Milline on Eesti parim ja milline halvim seadus?

Alljärgnev kujutab endast Varro Vooglaidi avalikku kirja konkursi “Milline on Eesti parim ja halvim seadus?” esimehele, hr Allar Jõksile.

Lgp hr Allar Jõks!

Neil päevil toimub esmakordselt konkurss Eesti parima ja halvima seaduse valimiseks. Mõtlesin lisada arutellu ka oma tagasihoidliku panuse.

Eeldusel, et parimat ja halvimat seadust valitakse mitte lihtsalt muljetele ja emotsioonidele ning neist johtuvatele subjektiivsetele hinnangutele tuginedes, tuleb kõigepealt küsida kriteeriumide järele, millest juhindudes otsus langetada. Meediakajastuses on konkursiga seonduvalt eriliselt rõhutatud Teenusmajanduse Koja poolt välja töötatud “Hea õigusloome tava”, mis sisaldab mitmeid olulisi kriteeriume. Ent seaduste kvaliteedi üle otsustades peab võtma arvesse märksa sügavamale ulatuvat kriteeriumide ringi.

Millised võiksid siis olla hea seaduse kriteeriumid?

See küsimus on olnud filosoofide huvi objektiks juba antiikajast saati ning saanud Euroopa tsivilisatsiooni kujunemises rohke tähelepanu osaliseks. Kriteeriume on nimetatud õige mitmeid, ent on üks kriteerium, millele on pööratud kõige rohkem tähelepanu ja mida on peetud seaduste kvaliteedi üle otsustamisel ülekaalukalt kõige olulisemaks faktoriks. Jutt käib sellest, et seadused peavad olema õiglased.

Õiguse ja õigluse õige vahekorra üle mõtisklenud suurte mõtlejate vaateid analüüsides nähtub, et suures osas on nende nägemus õiglasest seadusest olnud kattuv. Seejuures on ennekõike rõhutatud, et seadus ei tohi endast kujutada seadusandja meelevaldse tahte väljendust, vaid peab vastama loomuõigusele ehk sellele, mida Cicero nimetas lex aeterna’ks, Aquino Thomas lex naturale’ks, Immanuel Kant mõistuseseaduseks ning millest natsikurjategijate üle kohut mõistnud Nürnbergi tribunal rääkis kui tsiviliseeritud rahvaste poolt üldtunnustatud õigusepõhimõtetest, mis on igale inimesele tema südametunnistuse kaudu ilma välise abita teada.

Meie ajal on harjutud pidama seaduste kvaliteedi esmaseks näitajaks nende kooskõla inimõigustega, mis omakorda peegeldavad meie arusaamist õiglusest. Seejuures on ka inimõigustel teatud hieararhia. Kuigi on keeruline vastata, kuidas kõik inimõigused omavahel hierahrilisse suhtesse asetada või kas see on üldse võimalik, võib öelda, et teatud inimõigused on fundamentaalsemad kui teised (nt õigus mitte olla piinatud on kindlasti kaalukam kui õigus haridusele või õigus tööle). Inimõiguste hierarhia tipus olevaks õiguseks peetakse seejuures õigustatult õigust elule, sest selle õiguse austamine on kõigi teiste õiguste realiseerumise eelduseks.

Parim ja halvim seadus

Mida siis pidada eelosundatud kriteeriumidele tuginedes parimaks ja halvimaks seaduseks

Ühe või mõne seaduse tõstmine teistest kõrgemale ja selle või nende nimetamine parimaks näiks paratamatult meelevaldne. Neid seaduseid, mis on olemuslikult õiglased (mh kooskõlas fundamentaalsete inimõigustega), on ju õige palju ning palju on neidki, mis vastavad “Hea õigusloome tava” raames väljatoodud kitsamatele põhimõtetele.

Oluliselt lihtsam on ratsionaalsetele kriteeriumidele tuginedes tuvastada kõige halvemat seadust ⎯ mitte ainult selle pärast, et loomuseadusega raskelt vastuolus olevaid seaduseid on palju vähem kui seda austavaid seaduseid, vaid ka selle pärast, et eksisteerivad mõned õigusaktid, mis on mitte lihtsalt loomuseadusega konfliktis, vaid eiravad kõige fundamentaalsemaid õigluse põhimõtteid. Seejuures eksisteerib juba enam kui kümme aastat üks seadus, mis on õigluse nõuetega mõõtmatult sügavamalt vastuolus kui ükski teine kehtiv õigusakt. Selleks seaduseks on Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus (RKSS).

Tean, et olete selle seaduse ja selle problemaatikaga kursis, sest juba 2002. aastal vaatlesite seda lähemalt analüüsides Eesti Vabariigi õiguskantslerina Eesti Kirikute Nõukogu poolt esitatud avaldust, millega paluti kontrollida RKSS-i kooskõla põhiseadusega. Oma ametlikus arvamuses väljendasite mitmeid äärmiselt tähendusrikkaid ja olulisi vaateid, ent nagu alljärgnevalt selgitan, asusite kokkuvõttes kahetsusväärselt väärale seisukohale.

Esiteks jaatasite vastuseks antud arvamuses teaduslikele faktidele tuginedes, et sündimata inimeste näol on tegemist inimestega ja et seetõttu on abordi näol on tegemist süütu inimese tahtliku tapmisega:

“Loote arenguetapid ei mõjuta […] mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu”.

Teiseks: eeldustest, et sündimata inimesed on inimesed ja sellisena inimväärikuse kandjad ning et igaühel on põhiseaduse §-i 16 kohaselt õigus elule, tuletasite loogilise järelduse, et “seega kaitseb põhiseaduse § 16 ka loodet” ning lisasite kokkuvõtvalt, et sündimata inimeste tahtlik tapmine on põhimõtteliselt põhiseaduse vastane, olles vastuolus kõige fundamentaalsema inimõigusega:

“Kuna loote eluõigus on põhiseaduse poolt kaitstud, on raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelatud ⎯ raseduse katkestamine on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega elule ja kaitsele kehavigastuse tekitamise eest. Kaitsekohustus on kehtiv ka ema suhtes, pannes naisele seega põhimõttelise kohustuse eostatud lapse ilmaletoomiseks.” [Rõhuasetus lisatud]

Kolmandaks kinnitasite, et eelnevast tulenevalt on riigil kohustus mitte üksi hoiduda sündimata inimeste eluõigusesse sekkumisest, vaid ka kohustus seda õigust kaitsta:

“Riik peab oma kaitsekohustuse täitmiseks võtma tarvitusele piisavad meetmed – ja seda nii normatiivsel tasandil kui tegelikkuses – mis tagaks proportsionaalse ja efektiivse kaitse.”

Kui siiani liikus Teie arutlus ratsionaalset rada mööda, astudes tuvastatud eeldustelt loogiliste järeldusteni, siis siit edasi hakkasid ilmnema märgid sellest, et asusite enese ees seisvale probleemile otsima ühiskonnas valitsevaid ideoloogilisi ootusi rahuldavat ja status quo’d õigustavat lahendust. Seda oli võimalik saavutada üksnes tõe arvelt oluliste kompromisside tegemise hinnaga.

Lõppude lõpuks ei leidnud Te oma analüüsi tulemusena kõigest eelnevast hoolimata, et RKSS oleks põhiseadusega vastuolus. Toon vaid ühe näite hämamisest (vabandust väljenduse pärast, ent ma ei oska paremat sõna leida), mis võimaldas sellise järelduseni jõuda:

“Eesti on demokraatlik riik, kus põhiseaduse § 40 lg 1 kohaselt on kõigile isikutele tagatud südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Pluralistlikus ühiskonnas on selle igal liikmel õigus omada eetilisi ja moraalseid põhimõtteid ning religiooni ja maailmavaadete suhtes neutraalne riik ei saa suruda religionist tulenevaid põhimõtteid peale neile ühiskonnaliikmetele, kellel on teistsugused põhimõtted. Sündimata elu täieliku subjektiivse õiguse tunnustamine seadusandja poolt poleks Eestis kui ilmalikus riigis arvestades ühiskonnas eksisteerivat tegelikkust ning ühiskonna suundumusi põhjendatud. Loote subjektiivse õiguse tunnustamine tähendaks näiteks ka isa õigust hageda loote nimel kohtus ema vastu eesmärgiga keelata abordi tegemine.”

Kogu eelneva arutluse taustal jääb neid lauseid lugedes täiesti arusaamatuks, kuidas tuleneb Eesti Vabariigi demokraatlikkusest ja ilmalikkusest ning Eesti ühiskonna pluralistlikkusest ja suundumustest järeldus, et riik ei pea aktsepteerima kõigi inimeste ühetaolist õigust elule ja võib otsustada lihtsalt mitte tunnustada osade inimeste subjektiivset õigust elule. Kuidas kujutab kõigi inimeste õiguse elule riigipoolne tunnustamine ja austamine endast lubamatut religioonist tulenevate põhimõtete mittereligioossetele inimestele pealesurumist? Eriti kurioosne on viimatitsiteeritud lõigu viimases lauses esitatud selgitus, et sündimata inimeste subjektiivse õiguse elule mittetunnustamine on mh õigustatud ka asjaoluga, et vastasel korral saaks nende õigust elule kohtulikult kaitsta.

Kokkuvõtlikult öeldes toetus Teie seisukoht, et kehtiv abordiregulatsioon on põhiseadusega kooskõlas, ühele fundamentaalsele veale. Nimelt rajasite oma järelduse mittetõesele eeldusele, et põhiseadus ei nõua, et riik peaks kaitsma sündimata inimeste õigust elule võrdselt kõigi teiste inimeste eluga. Tsiteerin:

“Sõltumata riigi poolt loote eluõiguse proportsionaalse ja efektiivse kaitse tagamise kohustusest, ei nõua põhiseaduse §-i 16 1. lause, et areneva elu kaitse peaks olema võrdne sündinud elu kaitsega.”

Tõepoolest, põhiseaduse § 16 ei nõua otsesõnu, et kõigi inimeste õigust elule peaks kaitsma võrdselt. Seejuures teate kindlasti hästi, et ka ükski teine põhiõigusi sätestav põhiseaduse säte ei nõua otsesõnu, et riik peaks seda rakendama kõigi inimeste suhtes võrdselt. Ent sama kindlasti teate ka seda, et vastavasisuline nõue tuleneb põhiseaduse §-st 12, mis tagab üldise võrdsuspõhiõiguse, st ennekõike kõigi inimeste võrdsuse seaduse ees.

Näib pea uskumatu, et Eesti Vabariigi õiguskantsler on oma ametlikus arvamuses asunud seisukohale, et kuivõrd õigust elule tagav põhiseaduse säte ei nõua expressis verbis, et riik peab tagama kõigi inimeste õiguse elule võrdselt, siis ei olegi riigil vastavat kohustust ning et seega võib riik ise otsustada, kui ulatuslikult ühte või teise ühiskonnagruppi kuuluvate inimeste õigust elule kaitsta. Kui nii, siis tekib küsimus, et mida on ette heita neile, kes on meile hästi tuntud ajaloolistes episoodides leidnud, et ka mustlased, juudid ja invaliidid on inimesed ja sellisena inimväärikuse kandjad ning seega on ka neil õigus elule, ent riigil ei ole kohustust tagada nende õigust elule teiste inimestega võrdses ulatuses.

Eirates põhiseadusega tagatud üldist võrdsuspõhiõigust, pidasite omakorda võimalikuks asuda seisukohale, et õigust elule võib kaaluda eneseteostusvabaduse vastu ja et seega võib eneseteostusvabadusega õigustada oma enda laste tapmist.

Et seda seisukohta õigustada, väitsite, et kuigi riik peab kaitsma kõigi inimeste õigust elule, ei pea ta selle kohustuse täitmisel rakendama kõigi inimeste suhtes ühetaolisi meetmeid ning et sellest tulenevalt võib riik otsustada mitte rakendada kõigi inimeste tapmise suhtes karistusähvardust (piisab tapmise eelse nõustamise läbimise kohustuse kehtestamisest). Jällegi näib see raskesti usutav, ent ometi on Eesti Vabariigi õiguskantsler asunud seeläbi seisukohale, et kui riik arvab selle sobiv olevat, võib ta loobuda teatud tunnustega inimeste tahtliku tapmise kriminaliseerimisest.

Vaadakem nüüd abordiga seonduvat reaalsust Eestis. Alates 1998. aasta lõpust, kui RKSS jõustus, on selle seaduse alusel tapetud enam kui 120 000 sündimata last. Seda on ca kümnendik üha sügavamalt demograafilise kriisi rüppe vajuvas Eestis elavate inimeste arvust ning rohkem kui Tartu linnas elanikke. Jätkuvalt tapetakse sellele seadusele toetudes igal aastal enam kui 7 000 sündimata last. Eriti jõulise löögi alla on jäänud puuetega inimesed, sest RKSS lubab neid lapsi, kellel on tuvastatud puue või puude oht, tappa märksa hilisema vanuseni kui teisi. Selle tulemuseks on mh see, et pea kõik inimesed, kel tuvastatakse sünnieelselt üha tõhusamate tehnoloogiate abil nt Downi sündroom või muu hälve, hävitatakse enne, kui nad jõuavad sündidagi.

abortion-22-01
Pilguheit abordi karmile tegelikkusele ei jäta kahtlust, et tegemist on süütu inimese tahtliku tapmisega, mis toimub meie riigis massiliselt ja valitsuse rahastamisel hoolimata sellest, et põhiseaduses on sätestatud igaühe õigus elule, mis laieneb ka sündimata inimestele ja mida riik on õiguskantsleri sõnul kohustatud kaitsma. Pildil on 22-nädalaselt abordi teel tapetud lapse surnukeha.

Ütlematagi on selge, et kõik see on raskelt vastuolus Teie poolt õiguskantslerina sedastatuga, et riik peab sündimata inimeste eluõiguse kaitseks võtma kasutusele tõhusad meetmed. Riik ei ole tõhusaid meetmeid kasutusele võtnud, vaid otse vastupidi, rahastab juba aastaid sündimata inimeste massilist tapmist riigieelarvest, Vabariigi Valitsuse määruse Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu alusel (justkui kujutaks rasedus endast ravi vajavat haigust). See on omakorda otseselt vastuolus Teie poolt riigi põhiseaduslike kohustuste kohta öelduga, et “loote eluõiguse kaitse samaväärsus sündinud elu kaitsega on nõutav riiklike sekkumiste osas.”

(Kui sündimata inimeste tapmise riiklik rahastamine ei ole riiklik sekkumine sündimata inimeste eluõigusesse, siis mis see on? Ja kui selline sekkumine on põhiseaduslik ja riiklike sekkumiste osas peab sündimata inimeste eluõiguse kaitse olema sündinud inimeste eluõiguse kaitsega samaväärne, siis tekib küsimus, et kas sellest võib järeldada, et põhiseaduslik oleks ka sündinud inimeste tahtliku tapmise riiklik rahastamine?)

Isegi, kui Te ei nõustu minu poolt eelnevalt välja toodud argumentidega, peate Te kindlasti nõustuma oma enda sõnadega ning sellega, et eksisteeriv reaalsus on Teie poolt jaatatud põhimõtetega vastuolus. Veelgi enam, juba oma 2002. aasta analüüsis nentisite, et RKSS-iga kehtestatud regulatsioonis on mitmed põhimõttelised puudused. Näiteks selgitasite, et:

– abordieelsele nõustamisele tuleks lisada ka informatsioon abordi eetilisest tähendusest, mitte ainult meditsiinilisest, kuna raseduse katkestamine kujutab endast siiski inimelu hävitamist ning seega vajab kõrget eetilist teadlikkust;

– soovitav oleks sätestada kohustuslik intervall nõustamise ja raseduse tegeliku katkestamise vahel, mis annaks naisele võimaluse kaaluda põhjalikult nõustamisel ilmnenud asjaolusid;

– oleks soovitav sisse seada nõue, et rasedust ei katkestaks sama isik, kes on nõustajaks;

– nõustamise eesmärgist ⎯ mis peaks Teie sõnul olema “veenda [rasedat naist] last sünnitama” ja mida naistearstid peavad lubamatuks sekkumiseks valikuvabadusse ⎯ lähtudes peaks nõustajal olema võimalus osutada ka finantsilist, sotsiaalset ja perekondlikku abi või andma vähemalt informatsiooni vastavate võimaluste kohta”.

Mitte ühtegi neist soovitustest ei ole minule teadaolevalt ellu viidud. Ometi ei pööra ka tänane õiguskantsler probleemile vähimatki tähelepanu, nagu oleks tuhandete laste tapmine ja seeläbi nende kõige fundamentaalsema inimõiguse jäme riivamine sedavõrd vähetähtis probleem, et ei vääri mainimistki, sellele lahenduse otsimisest rääkimata.

Kokkuvõtteks

Puht-objektiivselt, loomuseaduse ja ja sellest tuleneva õigluse mõõdupuu taustal, ei pääse ükski tänases Eestis kehtiv seadus RKSS-le halvima seaduse valimisel ligilähedalegi (kuigi, tõsi, konkurentsi võib selles osas pakkuda vaid Vabariigi Valitsuse määrus Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu).

Ometi ei ole selles enam midagi üllatavat, kui halvima seaduse valimisel jääb RKSS üleüldse mainimata ning kui valituks osutub mõni seadus, mille puudused on siinkirjeldatuga võrreldes triviaalsed. Sedavõrd harjunud on ühiskond süütute, ent enesekaitseks võimetute inimeste massilise tapmisega, mis on saanud meie kultuuris üldlevinud seksuaalse “vabaduse” ja sellele tugineva hedonistliku elustiili tagatiseks. Peaks see nii juhtuma, siis räägib see omakorda paljugi mitte üksi meie õiguskultuurist, vaid end tsivilisatsiooni arengu kõrgeimaks tipuks pidava ühiskonna sügavast kõlbelisest dekadentsist.

Loodan, et Teie juhtimisel leiab parimat ja halvimat seadust valiv komisjon südikust ja julgust minna pinnapealsest tasandist sügavamale, vaadata otsa ka kõige fundamentaalsemate õiguste ja õiguspõhimõtete rikkumisele ning langetada otsus, mida ei peaks südametunnistuse ees häbenema.

Tallinnas, 28. novembril 2011

Lugupidamisega,

Varro Vooglaid

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Selleks, et saaksime Objektiivi missiooniga jätkata, vajame hädasti lugejate toetust! Palun tehke oma annetus kohe täna!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.