Presidendi puhul peaksid esiplaanil olema tema moraalsed omadused, valmidus ausalt ja õiglaselt rahvast teenida, kogu ühiskonna ühiseid huvisid ja ühist kasu silmas pidada, isiklikest sümpaatiatest ja antipaatiatest üle olla ja oma moraalse eeskujuga riiki ühendada. Toomas Hendrik Ilvese kohta seda kahjuks öelda ei saa, nendib Objektiivi toimetus.
Käesoleva nädala alguses vahendas Objektiiv uudise, et peatselt ametist lahkuv president Toomas Hendrik Ilves ei kutsunud Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 25. aastapäeva puhul Kadrioru roosiaias toimunud vastuvõtule Riigikogu EKRE fraktsiooni liikmeid.
Kuigi peavoolumeedia tormas Ilvest õigustama sellega, et vabariigi aastapäeval boikoteerisid EKRE saadikud omakorda presidendi vastuvõttu, on siiski ilmne, et isegi kui president ei jaga mõne poliitilise erakonna vaateid, peab ta jääma kogu riiki ühendavaks esindusfiguuriks ning üle olema isiklikust suhtumisest ühte või teise parlamendierakonda.
Paraku on Ilves olnud nn valgete erakondade, eriti aga teda presidendiks upitanud Reformierakonna mugavuspresident. Nende suhtes aga, kes on talle vastumeelsed, on ta oma ametis käitunud erapoolikult, väiklaselt ja isegi kiuslikult. Tänu WikiLeaksile teame, et isegi USA saatkonnas pandi seda kohe (s.t juba 2006. aastal) tähele:
"Oli ilmne, et president Ilves loodab, et uus koalitsioon ei hõlma ei Keskerakonda ega Rahvaliitu. Ilves peaks olema kõigi eestlaste president, kuid ta tegi selgeks, et on mõned eestlased, kellega ta eelistaks koos töötada."
Kui 2012. aastal kritiseeris Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tollane peapiiskop Andres Põder presidendi ja mõnede rahvasaadikute toetusavaldust Moskva Lunastaja Kristuse kirikut rüvetanud skandaalsele punkbändile Pussy Riot, solvus Ilves sellest niivõrd, et vältis Põdra ametiaja lõpuni vabariigi aastapäeva puhul peetud jumalateenistusi, kus peapiiskop ise kaasa teenis.
Kaks aastat hiljem, 2014. aastal, teatas Ilves Tallinn Music Weeki avamisel, pidades silmas oma varasemat toetust Pussy Riotile: "Ma olen uhke selle ürituse üle, mis on mulle nii palju pahandust põhjustanud, kui olen välja astunud vabaduse eest." Ilvese suhtumine kirikusse näis paranevat alles pärast seda, kui ta kolmanda naisega altari ees paari pandi.
Üsna palju ütleb Ilvese kohta tema kaeblemine kohtumisel USA saatkonna inimestega Eesti presidendi väikese palga pärast. WikiLeaksi paljastustele tuginedes kirjutas Postimees 2011. aastal:
"Sama allika [USA Tallinna saatkonna ettekande kokkuvõtte] kohaselt selgitas Ilves lisaks, et ta on juba kaks korda pidanud oma maa teenimise huvides loobuma mugavast elust – esimest korda siis, kui andis ära koha Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse juhina, asumaks suursaadikuks Washingtonis, ning taas, kui nõustus hakkama välisministriks. "Ilves väitis, et ta pole huvitatud siduma end oma riigi nimel kolmandat korda vaesusega sarnaneva eluga, eriti töökoha eest, mil on nii napilt võimu kui Eesti presidendil.""
Eesti presidendina "vaesuses" elades püüdis Ilves riigilt, s.t maksumaksjalt võtta, mida võtta andis. Tänu Ilvesele on eesti keelde tulnud uudisverb "ärmatama".
Oma tegelikku palet näitas Ilves ka 2014. aastal riigikogus vastu võetud kooseluseadust rekordkiirusega välja kuulutades, püüdmata seejuures jätta muljetki, et presidendi ülesanne on hinnata seaduse vastavust põhiseadusele. Ilvest ei häirinud põrmugi, et seadus suruti läbi manipulatsioonide ja poliitiliste jõuvõtete abil ning et mitmete asjatundjate hinnangul oli selle kooskõla põhiseadusega, mille kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise alusena riigi kaitse all, parimal juhul küsitav. Ju ta teadis, milliseid Eesti "edusamme" temalt Kentmanni tänaval ja mujal oodatakse.
Oma ametiaja viimased aastad – kooseluseaduse ja migratsiooniga seotud debattide ägenedes – pühendas Ilves "rumala" ja "sallimatu" rahva hurjutamisele. Sellesama rahva, kes tema ärmatamised ja muud hüved kinni maksis. Edumeelse "valgustatud" vabariigi ilmalikul ülempreestril oli raske taluda rahva tõrksust "progressiga" kaasa tulemisel.
Eesti presidente ja ka praegusi presidendikandidaate kiputakse hindama selle järgi, kui "suured tegijad" nad rahvusvaheliselt on või oleksid ning kas USA ja Euroopa liidritel on nende telefoninumber käepärast.
Kuid presidendi – riigi esimese mehe või naise – puhul peaksid esiplaanil olema tema moraalsed omadused, valmidus ausalt ja õiglaselt rahvast teenida, kogu ühiskonna ühiseid huvisid ja ühist kasu silmas pidada, isiklikest sümpaatiatest ja antipaatiatest üle olla ja oma moraalse eeskujuga riiki ühendada. Kõige muuga, s.t igapäevase tööga aitavad presidendil toime tulla tema abilised ja nõunikud.
Seni, kuni rahval puudub võimalus ise endale presidenti valida, on vähe lootust, et parteide poolt presidendiks määratu võiks olla kellegi teise kui madalatest sobingutest lähtuvate võimuparteide tagatubade nägu.