Eesti rahvas vajab siirast ja südamepõhjani ulatuvat meeleparandust! Selle meeleparanduse eelduseks on aga tõe tunnistamine enese kohta, oma vigade kahetsemine ja siiras püüdlus saada rahvana paremaks. Küll see oleks ilus, kui oleksime rahvana võimelised moraalseks renessansiks, leiab Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.

Emadepäeval rääkis president Kersti Kaljulaid Estonia kontserdisaalis peetud kõnes, et Eesti on riik, kus iga laps loeb. Paraku ei vasta see tõele.

Reaalsus ei ole see, et Eestis austatakse, hoitakse ja kaitstakse iga last kui hindamatut väärtust. Reaalsus on hoopis see, et Eesti on riik, kus kehtestatud seaduste kohaselt võivad vanemad oma mittesoovitud lapsed juba enne nende sündi tappa.

Veelgi enam: Eesti riik rahastab iga viimse kui vanemate poolt mittesoovitud lapse sünnieelset tapmist (olgugi, et põhiseaduse kohaselt on riigil kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule) ning seadustega on tagatud eriti avarad võimalused puudega laste kõrvaldamiseks.

Pidades silmas, et üldrahvalikul heakskiidul ning valitsuse rahalisel toel tapetakse igal aastal sünnieelselt ligikaudu viis tuhat last, kõlab presidendi jutt sellest, nagu iga laps loeks, erakordselt õõnsalt ja ebasiiralt. Mõelgem kohutavale tõsiasjale, et oleme rahvana alates abordi seadustamisest 1956. aastal tapnud rohkem lapsi kui elab täna Eestis inimesi…

Nii on austus laste elu suhtes taandunud väga õhukeseks, mistõttu pole üllatav, et tänaseks elame juba riigis, kus isegi oma vastsündinud lapse brutaalselt mõrvanud inimene ei pea kohtu otsuse kohaselt päevagi vangis istuma.

Saame rahvana moraalseks suureks siis, kui oleme enese vastu ausad, korraldame oma elu õilsate põhimõtete kohaselt ja ka järgime neid põhimõtteid nii oma isiklikus kui ka ühiskondlikus elus, juhindudes mitte sellest, mis on mugav, vaid sellest, mis on õige, ilus ja hea.

Poliitikud ei peaks rahvale valetama ja rahvas ei peaks iseendale valetama. Tõde ei pruugi olla meeldiv ja teinekord võib see olla vägagi ebameeldiv – eriti, kui jutt käib tõest iseenese kohta ning kui see tõde ütleb meile, et oleme teinud väga tõsiseid vigu, valades raskelt väärastunud vabadusekäsitluse kohaselt elades rohkelt oma laste verd.

Rahvana ei tee meid moraalselt suureks see, kui sisendame endale fakte eirates ja tõde moonutades oma õilsust. Moraalselt suureks saame siis, kui oleme enese vastu ausad, korraldame oma elu õilsate põhimõtete kohaselt ja ka järgime neid põhimõtteid nii oma isiklikus kui ka ühiskondlikus elus, juhindudes mitte sellest, mis on ahvatlev ja mugav, vaid sellest, mis on õige, ilus ja hea.

Ideaalidest rääkides on presidendil kahtlemata õigus, et hooliv ja märkav ühiskond ei pea mõtlema kestlikust kahanemisest vaid hoopis kasvab iseenese sisemisest jõust. Samuti on tal õigus, et hoolivas ja mõistvas ühiskonnas on lapsed kõige tähtsamad ning et hoida oma lapsi tähendab hoida Eestit.

Ent järgigem siis neid ideaale mitte ainult ilukõnedes, vaid ka reaalsetes poliitiliste ettepanekutes ja otsustes, taastades nende kaudu õiglast ühiskondlikku korda. Ühelt poolt on iga lapse kalliks pidamine ning tema hoidmine rahvusliku eneseväärikuse küsimus. Ent teiselt poolt on see ka meie rahva püsimajäämise eeldus.

Ühelt poolt on iga lapse kalliks pidamine ning tema hoidmine rahvusliku eneseväärikuse küsimus. Ent teiselt poolt on see ka meie rahva püsimajäämise eeldus.

Professor Rein Taagepera kirjutas juba ligi kümne aasta eest, et oleme rahvas, keda järgmisel sajandil enam pole, kui me kiiremas korras aru pähe ei võta. "Musta katku elas üle. Punase kah. Aga vabadus ja heaolu kipuvad käima üle jõu," nentis ta.

Kahtlemata on professor Taageperal õigus, et kui meie rahvas ei suuda meelt parandada, liberalismi haiglasest ideoloogiast lahti öelda ja valitud kurssi radikaalselt muuta, hakates reaalselt pidama oluliseks iga last, sõltumata sellest, kas ta on vanemate poolt soovitud või mitte, siis ootab meid liigvarajane surm – mitte välisvaenlase käe läbi, vaid meie endi väärituse ja madaluse tagajärjena.

Jah, Eesti rahvas vajab siirast ja südamepõhjani ulatuvat meeleparandust!

Selle meeleparanduse eelduseks on aga tõe tunnistamine enese kohta, oma vigade kahetsemine ja siiras püüdlus saada rahvana paremaks.

Küll see oleks kaunis, kui suudaksime end rahvana kokku võtta moraalseks renessansiks ning ehitada üles riigi, kus iga lapse elu on tõeliselt väärtustatud, mitte ainult poliitikute tühjades sõnades, vaid ka kehtivates seadustes, ühiskondlikus reaalsuses ja kõigi inimeste südames.