Kaitseväe orkestri kergekäelise koondamise plaan näitab, et kaitseväe roll Eesti ühiskonnas vajab senisest põhjalikumat lahtimõtestamist – aga seda muidugi üksnes juhul, kui soovime kaitseväes näha midagi enamat kui sõjamasinat ning kui riiklik väärikus on meie jaoks üleüldse oluline ideaal, märgib Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Sel nädalal on kütnud kirgi avalikkuse ette jõudnud teave, et osana valitsuse poolt nõutud kärpeplaanist on kaitseväe juhataja teinud kaitseministeeriumile ettepaneku koondada kaitseväe orkester. Seejuures on märgiline, et kui viimati likvideeriti see 1918. aastal ehk vahetult pärast Eesti Vabariigi loomist asutatud orkester 1940. aastal seoses Nõukogude Liidu okupatsiooniga, siis sel korral on vastava otsuseni jõudnud meie enda armee juhtkond.
Orkestri koondamise plaaniga seonduvalt võib probleemina tõstatada mitmeid aspekte, alustades orkestri rollist armee ja rahva vahelise sillana ja lõpetades professionaalse orkestri rolliga riigi esindusüksusena, milline on olemas kõigil kultuursetel riikidel. Aga ultimatiivselt on kaitseväe orkestri koondamine riikliku väärikuse küsimus.
Ühelt poolt on õigus neil, kes ütlevad, et armee puhul on oluline tagada selle maksimaalne võitlusvõimelisus. Aga teiselt poolt on õigus ka neil, kes ütlevad, et armee võitlusvõimet ei saa mõõta vaid relvajõus ja väljaõppes, vaid selle vundamendiks on militaarne kultuur, mille osaks on ka kaitseväe visiitkaardiks olev orkester. Ehk teisisõnu: militaarse võimekuse vastandamine militaarkultuurile ning püüdlus suurendada esimest teise arvelt on lühinägelik.
Tseremoniaalsus kui vaimsete ideaalide materiaalne peegeldus ja deklaratsioon on militaarse kultuuri osana ülehindamatult oluline.
Sellega seoses on raske nõustuda kaitseväe peastaabi ülema, brigaadikindral Veiko-Vello Palmi seisukohaga, et „kaitseväe orkestri koondamine on kindlasti traagiline orkestri liikmetele, aga kaitseväele tervikuna see ei ole traagiline", kuna see samm ei kahanda kaitseväe sõjalist võimekust. Niisugune seisukoht näitab, et kaitseväe juhtkonnas valitsev arusaam armee tähtsusest mitte ainult sõjalise jõuna, vaid kultuurilise fenomenina, on kahetsusväärselt piiratud – sest orkestri likvideerimine muudab väga tõsiselt kaitseväe palet.
Vaadeldes ühiskondlikku pilti laiemalt on suur langus armee kultuurilises tasemes palju traagilisem kui oleks väike langus kulutustes otsesele relvajõule. Just nagu on traagiline, kui ohvitserid on taandatud mudelhärrasmeestest sõjarditeks. Seega ei ole kahtlust, et kaitseväe orkestri koondamise plaan on ilmselge kultuurilise allakäigu märk.
Printsipiaalsel tasandil on oluline aru saada, et väärtustades tõhusust rohkem kui väärikust, kaotab ka tõhusus oma jalgealuse ja võib pöörduda iseenese vastu. Sel põhjusel on väär näha kaitseväes vaid sõjamasinat. Ennekõike peaks kaitseväe funktsiooni nägema isamaa-armastuse, mehisuse, korra, distsipliini, õigluse, teenimis- ja abivalmiduse, eneseohverduslikkuse, härrasmehelikkuse ja muude kõrgete ideaalide au sees hoidmises, nende vastu austuse kasvatamises ja nende poole pürgimise vaimu põlvest põlve edasiandmises. Kõige selle toetajana on tseremoniaalsus kui vaimsete ideaalide materiaalne peegeldus ja deklaratsioon militaarse kultuuri osana ülehindamatult oluline.
Kokkuvõttes tundub, et kaitseväe roll Eesti ühiskonnas vajab senisest tunduvalt põhjalikumat lahtimõtestamist. Muu hulgas või koguni ennekõike vajab mõtestamist kaitseväe tähendus kultuurilise institutsioonina ja seega ka kultuurilise järjepidevuse hoidjana. Samas on muidugi tõsi, et kõik see on vajalik üksnes juhul, kui soovime kaitseväes näha midagi oluliselt enamat kui sõjamasinat ning kui riiklik väärikus on meie jaoks üleüldse oluline ideaal.
Päisefoto: kaitsevägi