Kas pöördumine "Harta 12" oli kantud demokraatlike ideaalide edendamise püüdlusest või oli pigem tegu hästi kalkuleeritud poliittehnoloogilise manipulatsiooniga sotside valitsusse upitamiseks ja seeläbi vasakliberaalse ideoloogilise programmi edendamiseks, küsib Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.
2012. aasta novembris avaldasid 17 ühiskonnategelast suure meediakära saatel oma manifesti "Harta 12", kritiseerides teravalt Eesti demokraatia olukorda ja võimulolijate võõrandumist. Tuletagem meelde, milliste kõlavate loosungitega murdsid "Harta 12" allkirjastajad endale teed kõigi suuremate meediumite ja kogu ühiskonna keskseks kõneaineks:
– "Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon."
– "Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse."
– "Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks. /…/ Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest."
– "Erakondlikust on saanud ühiskondliku vastand. Usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu Eesti poliitilist süsteemi. Mitmed avatud ühiskonna olemuslikud jooned, nagu enesekriitika, harjumus aru anda ja tahe vastutada on Eesti tänases poliitilises kultuuris muutunud haruldaseks."
Veidi enam kui kolm aastat hiljem ei ole aga "Harta 12" allkirjastajate suust võimu suhtes kuulda mingit võrreldavat kriitikat, olgugi et harta keskmes olnud nõudmised on suuremas osas realiseerimata. Tõtt-öelda vaibus harta algatajate kriitika juba ammu, hiljemalt 2014. aasta kevadel ühes sotside valitsusse saamisega ning suur osa hartistidest on uue valitsuse esitatud poliitilisele kultuuritusele mitte üksi läbi sõrmede vaadanud, vaid ka sellele innukalt kaasa elanud ja aidanud seda ellu viia.
Asjaolu, et "Harta 12" algatajate hulka kuulus terve rida sotside ja nende edendatud vasakliberaalse ilmavaate toetajaid – teiste hulgas Jevgeni Ossinovski, Marju Lauristin, Ahto Lobjakas, Tarmo Jüristo, Indrek Tarand, Rein Raud ja Siim Tuisk –, on tõstatanud paljudes küsimuse, kas mitte polnudki kogu projekti tuumaks õilsate loosungite kattevarjus poliittehnoloogiliste vahenditega sotsidele valitsuskoht välja kaubelda.
Isegi toonase Reformierakonna rahastamisskandaali valla päästnud ja seeläbi hartale ajendi andnud Silver Meikarist sai 2014. aasta sügiseks sots ning ka Siim Tuisk, kes oli üks harta eestvedajatest ja lahkus vahetult enne harta väljatoomist sotside ridadest, liitus 2014. aasta sügisel sotsidega uuesti.
Paljud konservatiivsete vaadetega inimesed kirjutasid hartale alla täies teadmises, et seda vedasid vasakpoolsete vaadetega poliitikud ja aktivistid. Ka mitmed Objektiivi toimetuse liikmed andsid "Harta 12"-le toetuse, mistõttu oli hiljem piinlik ja valus näha, kuidas sotsid selle kesksed nõudmised koha eest valitsuses maha müüsid, lüües käed professor Rein Raua poolt "moraalseteks värdjateks" tituleeritud seltskonnaga.
Tagantjärgi on mõtlemapanev lugeda professor Mihhail Lotmani põhjendust selle kohta, miks ta lükkas tagasi kutse olla üheks "Harta 12" – mis hiljem president Ilvese kaasabil jääkeldris ära külmutati – algatajaks: "Nii mõnigi autor on propagandavaldkonnas hästi haritud ja on end selles valdkonnas ka osava praktikuna näidanud. Tegemist on massidega manipuleerijate tavalise trikiga. Algul köetakse üleskutsete ja loosungitega emotsioonid üles, siis pakutakse selle varjus oma agenda."
Kas "Harta 12" oli tõesti Eesti poliitilise ajaloo kõige meisterlikumalt välja mängitud manipulatsioon, mille taha haagiti vasakpoolse taustaga võimuringkondade ja võlts-kodanikuühiskonna juhtimisel rohkem kui 18 000 allkirjastaja ja suure osa Eesti avalikkuse jõud, et ühiskondlikest pingetest õhku välja lasta ja varjatud eesmärkide poole püüelda? Raske öelda, aga ilmselt aitab küsimusele vastust aimata see, kas harta algatajad on valmis seisma "Harta 12" kesksete põhimõtete eest ka nüüd, mil nende ideoloogilisi vaateid ja ambitsioone esindavad sotsid on valitsuses.
Igal juhul on neil selleks suurepärane võimalus, tulles kaasa SAPTK ja teiste püüdlusega seista rahvaalgatuse taastamise eest Eesti Vabariigis ning püüdes seeläbi realiseerida harta ühe peamise nõudmise tagada kodanikele laialdasemad võimalused poliitikas osalemiseks kui vaid riigikogu valimistel oma hääle andmine kord nelja aasta tagant.
Kahtlemata nõuab ühiste eesmärkide eest seismine nendega, kel on muudes küsimustes oluliselt teistsugused tõekspidamised, tõelist sallivust ja avatud meelt ehk just seda, mida näitasid üles paljud konservatiivid, kes kirjutasid hartale alla. Nüüd on hartalaste kord näidata, kas nad ka tegelikult hoolivad demokraatlikest põhimõtetest või seisavad nad nende eest üksnes siis, kui see on neile ideoloogiliselt kasulik.
