Miljarditesse eurodesse ulatuvate riigilaenude tegemisega seonduvalt ei tohiks heaks kiita loosunglikke põhjendusi, vaid nõuda tuleks konkreetseid ja selgeid vastuseid tervele reale kriitilise tähtsusega küsimustele, toonitab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest on Eesti suutnud siiani säilitada madala riigilaenude taseme, langemata üha kasvava riigivõla keerisesse, kus ei suudeta tasuda isegi intresse, rääkimata laenude põhiosa tagasimaksmisest. Kui Kreekas oli juba enne praegust kriisi riigivõla maht rohkem kui 170 protsenti, Itaalias ca 130 protsenti ja euroalas keskmiselt ca 85 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, siis Eestis oli vastav protsent vähem kui 9.
Esiteks näitab see ausameelset käitumist, sest erinevalt paljudest teistest riikidest on Eesti pidanud kinni euroala aluseks olevast kokkuleppest, et riigivõla kasvatamine üle 60 protsendi SKT-st ja seekaudu teiste arvelt elamine ei ole vastuvõetav. Teiseks annab see tunnistust poliitilisest kultuurist, sest üha kasvavast riigivõlast hoidumine on võimalik üksnes läbi parteide-ülese kokkuleppe, mille kohaselt oma lubaduste täitmiseks ei hakata (vähemalt jooksvate kulutuste katteks) riigi nimel laenu võtma, vaid opereeritakse maksulaekumiste raames. Kolmandaks on see vastutustundlik tulevaste põlvkondade suhtes, kelle arvelt riigivõlgu tehakse.
Seoses koroonakriisiga kujunenud olukorras on aga valitsustel miljarditesse eurodesse ulatuvate riigilaenude tegemist tavapärasest tunduvalt kergem põhjendada. Öeldakse, et erandlik olukord nõuab erandlikke meetmeid ning pealegi on laenuraha saadaval tavapärasest oluliselt soodsamalt. Lisaks selgitatakse, et teised riigid võtavad ju samuti laenu, sest raha trükitakse massiliselt juurde ning selle tõttu tekkiva inflatsiooni peavad nii ehk naa kinni maksma ka need, kes laenu ei võta. Tagatipuks antakse mõista, et suure tõenäosusega ei tule riikidel neid õhust loodud rahaga antud laene niikuinii kunagi tagasi maksta, mistõttu oleks rumal jätta nö tasuta raha vastu võtmata.
Ootuspäraselt tõttavad poliitikud ka Eestis seda olukorda ära kasutama, sest hiiglaslike rahaliste vahendite kättesaamine võimaldab pakkuda keerulisest ajast hoolimata erinevaid hüvesid ning luua seeläbi valitsusest hoolivat ja heldet kuvandit. Seejuures on riigivõlgade tegemine täiendavate rahaliste võimaluste valitsuse käsutusse saamiseks palju mugavam viis kui maksude tõstmine, sest enamik inimesi ei mõista, et sisuliselt on tegu just samuti neid puudutava maksutõusuga, mida lihtsalt nimetatakse teisiti.
Ometi ei tohiks selles küsimuses loosunglikke põhjendusi aktsepteerida, sest tegu on väga tõsiste ja kaugele ulatuvate tagajärgedega otsustega. Tarvis oleks argumenteeritud avalikku arutelu, mille osaks oleks mh küsimused sellest, kuivõrd on tegelikult vaja selliseid suuri riigilaene teha, millistel tingimustel neid saab teha, milleks täpselt saadud laenuraha soovitakse ja on mõistlik kasutada, kes, kuidas ja kui palju laenude tegemisest võidab ning millised ohud laenudega kaasnevad.
Samuti peaks olema selge vastus küsimusele sellest, kas edaspidi kujunebki Eestis normaalseks poliitiliseks tavaks, et valitsused võivad riigivõimu teostades opereerida suuremate kulutuste piires kui maksulaekumised võimaldavad.
Ka väide, et riigilaenusid tagasi maksta ei tulegi, on vaid spekulatsioon ning isegi kui see vastaks tõele, peaks olema selgeks tehtud, millised tagajärjed niisuguse lahendusega kaasneks ehk millest kõigest on riik sunnitud võlgade tühistamiseks loobuma. Absoluutse miinimumina peaks valitsus hoolitsema selle eest, et kogu riigilaenude tegemisega seonduv informatsioon oleks avalikkusele esitatud terviklikult ja selgelt, ilma olulisi asjaolusid varjamata või nende osas teadlikult segadust tekitamata.
Selle asemel, et minna kaasa euroala aluseks olevate kokkulepete eiramise ja rikkumisega, oleks aga väärikas nõuda selgelt, kindlalt ja järjepidevalt nende reeglite austamist või uute reeglite paika panemist. Kui sellest hoolimata ei peeta vajalikuks kokkuleppeid austada, siis tuleks kaaluda euroalast lahkumist või vähemalt valmistuda selle kokkuvarisemiseks. Selge on see, et ükski poliitiline süsteem, mille aluskokkuleppeid ei austata, ei saa jääda püsima.
Lõpetuseks olgu mainitud, et demokraatia ideaalist lähtuvalt tasuks suurte riigilaenude tegemist käsitleda põhimõttelise küsimusena, mis väärib rahvahääletust. Lõppude lõpuks tuleb riigilaene tagasi maksta praeguste ja tulevaste maksumaksjate arvelt. Ikka ja jälle tuleb meenutada, et Eesti Vabariigi põhiseadus, mille kohaselt peaks Eesti oma demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, pole mõeldud pelgaks sõnakõlksuks.