5jj; temast sai Ristija Johannese ema). Kuna Eliisabet oli Maarja sugulane, teatas ingel Gabriel Maarjale ilmudes mitte ainult tema lapseootele jäämisest, vaid ka Eliisabeti rasedusest („Ja vaata, ka su sugulane Eliisabet on pojaootel oma raugapõlves ja see on kuues kuu temal, keda hüüti sigimatuks", Lk 1:36).
Kuna Maarja ei teadnud enne ingli külastust midagi eaka Eliisabeti imepärasest rasedusest, tuleb sellest De Caro arvates järeldada, et vähemalt viie kuu jooksul polnud toimunud palverännakut Jeruusalemma.
Seega pidi ingel Gabriel Maarjat külastama vähemalt viis kuud pärast palverännupüha. Kuna selleks sobib vaid ajavahemik sügisese lehtmajadepüha ja kevadise paasapüha vahel, pidi Maarjale kuulutamine aset leidma kevadel, veidi enne paasapüha. Juutide paasapüha langes kokku kevadise täiskuuga märtsi lõpus või aprilli alguses. Kui lisada üheksa kuud, saamegi Jeesuse sünniajaks detsembrikuu lõpu või hiljemalt jaanuari alguse. Olgu märgitud, et 25. detsembri kõrval on vanas kirikus Jeesuse sünnipühana figureerinud veel 6. jaanuar (nii on praegugi Armeenia kirikus) – seda kuupäeva ei tohi segamini ajada vana kalendri jõulupühadega, mida osad ortodoksi kirikud, teiste seas Vene Õigeusu Kirik, tähistavad 7. jaanuaril, kuid mis pole muu kui Juliuse kalendri 25. detsember.
Niisiis näib ka evangeeliumis esitatud informatsioon viitavat sellele, et Jeesus pidi ilmale tulema talvise pööripäeva paiku. Rõhutan, et küsimus ei ole selles, kui tõepäraseks peab skeptiline uurija religioossete tekstide „üleloomulikke" seiku (inglid, eostumine Pühast Vaimust jms), vaid et nende tekstide enda andmestiku põhjal saab teha täiesti ratsionaalseid järeldusi jutustuse kronoloogia kohta.
Mõistagi on talvist pööripäeva tähistatud paljude rahvaste juures. Näiteks eesti keeles kasutatav nimetus „jõulud" lähtub muinasskandinaavia sõnakujust jul (vrd soome k juhla – pidustus, püha; joulu – jõulud; M. Hiiemäe, Eesti rahvakalender, VII, 47) ja on sellisena „eelkristlik". Kuid kristlus ei ole siin kelleltki midagi kaaperdanud, vaid tähistab oma pärimusele tuginedes samal ajal Jeesuse sündimist.
Sellesinase arutluse võiks kokku võtta tuntud jõululaulu sõnadega: „Nii oli Isa nõu. Kesktalvel külmal ajal on näha Isa au."