Kooseluseaduse läbisurumise käigus on paljastunud Eesti poliitilise eliidi eemaletõukavalt oportunistlik lehmakaupleja mentaliteet, mis on riigimeheliku väärikuse vastand, sedastab Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.
Kõik kooseluseadusega seonduv on ilmselt viimase kui ühe teemale tähelepanu pööranud inimese ammu ära tüüdanud. Nii on kooseluseaduse läbisurumine suurepäraseks näiteks kurnamissõjast, mille kõige tõsisemaks ohuks on selle tulemusel sündiv vaimse tüdimuse ja allaandmise seisund. Kurnamissõja tulemusel saavutatakse algselt planeeritud taktikaline eesmärk murda rünnatavate vastupanu ja kaitseliin, ainult suurema ajakuluga kui frontaalrünnaku korral. Kaitseliinist läbimurdmine avab aga tee järgmiste võitudeni.
Igal juhul ei taha jant kuidagi lõppeda, olgugi, et selle lõpetamiseks on olnud asjaosalistel mitmeid võimalusi. Möödunud aasta novembri lõpus, kui toimus kooseluseaduse rakendusaktide eelnõu esimene lugemine, jätsid eelnõu põhjalaskmise võimaluse kasutamata nii Keskerakond, mille mitmed saadikud puudusid hääletuselt või jätsid hääletamata, kui ka Igor Gräzin, Kalle Laanet ja Aivar Sõerd ehk need Reformierakonna saadikud, kes ei nõustu kooseluseaduse läbisurumisega, ent kes loobusid parteilisele diktatuurile alistudes südametunnistuse järgi tegutsemisest.
Nüüd, kui on hakatud menetlema kooseluseaduse tühistamise seaduse eelnõud, seisavad riigikogu liikmed, kes enda sõnul ei toeta kooseluseaduse läbisurumist, järgmise võimaluse ees sellega seonduvad afäärid ära lõpetada. Kuid juba on näha märke, et siingi jäetakse võimalus kasutamata. IRL-il ja opositsiooniparteidel on küll kooseluseaduse tühistamiseks piisavalt hääli, ent põhimõttekindel seismine ühise asja eest näib käivat üle jõu.
Sellel, miks väidetavalt kooseluseadust mittepooldav IRL ei taha või ei suuda tegutseda kooseluseaduse tühistamise nimel, ei taha enam peatudagi – kõikvõimalik vassimine, nagu oleks vaja leida koalitsioonipartneritele vastu tulles kompromiss või nagu peaks hoiduma kooseluseaduse tühistamise läbi seadusandja maine kahjustamisest, on lihtsalt naeruväärne. Ning hädised selgitused, nagu poleks partei juhtkonna võbistamisel midagi pistmist Juhan Partsi omakasupüüdlustega, on läbinähtavalt valelikud.
Ülaltoodud videost saab näha tüüpilist näidet IRL-i juhtpoliitikute skeemitamisest, keerutamisest ja vassimisest, mille asemel oleks nii hea näha sirgeselgset põhimõttekindlust ja aumehelikku väärikust. KAPO endine peadirektor Raivo Aeg muigab teades, et tema enesekindlalt, kuid samavõrd ebasiiralt esitatud kõleda jutu manipulatiivsust on võimatu varjata. Poliitika niisuguses käsitluses on mitte ühise hüve teenimise kunst, vaid lihtsalt üks näotu ja madal võimumäng, mille hinnaks on lõppastmes tervete rahvaste ja riikide saatus.
Paraku on IRL-i juhtkond viimastel nädalatel tõestanud nii oma erakonnakaaslastele kui ka kogu Eesti avalikkusele, et põhimõttekindlus ei kuulu nende vooruste hulka. See on omakorda võtnud paljudelt veel lootusrikastelt erakonna toetajatelt usu partei uuestisünni võimalikkusesse. Suure küsimärgina ripub õhus vaid küsimus, millise hinnaga on pandud partei juhtkond valitsuspartnerite pilli järgi tantsima.
Millise lahenduse kooseluseadusega seotud probleemid saavad, see hakkab suure tõenäosusega selginema järgmisel nädalal. Eriti pingsalt tasub jälgida, kuidas käituvad riigikogu liikmed olukorras, kus tuleb otsustada halva õigusloome tava kehastuseks kujunenud kooseluseaduse tühistamise üle. Paistab, et kooseluseaduse läbisurumise lõpule viimiseks on punutud juba uued poliittehnoloogilised skeemid ning et osaks neist skeemidest on ka Vabaerakonna esitatud paarkonnaseaduse eelnõu kui kooseluseaduse veidi lahjendatud versioon.
Kui miski on kooseluseaduse saagas selgeks saanud, siis see, et Eesti poliitilises protsessis ja õigusloomes ei oma moraalsed põhimõtted pea mingit tähtsust ning nende taandamises võimuvõitluse maksevahendiks ei nähta probleemi (erandiks on olnud EKRE). Praktiliselt mitte keegi ei tõstata enam parlamendis küsimust kõnealuste otsuste moraalsest kvaliteedist ning kõik jutud on taandatud osta-müü-vaheta stiilis sobingutele. Sellisena on lahti rullunud tõeliselt eemaletõukav oportunistlik lehmakaupleja mentaliteet ehk vastand riigimehelikule väärikusele, millest Eesti poliitiline maastik tunneb puudust nagu põuast pragunev maa vihmast.
Siiski ei ole parlamendiliikmeil hilja hakata oma südametunnistuse häält kuulama ning asuda tegutsema viisil, mis juhindub moraalsetest orientiiridest ja väärikuse taotlusest. Lootust, et saame kooseluseaduse saagas niisugust pööret näha, on kaduvväike, aga mitte olematu. Oluliste otsuste eel on riigikogu saadikuil viimane aeg heita tõsine pilk peeglisse, viia läbi põhjalik südametunnistuse vaatlus ning mõelda selle üle, milles seisneb parlamendiliikme moraalne vastutus oma maa ja rahva, seal hulgas eelnevate ja tulevaste põlvede ees.