Eesti ühiskonna uues tuumkonfliktis tuleb erakondadel võtta selge seisukoht. Kaotajad on need, kes seda teha ei julge, kirjutab juhtkirjas Objektiivi toimetaja Markus Järvi.

Eelmise nädala Sirbis kirjutas politoloog Tõnis Saarts, kuidas viimane aasta on toonud Eesti erakonnapoliitikasse tooniandva muutuse, milleks on täiesti uue tuumkonflikti ilmnemine. Kui enne oli Eesti poliitika tuumiklõhe seotud Venemaa küsimusega ja erakonnad jaotusid selgelt kas venevastaseks või vene-neutraalseks, siis nüüd siseneti Saartsi sõnul uude ajajärku, mida iseloomustab konservatiivsuse ja liberaalsuse vastandus. Uue tuumiklõhe tingimustes kujuneb sõlmküsimusteks sisseränne, vähemuste õigused, peremudelid ja Euroopa integratsioon.

Kuigi mitmed Saartsi konservatiivset poolt kirjeldavad tähelepanekud on kas puudulikud või ebatäpsed, siis on tegu tähelepanuväärse artikliga, mis annab tunnistust meie poliitilise mõtte muutustest. Tänini pole tuumiklõhe nihetest mitte keegi avalikult kõnelnud, kuigi teema on tagatubade hämaruses jõudnud ilmselt esitada väljakutse nii mõnegi erakonna nutikamatele ideoloogidele.

Ent selge on ka see, et meedia ja erakondade reapoliitikud pole väärtuspõhise vastuolu loogikat veel piisavalt teadvustanud. Endise tuumvastuolu arsenali mängutoomisest täiesti uuel võitlusväljal annab tunnistust refleksiivne vene-malaka esile kerkimine. Kui venemeelsuse süüdistus kuulus eelmise tuumikkonflikti standardvarustusse ja võis selle raames omada ka teatavat funktsionaalset toimet, siis konservatiivsete jõudude vastu vene-kaardi kasutamine räägib vaid ajast maha jäänud lahmimisest.

Meedia ja poliitikud, kes eelnenud kümnendite jooksul kenasti kätte harjutatud vene-malakat vibutavad, ei saa veel ise ka täpselt aru, et nad kasutavad eelmise ajastu varustust ja meenutavad parimal juhul mõnda romantilist donkihhotlikku tegelast, kes vale vastase vastu valis valed relvad ning lahinguolukorra põhistruktuuri mõistmata kappab täisvarustuses soo poole.

Saartsi sõnul kujundab polariseerunud konfliktitelje ilmumine Eesti poliitikasse lähiaastatel ümber kogu senise poliitilise keskkonna toimimisloogika ning puutumata ei jää ükski erakond. Põhjused on väga lihtsad: kui omandi- või maksuküsimustes võisid inimeste vaated kulgeda ühe tuumvastuolu loogikat järgides, siis näiteks kooseluseaduse ja migratsiooni küsimuses tekivad maastikule juba sootuks uued jõujooned, mis kulgevad risti-põiki mitmete erakondade valijaskondade seest ja mitte nende vahelt. See toob kaasa valijaskonna rühmitumise konservatiivse-liberaalse telje loogika kohaselt, mis ei pruugi sugugi respekteerida endiseid poliitilisi piirjooni.

Teiste sõnadega: endisest sotsiaaldemokraadist võib saada maailmavaatelistel põhjustel EKRE valija ja endine IRL-i toetaja võib uue telje jõujooni järgides kalduda pigem Reformierakonna või isegi sotside poole.

Praeguseks on aga kõige huvitavam vaadata meie poliitilise maastiku tsentrisse jäävaid erakondi, millest peamine on Keskerakond. Avaliku arvamuse loogika järgi peab tsenter liikuma koos terviksüsteemiga. Kui tervik liigub konservatiivsuse suunas, liigub sinna ka süsteemi tsenter. Huvitaval kombel olemegi hakanud nägema Keskerakonna fraktsiooni koos Edgar Savisaarega rühmitumas pigem konservatiivsete seisukohtade taha.

Ilmselt ei saa neid samme praegu veel tõlgendada reaalse pöördumisena, vaid pigem on esialgu tegu poliitilise oportunismiga. Ent siiski oma valijaskonna profiili vaadates on Keskerakonnal igati mõistlik võtta vähemalt kooseluseaduse ja perekonna kaitsmise küsimuses konservatiivne hoiak – isegi kui see alguses toimub puhtast oportunismist, jõuab see hiljem kinnistuda selgeks maailmavaateliseks hoiakuks.

Ühele olulisele tahule Saarts tähelepanu ei pööra. Kuigi tema sõnul on konservatiivide ja liberaalide vastasseis Euroopas palju vanem kui siin, jätab ta mainimata, et Eesti on sisenenud sellesse tuumkonflikti olukorras, kus algsed jõujooned on mõnekümne aasta taguste aegadega paljuski muutunud. Kui 10 kuni 15 aastat tagasi toimus Euroopas pigem liberaalse maailmapildi konsolideerumine ja ekspansioon, siis praeguseks on vasakliberalism jõudnud oma lagunemisjärku. Sellest annavad tunnistust perekonna traditsioonilise määratluse kaitsjate ülestõus, milles Itaalia ja Prantsusmaa kahemiljonilised meeleavaldused kujutavad endast vaid jäämäe tippu, Ida-Euroopa riikide nagu Poola, Slovakkia, Tšehhi ja Ungari rühmitumine rahvuskonservatiivsele teljele ja Kölni massiahistamiste ilmsikstulek.

Kõigele sellele pole EL-i struktuurid suutnud anda vähimatki adekvaatset seletust ning on senini piirdunud sildistamise, hurjutamise ja struktuurisiseste vaenamistega, millest kunagise itaalia poliitiku Rocco Buttiglione kaasus oli üks esimesi tõsiseltvõetavaid hoiatusi. Tänaseks on kasvavale hulgale Euroopa põliselanikest selgeks saanud, et vasakliberaalne ideoloogia ei paku ühtegi selget vastust meie kontinendi ees seisvatele väljakutsetele, alates madalast sündimusest ja lõpetades 8000 ISIS-e võitlejaga Saksamaal ning Londoni tänavatel avalikult šaria-seadust nõudvate rühmitustega.

Seega on Eesti sisenenud konservatiivsuse ja vasakliberaalsuse vahelisele võitlusväljale olukorras, kus vasakliberalism on kaotamas oma algset lummust masside seas. Seda silmas pidades saab järgnev dekaad olema huvitav ka kodumaise poliitika areenil. Kindel on see, et Eesti ühiskonna uues tuumkonfliktis tuleb erakondadel võtta selge seisukoht. Kaotajad on need, kes seda teha ei julge.