Kui Eesti riik ei ole mõeldud eesti rahvale, siis kellele ta mõeldud on, küsib Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas ning toonitab, et rahvusriigi ideaali naeruvääristamisele ja häbimärgistamisele tuleb otsustavalt vastu astuda.

Tartu Ülikooli professor Andres Kasekamp toonitas 25. aprillil ETV saates "Terevisioon", et arusaam, nagu oleks riik mõeldud oma rahvale, pole rahvuslus, vaid hoopis marurahvuslus.

Kuigi sedalaadi avaldused on isegi rahvusringhäälingus saanud juba nii tavaliseks, et neist ei tehta väljagi – olgugi, et ERRil on seadusest tulenev kohustus Eesti riigi ja eesti rahvuse kestmise tagatisi ning osutada asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist –, tuleks hetkeks peatuda ja küsida, et kui Eesti riik ei ole mõeldud eesti rahvale, siis kellele ta mõeldud on.

Ütleb ju põhiseaduse preambul meie omariikluse mõtet selgitades selgesõnaliselt, et Eesti Vabariik on loodud eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatu õiguse teostusena pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Eesti Vabariigi põhiseaduses on esitatud just nimelt see rahvusriigi ideaal, mida professor Kasekamp nimetab põlgusega marurahvusluseks.

Teisisõnu on põhiseaduses esitatud just nimelt see rahvusriigi ideaal, mida professor Kasekamp nimetab põlgusega marurahvusluseks. Seega, kui Kasekampil on õigus, siis tuleb välja, et kogu meie põhiseadus ja seega Eesti Vabariik kui selline on rajatud marurahvuslikele vaadetele ehk äärmuslikele ideedele.

Tõsi, see kõlab absurdselt ja naeruväärselt, ent ometi on niisuguse kosmopoliitse ja globalistliku ideoloogia levimine ja kinnistumine võimustruktuurides fakt, mida ei saa olematuks mõelda. Just nagu nõukogude aja lõpus peeti äärmuslasteks neid, kes leidsid, et eesti rahval on õigus oma riigile, mis teeniks tema enda ühist hüve, nii arvatakse selliste vaadetega inimesed võimupositsioonidel olijate poolt äärmuslasteks ka nüüd.

Seega on veerand sajandit pärast taasiseseisvumist ring täis saanud ning paljud rahvuslikke aateid kalliks pidavad inimesed leiavad end taas sisepaguluse tingimustest – olukorrast, kus avalik võim mitte ei kaitse ja edenda põhiseaduse aluseks olevaid väärtusi ja ideaale, vaid töötab neile vastu (sama järeldus ilmneb ka näiteks seonduvalt sellega, kuidas õõnestatakse ja lammutatakse perekonna ja abielu ideaale). Lühidalt nimetatakse seda võõrandumiseks – tegu on protsessiga, mille käigus muutub inimeste ühise töö ja pingutuse vili neile vaenulikuks jõuks.

Nagu nõukogude aja lõpus, nii on ka nüüd meie rahva ees sisult lihtne valik: kas võtta omaks dominantne ideoloogia ja heita oma ideaalid, tõekspidamised ja traditsioonid kõrvale, või heita kõrvale hoopis dominantne ideoloogia ja seista vankumatult oma tõekspidamiste eest.

Vastuseis vaenuliku ideoloogia pealetungile algab sellest, et me ütleme otse, ausalt ja kindlameelselt välja, et äärmuslased ei ole mitte meie rahvuslikke ideaale kalliks pidavad inimesed, vaid inimesed, kes neid ideaale hurjutavad ja õõnestavad.

Vabade inimeste ja vaba rahva tee saab olla vaid üks: mitte kunagi teha kompromisse tõe arvelt – selle arvelt, mis on meile kõige olulisem ja kallim –, vaid seista kindlalt oma põhimõtete eest ka siis, kui see tee osutub raskeks ja kannatusterohkeks. Nagu on öelnud Platon: vaba inimene kardab orjust rohkem kui surma. Ori, seevastu, on valmis ükskõik milliseks alanduseks, et vaid oma eksistentsi säilitada, olgu see kui tahes autu ja ebaväärikas.

Pidades silmas, et ideoloogilise diktatuuri kehtestamisel on rahva enesetunnetuse aluseks olevate ideaalide ja tõekspidamiste alavääristamine ja häbimärgistamine üks olulisemaid samme, tuleb Kasekampi suguste uute ideoloogiatöötajate tegevus ühemõtteliselt ja karmilt hukka mõista.

Vastuseis vaenuliku ideoloogia pealetungile algab sellest, et me ütleme otse, ausalt ja kindlameelselt välja, et äärmuslased ei ole mitte meie rahvuslikke ideaale kalliks pidavad inimesed, vaid inimesed, kes neid ideaale hurjutavad ja õõnestavad. Rahvusliku enesekindluse taastamisel ja säilitamisel on seejuures suurim vastutus neil, kes omavad ühiskondlikku autoriteeti, sest iga rahva saatuse määrab lõpuks oma tegude või tegevusetusega ära tema eliit.