Ajakirjandusvabaduse indeksiga ei hinnata ajakirjanduse reaalset vabadust, vaid truudust liberaalsele ja globalistlikule ideoloogiale, kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi juhtkirjas.
Organisatsioon Piirideta Reporterid (Reporters Sans Frontières) tuli hiljuti välja viimase aasta ajakirjandusvabaduse indeksiga, milles Eesti on tõusnud eelmise aasta viieteistkümnendalt kohalt neljandale kohale. Esimesel kohal on Norra, kellele järgnevad Taani ja Rootsi. Komakohtade täpses arvestuses on viiendal kohal Soome. Meie naabrid Läti ja Leedu asetusid vastavalt 9. ja 22. kohale.
Kõik see võiks olla väga ilus, kui selle raportiga oleks hinnatud tõelist ajakirjandusvabadust. Reaalne, valitsusest ja valitsevast ideoloogilisest dominantsist sõltumatu ajakirjandus on kahtlemata väärtus, mida tuleks hinnata.
Huvitaval kombel paistab seda tüüpi ajakirjandust olevat mingil määral järgi isegi Saksamaal, kus koroonakriisi tipphetkedel ilmus sundvaktsineerimist plaaniva Saksamaa valitsuse vastu kohalikus peavoolumeedias hulganisti kodanikevabadusi kaitsvaid, teravaid ja jõulisi etteasteid nii poliitikutelt, ajakirjanikelt kui ka õigusteadlastelt. Objektiiv oli ainus kanal Eesti meediaväljal, kus ilmusid arvukad Saksamaa peavoolumeediast läbi käinud analüüsid. Saksamaa positsioon samas indeksis oli kuueteistkümnes.
Samal ajal nägime aga ajakirjandusvabaduselt maailma neljandaks riigiks hinnatud Eestis kollektiivset rivistumist valitsuse vaktsiini- ja koroonanarratiivi taha. Silma paistsid vaid väga üksikud erandid lehtede arvamuskülgedelt, ja sedagi pigem riikliku koroonaapartheidi lõpufaasis, mil ametlikus vaktsiinisunnis ja valitsuse piirangutes kahtlemine muutus mõne valitud nädalaga mainstream'iks, milles osalesid ka endine teadusnõukogu juht ning mitmed senini pigem madalamat profiili hoidnud poliitikud.
Mäletame väga hästi, kuidas Eesti meediapildis domineeris lisaks valitsuse meetmetele takkakiitmisele ka valitsuse apartheidipoliitika kriitikute süstemaatiline ründamine ja häbimärgistamine. Hoolimata SAPTK suure meeleavalduse ja väiksemate pikettide selgesõnaliselt välja öeldud eemärkidest, millest esimeste seas oli igasuguse riikliku vaktsiinisunni kohene peatamine ja eksperimentaalsete ainete süstimise baasil teostatava segregatsiooni lõpetamine, ei suutnud meedia end isegi nii palju kokku võtta, et oleks neid samu eesmärke tõepäraselt vahendanud. Selle asemel räägiti valelikult ja laimavalt arstide ja politsei ründamisest ning tegeleti Tõnis Mägi tühistamisega.
Sama muster on loomulikult kordunud Eesti peavoolus alates kooseluseaduse läbisurumisest, jätkates oma marssi läbi Trumpide ja Brexitite koroonahulluseni välja.
Meedia selline suhtumine pole mingi ime, kuna alates koroonakriisi esimestest päevadest on meedia nautinud valitsuse otsest rahalist toetust, millest viimne miljonisüst tehti alles hiljuti Postimehe ja Delfi venekeelsetele meediaväljaannetele. Sõltumatust ja iseseisvast ajakirjandusest ei saa siin enam rääkida.
Eesti viimase kümnendi ajakirjandust jälgiv tähelepanelik vaatleja võibki nüüd küsida, kuidas on Eesti paiknemine Piirideta Reporterite ajakirjandusvabaduse indeksi tipus seotud tõelise ajakirjandusvabadusega?
Vastus on väga lihtne: ei olegi. Klotsid kukuvad nimelt paika, kui asjadele anda nende olemusele vastav õige nimi. Kui Piirideta Reporterite poolt kasutatud mõiste "ajakirjandusvabadus" asendada terminiga "ideoloogiline truudus liberaalsele baaskonsensusele", saab kõik kohe palju selgemaks.
Sest nii selle indeksiga lood on. Selles ei hinnata ajakirjanduse reaalset vabadust, vaid truudust liberaalsele ja globalistlikule ideoloogiale. Sama edukalt oleks Nõukogude Liidus võinud Moskva ülikooli akadeemikutest ja professoritest kolleegium hinnata kohaliku ajakirjanduse "nõukogudelikkust", mida avalike suhete huvides oleks nimetatud "ajakirjandusvabaduseks". Ka selles indeksis oleksid Eesti Päevalehe eellased Rahva Hääl ja Noorte Hääl saavutanud tubli tulemuse. Tuletame meelde, et lisaks Euroopa Liidule oli ka Nõukogude Liit "demokraatlik" riik, kus kehtis suisa "usuvabadus".
Oluline on näha asjade sisu, mitte takerduda avalike suhete osakonna poolt välja paisatud mõistetesse.
Piirideta Reporterite indeksil pole ajakirjandusvabadusega suurt pistmist, küll aga mõõdab see ideoloogilist ustavust valitsevale liberaalsele ilmavaatele – ja siin asetseb meie kodumaine ajakirjandus isegi maailma näitajate seas kahtlemata kõrgel kohal.