Ühendkuningriigis 7. mail toimunud kohalikud valimised ei kujuta riigile kahe partei poliitika lõppu, kuid suurte parteide paar võib muutuda, kirjutab lord Frost Telegraphis. 

Seekordsed kohalikud valimised ei muuda Keir Starmeri jaoks mitte midagi. Nii, nagu ma kirjutasin aasta alguses, on tegemist ringi jalutava poliitilise laibaga. Ainsaks küsimuseks on, kuidas ja millal ta peaministri ametist lahkub ning mis hakkab juhtuma tema järel, mitte kas ta seda teeb.

Võimalik on teha viis olulist järeldust.

Esiteks, taas, Briti valijaskond ütles võimul olevatele inimestele, et neil on kõrini sellest, kuidas neid valitsetakse. 2024. aastal ütlesid valijad seda tooridele. Nüüd tööparteilastele. Britannia mitte ainult ei vaja muutust, vaid lisaks soovib seda.

Nii kaua kui ajaloolised parteid (toorid ja leiboristid) ei võta seda sõnumit kuulda või neid ei saa usaldada muutuste elluviimises, inimesed hääletavad jõudude poolt, kes selle ära teevad. "Rahvamehelikkuse" teemal vingumisest pole midagi kasu kui poliitikud ei tee seda, mida inimesed päriselt tahavad.

Muutuste soov toob kaasa riigi poliitika jagunemise maapiirkondade- ja õukonna parteiks.

Teiseks toob muutuste soov kaasa riigi poliitika jagunemise maapiirkondade- ja õukonna parteiks (country / court party). Mis on tegelikult Briti poliitika läbiv teema juba ajast 350 aastat tagasi kui sellised määratlused esimest korda kasutusele võeti.

Ühel poolel on maapiirkondade valijad: külades ja väikelinnades elavad inimesed, rikkust loov väikesemahuline erasektor, valgete kaubikutega ringi sõitvad inimesed, massisisserände peale tõsiselt pahane rahvas ja Brexiti toetajad.

Teisel pool on õukond: valijad, kes usuvad suurlinnade äärmuslikesse väärtustesse, keda sisseränne ja mitmekesisus ei sega, valitsusest sõltuv korporatistlik erasektor; inimesed, kes sõltuvad ühel või teisel viisil avalikust sektorist ja maksumaksja rahastusest ning Ühendkuningriigi Euroopa Liitu jäämise pooldajad (Remainers). Täna pole olemas parteikoetist, mis viimase osapoole tahet peegeldaks, kuid kindlasti see tekib. 

Kolmandaks võib teha järelduse, et tooride tõelist taastumist pole siiani kuskilt näha. Vaatamata nende rõõmuhõisetele seekordsete valimiste peale, on reaalsus siiski niisugune, et nad on suuremas osas Kagu-Inglismaa rikkamate piirkondade vananevate kinnisvaraomanike partei: nende toetajad elavad Londoni teatud linnaosades ja äärelinnades ning Oxfordshire'i ja lõunaranniku vööndis. Võib-olla Kemi Badenochil õnnestus midagi saavutada ja osutatud piirkondade inimesed tooride taha koondada, kuid üldvalimisi pole võimalik võita toetudes vaid riigi kaguosa valijaskonnale.

Nende teine probleem on selles, et konservatiivide toetajaskond jaguneb maapiirkondade / õukonna vahel. Toorid on vähemalt eelduste kohaselt Brexiti partei, kuid nende toetus on kõige suurem riigi piirkondades, mis toetasid kõige enam Liitu jäämist.

Samuti on nad väidetavalt muutuseid sooviv partei, kuid neid toetavad valijad, kes soovivad pigem keerata kella tagasi David Cameroni või isegi Tony Blairi aegadesse. Tegemist on kahaneva ja anomaalse ühiskonna osaga ning seni pole kusagilt näha, et toorid suudaksid sellise olukorra küüsist välja murda.

Briti poliitikas toimuvad ajaloolised muutused.

Neljandaks järelduseks on tõdemus, et Reform [Nigel Farage'i partei] ei ole siiani suutnud toorides kahtlemist ära kasutada. Reformil läks piirkondades, nagu Hampshire, üllatavalt hästi, kuid üldjoontes kinnitavad valimistulemused, et nende toetus küündib kõige enam kuhugi kolmekümne protsendi lähedale.

Matemaatiliselt on võimalik sellise toetusega võita üldvalimised, kuid sellisel juhul kaasneb võiduga tingimus, et keeruliste otsuste langetamiseks mandaat puudub. See tähendab, et Reformil on vaja jõuda toetusega neljakümne protsendi ulatusse. Mis tähendab senisest suurema konservatiivide toetajate poolehoiu võitmist, mida on võimalik teha rõhutades majanduslikku kompententsi, vaba turumajandust ja madalamaid makse.

Lisaks nõuab "vana" tööpartei toetajaskonna hääli, milleks on vaja rõhutada kultuuri, sisserändega kaasnevaid probleeme ja nomenklatuurivastaseid väärtuseid. Reform vajab mõlema valijagrupi toetust, nende nõudmised pole üksteist välistavad ja seda on võimalik saavutada. 

Viiendaks ja viimaseks pole usutav, et mitme partei poliitika jääb Ühendkuningriigis püsima. Pigem on tegemist üleminekuperioodiga uue tasakaalu suunas ja uus parteisüsteem peegeldab maapiirkondade / õukonna jaotust. ühendkuningriigi valimissüsteem on selline, mis sunnib lõpuks poliitilised jõud koonduma kahe suure partei ümber ja kui sellist süsteemi ei muudeta, siis juhtub see paratamatusena taas.   

Kui kaua niisugune üleminek võib aega võtta? Kahekümnenda sajandi alguses kulus selleks kakskümmend aastat. Täna on niisugused arengud kestnud juba kümnendi. Jõujoonte muutumist on selgelt näha. 

Ühendkuningriigis toimub üleminekuperiood uue tasakaalu suunas ja uus parteisüsteem peegeldab maapiirkondade / õukonna jaotust. 

Millised parteid saavad olema uued suured poliitilised jõud? Õukonnaparteiks saavad kas leiboristid või Rohelised. Kui Rohelised suudavad loobuda selle ogarusest, võib selgelt näha, kuidas nad tööpartei valijad veelgi enam enda poolele tõmbavad. Samamoodi võivad leiboristid meelitada Euroopa Liiduga taasühinemise kampaaniaga enda taha nõndanimetatud progressiusklikud.  

Nende vastu seisab Reform, juhul kui see millegi rumalaga hakkama ei saa, mis on maapiirkondade partei par excellence: see on Briti riikliku iseseisvuse, rahvusliku endateadmuse ja traditsiooniliste väärtuste partei. Tooridel poleks kunagi olnud võimalik jõuda tulemuseni, mida saavutas seekordsetel kohalikel valimistel Reform, mis võitis enda taha isegi piirkonnad, mis jäid 2019. aastal Boris Johnsonist puutumata.

Tänane olukord osutab, et tooridest saab tulevikus piiratud toetusega niššipartei, nagu seda Saksamaal on Vabad Demokraadid või Baierimaa CSU. Ehk midagi Kagu-Ühendkuningriigi SNP (Šotimaa Rahvuspartei) laadset, kuigi seal ootab neid ees tõsine konkurents liberaaldemokraatidega. Samamoodi on keeruline näha, et tooridest saaks taas päriselt rahvuslik partei. Millest võib järeldada ja mida need valimised taas kinnitavad, et täna toimuvad poliitikas ajaloolised muutused. 

Tõlkis Karol Kallas