Interrinne ei ilmu tänapäeva ajaloo areenile enam kasimata vuntside ja takuste karvamütsidega, vaid on riietanud end euroföderalismi trendikasse rüüsse. Ühisel jõul ja nõul mõistetakse natsismi ja fašismi koledate siltide all karmilt hukka Eesti ja teiste Euroopa ajalooliste riikide ja rahvaste legitiimsed suveräänsuspüüdlused, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas. 

Vähe on juhitud tähelepanu iroonilisele olukorrale, et Eesti Vabariik kuulub käesoleval perioodil liitu, kus 9. mai on taaskord suur tähtpäev. Kui Nõukogude Liidus tähistati 9. mai paraadidel sõjalist võitu natsismi üle, siis Euroopa Liidus on sellele päevale antud nimeks Euroopa päev. 

Peame meenutama, et Eesti ja paljude teiste jaoks tähendas 9. mai pika nõukogude okupatsiooni algust. Tallinn ja Narva olid aasta aega tagasi toimunud Nõukogude Liidu pommitamiste järel varemeis. Lääneliitlaste poolt maha müüdud väikeriigina ootas Eestit ees 1949. aasta 25. märtsil alanud küüditamine. 

Iseenesest pole küll midagi halba selles, et nii Venemaa kui ka Euroopa Liit tähistavad Teise maailmasõja lõppemist, Natsi-Saksamaa tingimusteta kapituleerumist ja rahuaja algust. Hoopis olulisem on see, milliste ideoloogiliste siltide all seda tehakse ja milline tähendus sellele sündmusele omistatakse. 

Ühelt poolt pakutakse Eesti avalikkusele euroföderalistlikku näitemängu anarhist Daniel Cohn-Benditi ning Euroopa Parlamendi Demokraatide ja Liberaalide Liidu (ALDE) fraktsiooni esimehe Guy Verhofstadti  "Euroopa manifesti" vaimus, milles rahvusliku suveräänsuse püüdlusi samastatakse Euroopa superriigi loomise teele asetatud takistusena, põlastamisväärt minevikuihalusena ja peaaegu sellesama natsismiga, mis 8. mail 1945 tingimusteta kapituleerus. 

Teiselt poolt tõusevad 9. mail esile vene keelt kõnelevad vanurid ja millegi pärast ka arvestatav hulk vene keelt kõnelevaid koolinoori, kes Punaarmee pronkssõduri juurde punaseid nelke asetades meenutavad Suure Isamaasõja võitu ja kaude ka Eesti vabastamist "natsionaalsotsialismi ikkest". Pronkssõduri juures jääb kõlama sõnum, mille Eesti kultuuriruumi kinnistas 80-ndate lõpus tegutsenud interrinne: Eesti iseseisvuspüüdlused ja püüd rahvusliku suveräänsuse suunas pole oma põhiolemuselt midagi enamat kui ajaloo hämarusest välja kargav natsism. Ikka seesama, mis 8. mail 1945 tingimusteta kapituleerus.  

Isikuks, kes võtab need kaks positsiooni kenasti kokku ja sõlmib need Eesti poliitilisel maastikul üheks loogiliseks tervikuks, on Keskerakonna liige ja Euroopa Parlamendis ALDE fraktsiooni kuuluv saadik Yana Toom. Võiks öelda, et kui teda poleks, tuleks ta välja mõelda – kasvõi analüütilise selguse huvides.     

Millises sõbralikus üksmeeles sammub kodumaine interrinne ühes Verhofstadti euroliberaalidega, saame aru, kui loeme Yana Toomi mõtteid. „Jah, mõned natsid ja isegi natsiparteid jäävad alles, nähtavasti alatiseks. Ent kui me tahame, nagu ütles Schuman, teha lõpu rahvuste ja natsionalismide lõpututele kokkupõrgetele, on väljapääs vaid üks: tuleb üles ehitada ühtne Euroopa rahvusülene riik," kirjutab Yana Toom Eesti Päevalehe arvamusartiklis.

„Nagu Euroopa ajaloolised kogemused näitavad, oli Schumanil õigus: siiani ei ole Euroopa Liitu suutnud kõigutada ei majanduskriisid ega mõningate liikmesriikide (ei hakka siin näpuga näitama) kiindumus rahvusriigi vananenud kontseptsiooni," tõdeb Toom siiski teatava murenoodiga nii Eesti sisepoliitikat kui ilmselt ka Ungari, Poola ja Itaalia euroföderalismi vastast leeri vaadeldes. 

Interrinne ei ilmu tänapäeva ajaloo areenile enam kasimata vuntside ja takuste karvamütsidega, vaid on riietanud end euroföderalismi trendikasse rüüsse. Ühisel jõul ja nõul mõistetakse natsismi, fašismi ja teiste koledate siltide all karmilt hukka Euroopa ajalooliste riikide ja rahvaste legitiimsed suveräänsuspüüdlused. 

Revolutsioonilist üliriiki taotlevad jõud ehk globalistid, olgu nende ideeliseks lätteks kommunism või liberalism, esitlevad aga vastuvaidlemisele mitte kuuluvat plaani ehitada üles rahvusülene monstrum. Kusjuures, rahvusülene ei tähenda siin mitte reaalselt rahvusteülest imperiaalset võimu, vaid võimu ilma rahvusteta, võimu oma loomulikust identiteedist loobunud ja võimu poolt konstrueeritud võltsidentiteedi omandanud massiinimese üle. 

Eesti riik on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel eesmärgiga tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Me peame hoidma oma suveräänsust ning pidama seda oma identiteedi garantiiks. Oma identiteeti peame teostama aga suveräänsel viisil, mis ei lase end kõigutada võõraste ideoloogiate püüetest meid jalge alla trampida. Seetõttu tuleb otsustavalt vastu astuda nii Euroopa föderalistidele kui ka interrindele nende ühendatud püüdlustes maailm ühe väikese rahvakillu jagu vaesemaks teha. 

Pildil: kurss Euroopasse! Yana Toom Postimehe intervjuusarjas Euroopa Parlamendi valimiste esinumbritega. Foto: Scanpix