Ohtra positiivse kommunikatsiooni fanfaarihelide saatel avalikkuse ette astunud "uus poliitiline jõud" Eesti 200 ei paku ootuspäraselt mitte midagi uut – ikka sedasama neoliberaalset majandusmudelit, liberaalseid väärtusi ja internatsionaalset Eestit ehk senise liberaalse-kosmopoliitse kursi peenhäälestamist, leiab Objektiivi toimetus.
Olete tüdinud vanade erakondade luitunud poliitikast, nende läbinähtavatest valimislubadustest ja hetke kasule suunatud kalkulatsioonidest? Tahaksite näha poliitikas kedagi, kellel on pikk plaan ning värsked ja julged ideed? Kes muudab Eesti ajalugu? Siis oleme just teie teenistuses – meie, Eesti 200. Umbes nii on Eesti poliitika lavalaudadele astunud "uus jõud".
Peavoolumeedia on selle uue poliitilise jõu tulekuga seoses fanfaare tuututanud juba kevadest alates, kui levis info, et mingi salapärane seltskond pusib uue liikumise või koguni partei loomise kallal. Nii palju massiivset ja pea eranditult positiivset kommunikatsiooni juba ette, käsirahaks – seda ei mäletagi mõne teise uue erakonna või liikumise puhul. Kui panna siia kõrvale näiteks kihelkonnakogude ja maakogu liikumine – samuti üks 2018. aasta poliitilisi algatusi, mis on kaugelt laiema kandepinnaga kui Eesti 200 – ja võrrelda mõlema liikumise kajastamist meedias, siis võiks küsida, miks üks neist pälvib sedavõrd suurt tähelepanu ja teine praktiliselt mitte mingisugust? Miks tõstab meedia esile teatud algatused ja vaikib maha teised?
Selget maailmavaadet ja pöördelisi ideid liikumisel Eesti 200 pole. Selles mõttes sobiks asja kõrvutada Eesti brändi väljatöötamise või aplombiga esitletud projektiga Isamaa 2.0. Palju vahtu ja meediakära, ent sisu ja mõtet eriti mitte. Mais avalikustatud Eesti 200 manifestis räägitakse riigi paremast korraldamisest ja haldamisest, sotsiaalteenuste kättesaadavuse parandamisest, majanduse arendamisest, looduskeskkonna hoidmisest, rahvusülesest koolisüsteemist. Rõhutatakse üldsõnaliselt vajadust tulevikku vaadata, Eesti strateegilised probleemid lahti mõtestada ja pikema vaatega lahendusi välja pakkuda.
Eesti 200 platvorm peab endistviisi silmas globalistlik-neoliberaalset majandusmudelit, nn liberaalseid väärtusi (küllap kuuluvad selle alla ka seksuaalvähemuste "õigused") ja Eesti jätkuvat internatsionaliseerimist. Näiteks hariduse valdkonnas deklareeritakse: "Paralleelühiskondade asemel panustame ühtse, haritud ja Eesti-meelsete põlvkondade kasvule. Peame oma lapsi ette valmistama selleks, et tulevikus toimub töö rahvusvahelistes meeskondades ja mitmekeelses keskkonnas." Pangem tähele väljendit "Eesti-meelsus", mis ei võrdu "eestimeelsusega" – kui viimane osutab rahvuslikule ühtsustundele, siis esimene viitab Eestile kui erinevate rahvusgruppide kogumile või rahvusülesele nähtusele.
Kõige selle põhjal võib öelda, et Eesti 200 on just niisugune "uus jõud", kes üritab valijatele maha müüa sedasama kurssi või liini, mida peavool on ikka pakkunud. Lihtsalt pakendit on veidi uuendatud ja mõned ostma õhutavad märksõnad juurde kirjutatud. Tänavu märtsis kirjutas Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri: "Eesti on aastakümneid olnud globalistide oivik ning pälvinud palju kiidusõnu. Föderalistliku Euroopa eestkõneleja Guy Verhofstadt tõdes rahulolevalt, et Eesti on riik, kus liberaalid on nii valitsuses kui opositsioonis. Teisisõnu – vali, keda tahad, sama agendaga minnakse edasi igal juhul." See näibki olevat asja mõte. Mitte ainult võim ja opositsioon ei pea olema liberaalide kontrolli all, vaid ka uued poliitilised algatused, mis "värsketena" või "uudsetena" mängu tuuakse. Et vanadest korrumpeerunud erakondadest tüdinud valijate mass jookseks uute, kuid sisult samasuguste liberaalsete ja globalistlike jõudude taha.
Juba mõnda aega on EKRE juhtfiguurid hoiatanud n-ö auru väljalaskmiseks mõeldud poliitiliste algatuste eest, mille mõtteks on tõmmata hääli ära tõeliselt protestilt ja kanaliseerida see ohutusse sängi. Näiteks 3. detsembril 2017 rääkisid Mart ja Martin Helme raadiosaates "Räägime asjast", et enne valimisi tehakse kindlasti mingisugune auru väljalaskmise üritus ning kõlama hakkavad märksõnad: avatud, liberaalne, Euroopa-meelne. Martin Helme sõnul tahetakse Brüsseli poliitikat ellu viia värskete nägudega ning see uus jõud peaks pakkuma poliitikat, mida senine poliitiline kartell on kogu aeg pakkunud.
Kas veel enne valimisi erakonnaks muutuda soovivast liikumisest Eesti 200 kujuneb püsiv ja tõsiseltvõetav poliitiline jõud, see polegi oluline küsimus. Ta ei paku mitte midagi sellist, mis Eesti ühiskonnas tõelisi ja vajalikke muutusi esile tooks, eriti kui räägime sündimuse tõstmisest ja rahva moraalse palge uuenemisest või rahvusriigi ja suveräänsuse kindlustamisest. Valijaile pakutakse praeguse liberaalse-kosmopoliitse kursi peenhäälestamist (olgugi et deklareeritakse vastupidist). Sellisena on tegemist üritusega, mida globalistist niiditõmbaja "filantroop" George Soros hea meelega rahastaks.
Päisefotol: liikumise Eesti 200 eestvedajad Kristina Kallas ja Priit Alamäe (Scanpix)